Ajakirjanik Anna Pihl oskab tantsida varvaskingadel ja kududa sokikanda, sest käis kooliajal nii balletikoolis kui ka kästitööringis. Otseselt ajakirjandust ta õppinud polegi, sest keskendus bakalaureuseõppes meediakunstile fookusega dokumentaalfilmil ning kaitses magistrikraadi Ida-Euroopa poliitikas.  

Kas sulle meeldis koolis käia?

Olin oivik, hästi tubli ja püüdlik õpilane. Mulle meeldis õppida. Meeldib praeguseni. Olin kogu kooliaja viieline. Kui läksin neljaga koju, pidid vanemad mind lohutama. Mitte et meil kodus oleks nõutud viitele õppimist, aga tahtsin ise olla kogu aeg kõige parem ja tublim. 

Milline tüdruk sa koolis olid?

Esimesed üheksa aastat käisin koolis, mille nimi oli toona Tartu Kunstigümnaasium. See oli kohe mu kodumaja kõrval. Gümnaasiumis käisin Miina Härmas. Minu jaoks olid need kaks kooli päris erinevad. Kunstigümnaasiumis käis igasuguseid õpilasi, näiteks oli seal klass, kus olid ainult istumajäänud. Juhtus näiteks, et kellelgi pandi juuksed põlema jms. Mäletan, et ükskord tuli mu õde koolist koju nii, et talle oli pähe sülitatud. Oli palju ellujäämisvõitlust. Mina olin sihuke hästi tubli ja püüdlik ning ilmselt seepärast mind ka kiusati. Viieline olla polnud seal sugugi popp. Miina Härmas aga tahtsid kõik olla tublid. Gümnaasiumiaeg oli väga tore, aga põhikooliajast mul väga palju häid mälestusi ei ole. 

Eks saan isegi aru, miks ma seal teisi ärritasin – olin selline „Õpetaja, ma tean vastust!“. 

Nagu Hermione Granger?

Jah (naerab). Kusjuures lapsena oli Harry Potter mu lemmikraamat. Isegi ei mäleta, mitu korda ma kõiki osasid lugenud olen. Kui need raamatud välja tulid, olin ise täpselt sama vana kui tegelased ja nii oli tore nendega koos kasvada. 

Kooli lõpetasin hõbemedaliga. 

Mis aine sul siis lõputunnistusel neli oli?

Miina Härma Gümnaasiumis oli üks eriline ingliskeelne õppeaine, mille nimi võiks tõlkes olla Eestimaa lugu. Seal õppisime inglise keeles giidi kombel Eestit tutvustama. Kui lähed tavakoolist Miina Härmasse, kus kõik on lapsest saati palju inglise keelega tegelenud, on keeruline. 

Tegelikult aga ei olnud mul kooliajal raske viitele õppida, vaid hoopis käituda (naerab). Olin elava loomuga ja rääkisin palju. Tegin asjad poole kiiremini ära kui ülejäänud klass ja hakkasin siis teisi segama. Sotsiaalne olin ma kohe kindlasti. Mul on senini sõpru nii põhikoolist kui ka gümnaasiumist. Kuigi mind põhikoolis päris palju kiusati, ei meenuta ma seda aega kuidagi kurvalt. Käisin kooli kõrvalt ka balletti õppimas, ja seda iga päev nagu kooliski. Ka seal olid mul sõbrad ja oli väga tore. Kool, eriti põhikool, ei olnud minu jaoks kunagi keeruline. Ma ei mäleta, et oleksin põhikoolis õppinud. Mul ei olnud aega, pidin ju balletis käima. 

Kui räägitakse tublide õpilaste ärevusest, siis ma täitsa mõistan seda. Käisin ühel õpetajate üritusel Tartus, kus tutvustati väga huvitavat uuringut tubli tüdruku sündroomist. Nimelt süvenes koroonaajal teismeeas tublidel tüdrukutel depressioon hüppeliselt – nad tundsid, et ei suuda endale seatud eesmärke täita. Olen selle omal nahal läbi elanud. Minu õde käis Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mis on ju koolidest tippude tipp. Tahtsin ka sinna saada. Mul olid põhikooli lõpus kõik viied. Siis toimusid katsed ja ma ei ole vist ühelgi eksamil nii närvis olnud kui seal. Mul läksidki katsed sellepärast halvasti ja ma ei saanud Treffnerisse sisse. Minu jaoks kukkus maailm tol hetkel kokku. Arvan, et ei ole õige selekteerida õpilasi ühe päeva tulemuste põhjal. Aga ilmselt oleks mu elus Treffnerisse sissesaamisel kõik muu läinud teisiti. Tänu Miina Härmale sain end just humanitaarvaldkonnas rohkem arendada. Alati ei tasu ebaõnnestumist nii väga läbi elada. Tihti piitsutame ju ise end rohkem kui keegi kõrvalt. 

Millised ained sulle meeldisid? 

Olin tugev pigem reaalainetes. Lähtudes sellest, oleksin võinud saada hoopis inseneriks, käisin isegi matemaatikaolümpiaadidel. Tegelikult oleksingi võinud mingi muu valdkonna valida, aga olen loomult selline, et mind hakkab huvitama see, mis mul väga hästi välja ei tule.

Ka ajalugu huvitas mind väga ja huvitab tänaseni. Autorisaade „Sinu uus sugulane“ on ju ka ajalooga seotud. Proovin sinna alati põimida üldajalugu, nii et inimesed ei märkagi, et saavad midagi ajaloost teada.  

Kunstigümnaasiumis oli meil hästi palju kunstiaineid ja see loov pool oli samuti väga tore. 

Millised ained olid sulle keerulised või mis ei meeldinud?

Selliseid aineid, mis mulle üldse ei meeldinud, ei olnudki. Pigem sõltus see natuke õpetajast. Ei tahaks küll ülekohut teha, aga kui näed, et õpetaja ei taha tegelikult oma ametit pidada, on võib-olla läbipõlenud, tal on oma tööst kõrini ja ta elab seda laste peale välja … Mul on ka selliseid mälestusi, mis ei ole just väga toredad.

Ennast ei kujuta ma üldse põhikooliõpetajana ette. Ei tea, kuidas neil jagub kannatust! Nii õpetaja- kui ka ajakirjanikuamet on elustiil. Soov endast midagi anda peab tulema sinu seest, siis sa ei märka raskusi. Pead hingelt olema õpetaja ja väga palju õpetajaid ongi sellised. See on imetlusväärne. 

Mul on olnud palju häid ja inspireerivaid õpetajaid, aga on üks inimene, keda ma kutsun Õpetajaks. Minu balletiõpetaja! Isegi praegu teda nähes ütlen: „Tere, õpetaja!“ Ta oli minu jaoks nagu teine ema, nägin teda kuus korda nädalas ja niimoodi pea 12 aastat järjest. Mõtlen praegugi heldimusega tema soojusele ja sellele, kui palju ta end pühendas ja oma aega panustas. Ta on mulle väga kallis inimene! On eriline, kui sa saad kellegi kohta öelda suure tähega Õpetaja. 

Mida pead tagantjärele vaadates kõige olulisemaks, väärtuslikumaks, mille koolist kaasa võtsid?

Arvan, et oskust ise õppida. Minu vanemad ei aidanud kodus õppimisega, pidin alati kõike ise tegema. Võib-olla välja arvatud vene keel, mida gümnaasiumis vaid põgusalt aasta õppisin. Selles olid vanemad lihtsalt minust palju paremad. 

Arvan, et see ongi Eesti haridussüsteemi tugevus. Käisin ülikoolis Suurbritannias ja nägin seal, et oskan palju paremini ise õppida kui paljud teised. Aga on üks asi, mida Eesti haridussüsteemis võiks muuta: Eesti lapsed ei julge küsida küsimusi. Meil on aga vägagi tarvis arendada arutlemisoskust. Teen praegu arutelusaadet „Impulss“ ja näen, et Eesti inimestel on vajaka oskusest arutada. Seega võiks lubada ja isegi innustada klassiruumis rohkem arutlema. Sa ei pea kohe kõigele vastust teadma ja on okei küsida küsimusi, mis esmapilgul tunduvad rumalad. Tegelikult ei ole ju rumalaid küsimusi olemas, on rumalad vastused. Kõike võib küsida ja seda mõtteviisi võiks rohkem juurutada. Eriti gümnaasiumiastmes. 

Kuidas sulle Inglismaal tundus, kas haridus, mille Eestist kaasa said, oli hea?

Arvan küll. Tõesti tundsin, et põhi oli väga hästi laotud. Brittidel on palju Boarding School’e – lapsed lähevad juba päris pisikestena vanemate juurest ära ja elavad terve nädala ühiselamus, poisid ja tüdrukud käivad eraldi koolides. No see süsteem on ikka õudne! Nägin seda traumat oma briti sõprade ja kursakaaslaste seas. Neile ei meeldinud sugugi, et nad pidid nii vara oma ema ja isa juurest ära minema, ja kui sa seda kümneaastaselt teed, tekitabki see trauma. Et poisid ja tüdrukud olid eraldi õppinud, oli täiesti hullumeelne. See tähendas, et ülikooli esimesel aastal tegid nad tagasi kõik selle, mis neil varem tegemata oli jäänud. Eestis omandatakse need sotsiaalsed oskused gümnaasiumis. Selles mõttes, arvan, on meil väga hästi. 

Üldse olid Ida-Euroopast tulnud tudengid hästi tublid. Aga võib-olla on ka nii, et kui juba lähed välismaale õppima, siis pingutadki rohkem. Esimestel aastatel langesid välja pigem kohalikud. Silmaringi laiendamiseks on välismaal õppida ikka väga kasulik. Maailmapilti avardab see väga. 

Üldiselt, kui vaadata tulemusi, läheb meil hariduses ju väga hästi. Aga teine pool on see, millise hinnaga need tulemused tulevad. Tegime hiljuti saate õpetajatest: nad on läbi põlenud ja neil on stress ja palk ei ole piisav. Ükski süsteem ei püsi lõpmatult entusiasmil, aga minu meelest Eesti haridussüsteem praegu sellel püsib. Seda ei tohi kuritarvitada! Riigijuhid peaksid aru saama, et ükskord saab see jõud otsa. Õpetajaskond vananeb ja kui vanemate õpetajate põlvkond kord eest ära läheb, ei pruugi noored jaksata ainult entusiasmist töötada. Noored vahetavad ametit palju kergemini. Minu põlvkond ei arva, et terve elu peab olema ühes ametis. Võib-olla õpin hoopis ümber ja see on tore, et kannapöörded karjääris on võimalikud. Aga kui te ikkagi tahate, et meil oleksid ka 20 aasta pärast õpetajad, ei saa entusiasmi peale kogu süsteemi üles ehitada. Õpetajaskond on meie ühiskonna alustala ja kui meil ei ole head haridust, siis ei ole me ühiskonnana enam edukad. 

Milline on hea õpetaja? 

Hea õpetaja on kaasahaarav ja karismaatiline. Selline, kes suudab nii oiviku kui ka tagapingis koerusi tegeva tüübi ennast kuulama panna. Mul on tohutult vedanud, sest minul on olnud selliseid õpetajaid, kes suutsid tõepoolest kõnetada kõiki õpilasi ja kelle tunnis oligi vaikus, sest neid austati. On omaette oskus klassis selline õhkkond luua. 

Hea õpetaja on hea ja hooliv. Ta saab aru, et kõik need väikesed inimesed klassis on ju ka isiksused, kellel teinekord võib olla kodus midagi väga rasket – ei saa kogu aeg nõuda igas asjas parimat tulemust. 

Mida tahaksid Eesti õpetajatele soovida? 

Õpetajad peavad olema tohutult kannatlikud ja ma soovin, et neil jätkuks kannatust. Selleks peab õpetajal olema aega ka enda asjadega tegelda. Soovin, et seda mõistaks ka meie riik – õpetajate kannatlikkus tuleb selle hinnaga, et neil on puhkeaega ja nad ei pea end viiel rindel surnuks töötama.