Narva Eesti Gümnaasiumi direktor Irene Käosaar ja Ülenurme Gümnaasiumi direktor Tõnu Tender on üsna värsked koolijuhid. Mõlema kogemuspagasis on ka kümmekond tööaastat haridus- ja teadusministeeriumis. Kuivõrd lähevad kokku analüüsid ja tegelikkus? Kas meedia usub rohkem ametnikku või koolijuhti?

Eelmised kaks kahekõnet on alanud vestlejate tõlgendusega Hando Runneli luuleridadest: „Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, / kui kõndima õpid parkettide pääl. / Sääl ununeb loodus ja loomise lugu / ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.“ Palun teilgi neid mõtestada.

Tõnu Tender: Need luulekogust „Mõru ning mööduja“ (1976) pärinevad värsiread on jätkuvalt päevakajalised. Aga ma ei vastandaks nende abil ministeeriumi ja kooli, sest linnastumis- ja eurooplaseks saamise püüdlustega on mõlemad mullast eemaldunud. Koolgi õpetab ja kasvatab parkettide pääl käimist.

Ülenurme Gümnaasium, kus mul on au töötada, loodi 1984. aastal. Toona oli tegemist linnalähedase maakooliga. Praegu ei ole meil enam oma kooliaeda, mullaga tutvumiseks korraldame õppereise.

Leidub neid, kelle arvates paikneb kool tegelikule elule ehk põllule lähemal.

Muuseas, kujundlikult paikneb HTM põllu vahetus läheduses: ministeeriumihoone ees seisab Peeter Põllu monument.

Irene Käosaar: Parkett on korrastatud nähtus – lipid peavad olema ühtepidi pandud, ühe suurusega, mõõdetavad. Mõneti ministeeriumi ülesanne ongi lipid korrastada ja ühtepidi panna. Korrastatud pinnal on ka erandeid, mõni lipp on puudu või logiseb.

Põld, kus meie sinuga oleme, on mõõdetamatu nähtus, igal päeval uus ja eriline. See on minu jaoks koolis kui põllul töötamise fenomen. Natuke oli ka mulle ootamatu, et pilt on just niisugune.

Tõnu Tender: Kumba ametit sina mõjukamaks pead? Kas nende võrdlemine on üldse asjakohane?

Irene Käosaar: Olen alati töötanud kohal, kus tunnen, et teen mõjukat tööd. Ministeeriumis töötasin kümme aastat, tundsin oma mõjukust: korrastatuse loomine, tervikpildi vaatamine. Kuid kooli poolt vaadates tundub vahel küll, et kas nad üldse ei vaata, mis tegelikult on, ja panevad vaid numbreid kokku! 

Koolis on mõju inimesekeskne. Sa näed Mišat, Pillet, kelle elu ja haridustee, maailmavaade sõltub sellest, mida me iga päev teeme või tegemata jätame, ja see on väga võimas tunne. Arvan, et mõlemad ametid on mõjukad, aga neid ei saa vastandada. Nad ei saa üksteiseta eksisteerida. Ilma riigi tasandil kokku lepitud otsusteta oleks kool nõrgal positsioonil.

Tõnu Tender: Meie kultuuris tähendab mõjukus enamasti võimu ning ajakirjanduse ja seega laia avalikkuse sagedast tähelepanu. Tavalise hindaja jaoks on ministeerium üldjuhul mõjukam, sest viimasel on oma kommunikatsiooniosakond, mille abiga ajakirjanduse ja nõnda ka üldsuse tähelepanu pälvida.

Irene Käosaar: Narvas ma küll ajakirjanduse tähelepanu puuduse all ei kannata! Aga see on teistsugune, palju hoolivam, lugupidavam ja väärtustavam suhtumine. Ministeeriumis varustasid end nähtamatu kuulikindla vestiga, kui suhtlesid ajakirjanikuga. Mina arvan küll, et õpetaja staatus ühiskonnas on väga kõrge ja seda ei saa mõõta ainult palgaga. Ja koolijuhi staatus on märksa kõrgem kui ministeeriumi osakonnajuhataja oma.

Tõnu Tender: Pärast 14 aasta pikkust ametnikutööd HTM-is siirdusin tööle teadus-arendusasutusse. Üks raamatukogutöötaja täheldas mu isikuandmeid uuendades: olete kõrgest ametiasutusest rahvale lähemale tulnud.

Mõne kuu eest märkis ühe erakooli tuttav õpetaja, et varem töötas härra Tender ministeeriumis tähtsal ametikohal, aga nüüd … Tajusin kaastunnet, nagu oleksin Olümpose jumalate juurest lihtsurelike sekka pagendatud. 

Minu jaoks on mõlemad ametid eri moel olulised ja mõjukad.

Irene Käossaar: Olin viis aastat Integratsiooni Sihtasutuses ja kooli läksingi sealt. Paljud küsisid, kuidas küll selline kukkumine. Selle peale polnud ma küll tulnud!

Rahvusringhäälingu venekeelse saate reporter küsis, kas lähen nüüd poliitikasse. Ida-Virus ja teisteski piirkondades tähendab koolijuhiamet, et tegutsed ka kohalikus poliitikas.

Ajakirjanikud küsivad eri positsioonil inimestelt samu asju, aga küsimused on erineva tonaalsusega. Koolijuhti võib-olla usutakse rohkem kui ministeeriumi ametnikku.

Tõnu Tender: Töötasime HTM-i eri osakondades. Mina olin seotud mh Euroopa Nõukogu algatusel keeleteadlaste välja töötatud ühtsete keeleoskuse tasemetega, nende rakendamisega Eestis, rahvusvaheliste võõrkeelekeeleeksamite tunnustamise teemaga. Rahvusvaheliste keeleeksamite tunnustamine gümnaasiumis leidis üldsuse seas suhteliselt heatahtlikku vastukaja.

Irene Käosaar: Sa töötasid ka siis ministeeriumis, kui emakeele riigieksami kirjand asendati essee ja ülesannetega. Minister Jaak Aaviksoo pani meid siis Munga tänava saalis eksamit kaasa tegema. Kuidas sulle nüüd koolis olles tundub, kas see oli õige otsus?

Tõnu Tender: Kirjand oli uurimuste põhjal noormeeste suhtes kõige diskrimineerivam eksam, kuna nende tulemused olid tütarlaste omadest märkimisväärselt madalamad. Küllap oli see muudatus tol ajal samm õiges suunas. Samas vajab iga eksam pidevat ja süsteemset arendustööd. Mõned eesti keele ja kirjanduse õpetajad väidavad, et üha rohkem leidub õpilasi, kel pole jaksu mitu tundi eksamit teha. Nende arvates võiks eesti keele eksamit sooritada kahel päeval.

Irene Käosaar: Kuigi oleme mõlemad eesti õppekeelega kooli juhid, on meie õpilased erinevad. Narvas on 95% õpilastest vene kodukeelega ja varsti hakkavad nad tegema emakeele riigieksamit eesti keeles. 

Kuidas neid toetada? Ükskõik, kui tublid nad on, eesti keel ei saa kunagi nende emakeeleks. Lätis on juba pikalt olnud ühine eksam, pole senini nende fenomenist aru saanud. Meil on vene noored saanud teha eesti keele kui teise keele eksamit. Kuidas hinnata, et ei diskrimineeriks kedagi? See on parketi tasandi otsus. 

Ministeeriumis oli mu töövaldkond eestikeelsele aineõppele üleminek. Takkajärgi näen, et protsessid, mida ma juhtisin, pole läinud nii, nagu oleksin toona tahtnud ja planeerisime. Gümnaasiumilõpetajate eesti keele tase pole praeguseks nii hea, nagu oleks võinud olla. 

Olin liiga usaldav. Koolis olles mõtlen, miks on vaja kontrollida, kui koolijuhina vastutan ja püüan parandada seda, mis pole veel nii hea, kui võiks olla. Aga usalduse ja kontrolli vahel jookseb nähtamatu sein. Ühel on tahtmine vinti üle keerata ja teisel vastupidine soov.

Üks asi on lüüa numbreid kokku ja öelda, kui palju peaks olema õpetajaid, tugispetsialiste, raha. Kui oled Narvas, on keeruline saada eesti kultuurist osa. Kui tahame minna teatrisse, muuseumi, on vaja bussiraha ja kulub terve päev. 

Meie õpilaste keeletase on seinast seina, peab diferentseerima. Aineteadmised ei lange kokku keeletasemega, väga halvasti eesti keelt oskav õpilane võib olla füüsikas geenius. Erisusi on tohutult palju. Koolide rahastamisel tuleks sellega arvestada.

Pean lugu analüüsidest, aga kooli tasandil näed, et arvud näitavad ühte ja tegelikult on teistmoodi. Tegelikkus on värvilisem, kui ministeeriumist paistab.

Mida ütleksite kokkuvõtteks?

Irene Käosaar: Koolis on nii äge töötada! Personaalsus võttis algul ikka jalad nõrgaks. Õpilane tuleb minu juurde rääkima oma murest või rõõmust. Saan noore inimese elu mõjutada, luua tingimused, et ta oleks veel tugevam ja leiaks selle, mida pole veel leidnud, mõtleks, mille peale pole ise tulnud. Et tal lihtsalt oleks koolis hea ja turvaline ja ta tahaks Narva tagasi tulla. Narvast liigub tuhat inimest aastas ära, eestlaskonna kahanemine on valus.

Vastutuse koorem vajus mu õlgadele. Hakkasin vist liiga palju seda enda kanda võtma. Mulle tundus, et minu õlgadel seisab kogu maailm või vähemasti Ida-Virumaa, Narva, eestluse ja eesti keele arenemine. See oli intensiivsem, kui oskasin ette kujutada.

Istun meie asenduspinnal keset õppeprotsessi, kuulen ja näen kõiki. Üks noormees tuli oktoobri lõpus ütlema, et sai alles nüüd teada, et olen direktor. Tal polnud pähe tulnud, et direktor võiks õpilastega niimoodi suhelda, oli tulnud teistsugusest koolikultuurist.

Tõnu Tender: Häid, pädevaid ja vastutustundlikke kolleege leidub nii ministeeriumis kui ka koolis. Ja on neidki, kes ei peaks kummaski kohas töötama.

Rõõmu on koolis rohkem, kui oskasin oodata. Kui viibid noorte keskel, püsid ise ka noor. 

---

Loe ka :

KAHEKÕNE ⟩ Parketilt põllule. Kui riigiametnikust saab koolidirektor

KAHEKÕNE ⟩ Põllult parketile. Kui koolidirektorist saab riigiametnik