Sellise nimega Erasmus+ eurorahastuse saanud projekt tõmbas aasta lõpus otsad kokku seminariga „Dialoogipõhisus õpetamisel“ kus osales 32 täiskasvanute koolitajat.

Norra partner Sturla Bjerkakrer tegi sissejuhatuse teemal „Mis on hea koolitaja saladus?“.

Õppekeskus Tõru valis rahvusvaheliseks partneriks just Norra, sest Sturla Bjekrkarer oli see, kes võttis 1992. aastal Nordic Folcac Academy rektorina vastu esimesed õppurid Baltimaadest. Head mälestused on tulevases koostöös kasulikud. Eestiski olid enne teist maailmasõda täiskasvanutele mõeldud rahvaülikoolid, kuid nõukogude ajal need suleti ning asemele loodi partei õhtuülikoolid.

Norralast üllatab meie rahvaülikoolide suunitlus edendada rahvakultuuri nii muusika, rõivakunsti, tantsu kui ka mälestuste kogumise valdkonnas. Mäletan, et esimest korda Põhjamaade rahvakoole külastades üllatas mind, kuivõrd palju oli neil kursusi immigrantidele. Nüüd, 30 aastat hiljem oleme ise samas olukorras. Maailma avnemisel  peame ka ise olema avatud.

Projektis asus õppimima 131 osalejat, lõputunnistuseni jõudis 104. Õppe sisuks olid sotsiaalsed ning kommunikatiivsed oskused. Neli päeva kestnud koolitused toimusid kuues grupis: Tartu, Tallinna ja Pärnu rahvaülikoolis ning Kunderi rahvakoolis Võrumaal kahe liituva kooli õpetajatele ning õpetajate ametiühingu liikmetele.

Neljapäevaste koolituste teemad olid grupiprotsesside juhtimine, koosoleku tehnika, läbirääkimiste taktika ja avalik esinemine (suuline ning kirjalik).

Teemad võivad esimesel hetkel tunduda veidi koolikauged, kuid eesmärk ei olnudki metoodikaid vahendada, vaid arendada osalejate sotsiaalseid ning kommunikatiivseid oskusi. Kuidas teisiti saaksidki kujuneda õpetaja sellised võtmepädevused nagu dialoogipidamine, tagasisidestuse organiseerimine, konfliktsituatsiooni ohjamine, vastutus ja otsustusvõime arendamine. Seda kõike õpitakse spetsiifilistes õpiolukordades, kus tuleb hakkama saada nii iseenda kui kaaslastega. 

Mida me koolituse 25 päeva jooksul õppisime ja kogesime? Eks ikka seda, et iga algus on raske. Ühtlasi tundus, et teistest on kerge rääkida ja neile kriitilist tagasisidet anda, seevastu iseendast eelistatakse rääkida ilma kuulajateta.

Õnneks jäid kõik ellu ja aeg-ajalt sai isegi südamest naerda.