Keele- ja kirjanduspädevus tähendab oskust eri liiki tekste mõista, luua, analüüsida ja kriitiliselt hinnata.

Keele ja kirjanduse ainevaldkonnas on neli õppeainet: eesti keel, kirjandus, eesti keel teise keelena ja vene keel (emakeelena vene õppekeelega klassis). Ainevaldkonna õppeainete õpetamise eesmärk on kujundada õpilastes keele- ja kirjanduspädevus, mis tähendab suutlikkust mõista keelt ja kirjandust kui rahvusliku ja iseenda identiteedi alust ning väärtustada keelt ja kirjandust rahvusliku ning maailma kultuuri osana. 

Keele- ja kirjanduspädevus hõlmab teadmisi ja oskusi, et kujundada keele- ja kultuuriteadlikku inimest, kes käitub nii suulises kui ka kirjalikus väljenduses vastavalt eesmärgile, situatsioonile ja kontekstile. 

Keele- ja kirjandusõpetuse valdkondlikud üldpõhimõtted, mis läbivad valdkonna kõigi õppeainete protsessikirjeldusi, on järgmised: 

• tegeletakse eluliste suhtlussituatsioonidega probleemipõhiselt ja kogemuslikult nii suulises kui ka kirjalikus vormis; 
• loetakse ja käsitletakse eri tüüpi ja liiki tekste ea- ja jõukohasuse ning valikulisuse ja huvidele vastavuse põhimõttel; 
• kujundatakse õpilase keeleteadlikkust, keeleressursside ja -allikate teadlikku kasutamise oskust; 
• arendatakse ilukirjandustekstide vaba ja loovat analüüsi-, tõlgendamis- ja mõistmisoskust; 
• arendatakse loovvõimeid verbaalse tekstiloome, sealhulgas omaloomingulise kirjutamise kaudu; 
• tegeletakse tekstiloome ja -esitlusega digivahendite abil ja veebikeskkondades; 
• kasutatakse keele- ja kirjandusõppe e-allikaid, näiteks tekstikorpusi, veebisõnaraamatuid, e-õpistsenaariume jm; 
• rakendatakse mitmekesiseid ja kombineeritud õppemeetodeid, rakendatakse aktiivsust ja refleksiooni soodustavaid õpitegevusi; 
• kujundatakse üldinimlikke, ühiskondlikke ja kultuurilisi väärtusi ning üld- ja valdkonnapädevusi õppesisu ning õpitulemuste kaudu; 
• käsitletakse õppekava läbivaid teemasid ja lõimitakse keele- ja kirjandusõpetust nii teiste õppeainete kui ka eluliste valdkondadega.

Ainevaldkonnakavade uuendamise protsessis jäi määruste lisadest välja õppesisu. Õppeprotsesside loomise esimeses etapis oligi töörühma ülesanne kirjeldada õpitulemuste saavutamist toetavat soovituslikku õppesisu. Üldjuhul andsid eksperdid soovitusi ka kooliastmete õpitulemuste klassiti jaotamiseks, et toetada koole oma õppekavade, sh ainekavade uuendamisel. 

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklikest õppekavadest tulenevalt on koolidel nõue kõik õpitulemused ja nende saavutamist toetav õppesisu klassiti lahti kirjutada. Siiski tuleb märkida, et eksperdid on andnud soovitusi üldiselt, õppesisu on kirjeldatud oluliselt mahukamalt, kui õpetajad oma töös tegelikult vajavad. Samuti ei ole õppesisus arvestatud konkreetse kooli eripäraga, seetõttu ei ole piisavalt kaetud näiteks paikkondlikkuse ja kooli eripäraga seotud õpitulemused, mida iga kool peab kindlasti ise süvitsi kirjeldama. 

Põhjalikumad metoodilised soovitused, sealhulgas näiteks lõimingu võimalused nii üldpädevuste, õppekava läbivate teemade kui ka teiste õppeainetega, ning õppevara lingid ja hindamissoovitused on esitatud kooliastmete õpitulemustest lähtudes. Õppeainete lõikes on lahendused pisut erinevad, kuid põhimõte ja eesmärk on selge: abiks õpetajale. 

Eesti keele õpetamisel nii emakeelena kui ka teise keelena on sihiks, et õpilane väärtustab eesti keelt kui igapäevase ja avaliku suhtluse vahendit ning kultuuri kandjat. Kooli lõpuks väljendub õpilane eesmärgipäraselt, selgelt ja keeleliselt korrektselt nii suuliselt kui ka kirjalikult. Erinevaid tekste vastu võttes suudab ta neid eesmärgistatult ja kriitiliselt analüüsida, kasutades seejuures eri keskkondi ja allikaid. 

Tekstiloomes on oluline, et õpilane tunneks eri tüüpi ja liiki tekstide ülesehitust, sisu, keelelist eripära ja funktsiooni ning väljendaks end sobiva ja rikkaliku sõnavara abil. Niisugused sihid loovad eeldused, et nii eesti emakeelega kui ka muu emakeelega õpilane tuleb toime mitmesuguste suhtlustoimingutega igapäevaelus, tööl või õpinguid jätkates. Eesti keele kui teise keele ainekava soovitustes on olulisel määral lähtutud nii Euroopa keeleõppe raamdokumendist kui ka õppijate väga erinevast keeleoskuse tasemest.

Kirjandus on ainevaldkonnas teatud mõttes kesksel kohal. Ükskõik, kas õpilane õpib eesti keelt emakeelena või teise keelena, mõlemal juhul õpib ta ka kirjandust. Samuti õpib kirjandust õpilane eesti keelest erineva õppekeelega klassis. Sealjuures ei ole ainevaldkonnas enam kaht erinevat kirjanduse ainekava, sõltumata õppekeelest saavutavad õpilased kirjanduses samad õpitulemused. 

Õppesisu valikus on õpetaja vaba. Aineeksperdid on õppeprotsessi kirjelduses iga õpitulemuse saavutamiseks andnud väga põhjalikke soovitusi ja viiteid, mis lisaks tavapärase õppetöö toetamisele võimaldavad õpetajale ka tõhusat enesetäiendamist.

Vene keel muu õppekeelega klassis on oma olemuselt erandlik, sest eestikeelsele haridusele järk-järgult üle minnes vene keele õppe maht väheneb. Sellest hoolimata on õpetajatele igakülgne tugi ja soovitused tagatud. 

Keele ja kirjanduse valdkonnas tervikuna on oluline tekstikeskne õpetusviis. Hindamise kontekstis tähendab tekstikeskne õpetusviis seda, et sõltumata õppeainest hinnatakse õpilaste tekstiloomet ja teksti vastuvõtuoskust. Soovituslikes dokumentides on täpsustatud, milliseid tekste või tekstiliike võiks õpilaste keele- ja kirjanduspädevuse edenemiseks hinnata.

Suur aitäh kõikidele keele ja kirjanduse valdkonna ekspertidele, kes on andnud oma panuse õpetajate igapäevase töö toetamiseks ja õppija jaoks õpetatava mõtestamiseks! 

---

Töörühmade koosseis

• Eesti keel: Merilin Aruvee, Kati Käpp, Indrek Lindsalu, Kristiina Orgla, Kaire Pihelgas, Helin Puksand, Ilona Tragel, Saara-Nette Tõugjas.
• Kirjandus: Ivika Hein, Anu Kell, Andrus Org (töörühma juht), Maris Põkka, Kirsi Rannaste, Joosep Susi.
• Eesti keel teise keelena: Marina Kaleininkene, Külli Kuri, Margret Latt, Erika Polver, Natalia Presnetsova, Tuuli Laur, Ljudmilla Zarina, Enda Trubok.
• Vene keel: Inna Kristerson, Jelena Moisejeva, Svetlana Panfiljonok, Natalia Tšuikina.