Kasvatusteadlane ja õpetajahariduse professor Katrin Poom-Valickis käis koolis, mille kohta ringles linna peal nali, et seal on kelder teisel korrusel. Nimelt asus Jakob Kunderi nimelise Tallinna 32. Keskkooli direktori Harri Kelderi kabinet koolimaja teisel korrusel, aula kõrval. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Meeldis küll, mingit vastumeelsust mul polnud. Ütlen ausalt: mulle tundub, et pigem käisime seal sotsialiseerumas. Just sellepärast oligi tore, et koolis olid sõbrad. Kool ongi ju koht, kus õpitakse, kuidas elus teiste inimestega toime tulla. 

Eks vabu päevi ja külmapühasid sai ikka oodatud. Mäletan, kuidas talviti unistasime, et õues oleks 25 kraadi külma – siis ei pidanud ju kooli minema. Ja kui oli –23 kraadi, hoidsime pöialt, et läheks veel kaks kraadi külmemaks. 

Milline tüdruk sa koolis olid?

Pikka kasvu loomulikult (naerab). Kui pubekaeas oled kõigist pikem, siis ei ole see just kõige toredam. Olin üldiselt hea õppija, tubli tüdruk, nelja-viieline. Ei mäleta, et oleksin pidanud väga pingutama. Ilmselt tajusin ära, mida üks või teine õpetaja ootab, ja oskasin koolist kuidagi väga sujuvalt läbi tulla. Tagantjärele saan aru, et õppisin olema selline pindõppija. Kui osale klassikaaslastest tundus ajalugu jube keeruline, siis mulle piisas, et vaatasin enne tundi materjali üle ja kui küsiti, suutsin selle peatüki ära vastata. See aga ei tähenda, et midagi meelde jäi. Mäletan, kuidas isa ütles, et Mart (minu vend) õpib, Katrin aga ainult vahetab hommikuti õpikud kotis ära. Ei saa öelda, et ma üldse ei õppinud, aga paraku õppisin selleks üheks korraks. Minu jaoks oli oluline, et asjad oleksid korras, ja sain ka nii hakkama.  

Millised ained sulle meeldisid? 

Nagu ütlesin, oskasin end läbi vedada enam-vähem kõigest. Kindlasti meeldisid mulle loomingulised ja humanitaarained: kunstiõpetus, tööõpetus ja kirjandus. Ka ajalugu tundus põnev. 

Meie ajal said koolilõpetajad ka töökasvatuse või erialaõppe. Käisime klassiga vabrikus Tekstiil. Mina olin tekstiilimaalijate grupis, nii et tegelikult on mul ka tekstiilimaalija kvalifikatsioonitunnistus (naerab). Tegime lausa eksami, mis koosnes teooriast ja praktikast ehk etteantud siidirätiku maalimisest. Mul on senini meeles need punastes toonides stiliseeritud lilled. Selliseid asju ma tohutult nautisin. 

Ema vedas meid ka kunstinäitustele. Mingil hetkel kaalusin tõsimeeli, kas minna EKA-sse õppima. Uurisin isegi välja, millised tööd tuleb sisseastumisel esitada. Mäletan, et üks oli hariliku pliiatsiga tehtud joonistus kohvitassist. Valisin juba tassigi välja, aga siis sain aru, et mu tase ei ole ikkagi piisav, esimese korraga ma ilmselt sisse ei saaks ja see kõik võtaks mitu aastat aega. Nii mõtlesingi ümber. Klassiõpetaja eriala tundus alternatiiv, kus saab loovust rakendada.

Millised ained olid sulle keerulised?

Keemia ja füüsika. Naljakas on see, et minu mõlemad vanemad olid hariduselt keemikud. Aga isegi nüüd, kui mu oma laps mulle keemiat seletab, tundub see mulle justkui hiina keel. Algteadmised on puudu. Ega ma füüsikatunnis ka eriti kaasa töötanud, kuidagi sai niisama olla. Arvan, et õpetajast sõltub, kuivõrd tähenduslik ja arusaadav aine on. 

Matemaatika seevastu mulle meeldis. Oli põnev, kui ülesanded välja tulid. Tihti jätsin õpetajatele ilmselt targema mulje, kui tegelikult olin. Näiteks matemaatikaõpetaja käis peale, et läheksin matemaatikaõpetajaks õppima. Ta nägi, et oskan ja saan hakkama, kuigi ma polnud matemaatikas klassi parim. 

Mida pead tagantjärele kõige olulisemaks, väärtuslikumaks, mille koolist kaasa võtsid?

Kool pakkus võimaluse erinevaid asju proovida ja kogeda – huvitegevust, kooliüritusi, tantse, mida lavastasime, pidusid, mida korraldasime … See kõik ju toetab ja aitab endast ja enda võimetest, võimalustest teadlikumaks saada. 

Mina ei tundunud mingit ahistust või ängi seoses õppimise ja koolieluga. Kasvasime suhteliselt vabalt. Telefoni ei olnud, vanemad ei saanud autoga tuua ja viia ega ka väga kontrollida, kus me päeval olime või mida tegime. Iseseisvust oli meie ajal rohkem, pidime ise hakkama saama. Muidugi näeme alati asju tagantjärele toredamana, aga mulle tundub, et läksin pea alati hea meelega kooli.

Kust tuli mõte klassiõpetajaks õppima minna?

Ma ei mäleta enam nii täpselt. Olen alati olnud selline suhtleja, esineja, mul pole kunagi olnud raske sõna võtta, midagi arvata ja öelda. Ka lapsed on mulle meeldinud. Tundus, et see amet võimaldab olla loov. Mul on vaja väljakutseid, põnevust ja tundus, et õpetajatöö seda kõike ka pakub. Ükski päev ei ole ju eelmisega sarnane. 

Milline on sinu arvates Eesti kool praegu?

Meil on hästi erinevad koolid: suuremad ja väiksemad, paremad ja natuke kehvemad, ning niisamuti on õpetajatega – on väga häid ja võib-olla mitte nii häid, aga kui mõtlen suures pildis, rahvusvahelises plaanis, siis on meil hästi. Hoolimata sellest, et meile endale aeg-ajalt nii ei tundu. Ja ma ei pea siin silmas PISA tulemusi. Käisin hiljuti Keenias. Seal on käimas suur õpetajakoolituse reform ning käisime vaatamas, kas saaksime oma kogemusega seda kuidagi toetada. Sellised käigud panevad asju ikka hoopis teistmoodi nägema. 

Mulle tundub, et õnneks soovib Eesti inimene endiselt saada head haridust ja olla haritud. Arvan, et tugev usk haridusse ja haritusse on meid keerulistest ajalooperioodidest läbi toonud, oleme suutnud oma keele ja kultuuri säilitada. Loomulikult, ideaalset süsteemi meil ei ole ja koolid on väga erinevad. Väga palju sõltub koolijuhi pädevusest. Koolid kipuvad olema koolijuhi nägu. Ühtehoidvate, koostööd tegevate koolide eesotsas on tavaliselt ka väga arukad ja kooli arendust teadlikult vedavad koolijuhid. 

Samas on Eesti ühiskond tohutult konkurentsile orienteeritud. On palju hindehullust ja tulemusele orienteeritust ning tihti on seal taga kodu surve. Meil on koole, kus ei panda II kooliastme lõpuni hindeid. Mõni vanem on võtnudki oma lapse sellisest koolist ära, sest tahab võrrelda, tahab kogu aeg teada, kus tema laps võrreldes teistega on. Ta tahab, et tema laps oleks teistest parem. Samas ega siin muud teha pole, kui rääkida vanematega, kas selline võrdlemine toetab last tema edasipidises toimetulemises. Sa võid küll võrrelda, aga võrdle ennast iseendaga. Peaks püüdma olla homme parem, kui olid täna. 

Ka ei räägi me koolis piisavalt sellest, kuidas mõistlikult õppida. Hakkame tavaliselt kohe õpetama, aga kas laps õppida ikka oskab? Kas ta üldse teab, kuidas seda mõistlikult teha? Suur osa õpilastest, ka mina olin üks nendest, leiavad endale sobivad mugavad õppimisviisid, aga need ei pruugi olla tõhusad. Ja siis, kui pead hakkama pingutama, võib minna väga keeruliseks. Koolis tundub ka tihtipeale, et kiirus on oluline ja head õppijad on kiired. See ei ole nii. Me oleme erinevad. Väga tihti loovad need aeglasemad õppijad palju sisukamaid ja püsivamaid seoseid ning jõuavad teema sügavama mõistmiseni kui need, kes on kiired ja õpivad pinnapealselt.  

Oluline on õpitava tähenduslikkus. Õpetaja peaks mõtlema, kuidas muuta mingi teema, näiteks fotosüntees, õpilase jaoks tähenduslikuks. Miks peaksime seda õppima? Miks on oluline seda teada? Seoses AI tulekuga peame rääkima rohkem sellest, miks on õppimine oluline ja väärtuslik – kõik asjad on ju tänu tehisintellektile leitavad, miks peab siis inimene üldse midagi teadma ja mis on need asjad, mida sa ikkagi teadma pead.  

Mida muudaksid Eesti kooli juures?

Soovin, et meie koolides töötaksid hoolivad, targad ja arukad õpetajad. Siinkohal on oluline muidugi ka palgapoliitika. Ka teeb mind murelikuks, et enamik mu enda tudengitest, kellel ei ole veel ju pädevusi, juba töötavad. Osal on küll ainepädevused olemas, aga pedagoogilised mitte. Need aga on kõige olulisemad! Paraku näen sageli, kuidas nende puudumisel läbi põletakse. Töötavad tudengid pingutavad topelt, õppides ja samal ajal täiskohaga töötades, mis ei ole normaalne. Unistan, et oleks taas viieaastane integreeritud õpetajakoolitus, kus saaks keskenduda õppimisele ning oleksid tagatud sotsiaalsed garantiid. Ja alles seejärel mindaks tööle. Arvan, et nad oleksid siis tervemad ja rõõmsamad ja kindlasti ka õpetajana palju targemad. Praegu põletame noori läbi. Kui sul on esimestel aastatel ainult ebameeldivad kogemused, siis võib-olla loobudki õpetajatööst. 

Meie koolides võiks olla rohkem hoolivust ja püüdu mõista. Hukka mõista on väga lihtne, aga võiks proovida aru saada, mis on selle taga, kui laps või vanem või teinekord ka kolleeg käitub halvasti või ebamõistlikult. Tavaliselt on selle taga mingi äng, mure või probleem. Kui sellest aru saame, saame hakata ka lahendusi otsima ja pakkuma. Muidu jääb käima üks lõputu võitlus ning ühel ega teisel pole hea ega tore. 

Kas palgatõus päästaks Eesti koolid õpetajate puudusest?

Palgateema on kindlasti üks, aga see ei lahenda olukorda. Lähema kümne aasta jooksul ei ole lootustki, et kasvab peale nii palju kõrgharidusega spetsialiste, kui vaja on. Peame leidma teistsuguseid lahendusi. Olen seda meelt, et hea õpetaja peab saama kõrgaharidusega spetsialisti palka ja kõrgemat veel. Siis saame olla ka nõudlikud. Me devalveerime õpetaja professiooni, kui igaüks tänavalt võib tulla ja hakata õpetama. Me ei tahaks ju minna arsti juurde, kes on tulnud tänavalt ja kohe ravima hakanud. See ei tuleks kõne alla! Aga need on ju meie lapsed! Ja kui meil on targad ja hoolivad õpetajad, siis jääb laste enesehinnang ja vaim terveks ning nendest kasvavad ennast juhtivad, targad ja arukad noored. 

Keskkond muutub pidevalt ja paiskab kooli ette üha uusi ülesandeid. Uute lahenduste otsimine on oluline ning eeldab koolijuhtide ja õpetajate head koostööd. Keegi ei pea hüppama korraga nullist sajani, aga vaikselt ja turvaliselt tuleb hakata neid samme tegema. Üksteist toetades. Koroonapandeemia ajal tehtud distantsõppe uuringust tuli selgelt välja, et keerulisel ajal tulid hästi toime just koostöised koolid. Seal, kus õpetaja jäetakse üksi ja koostöökultuur on puudulik, on keeruline. 

Milline on hea õpetaja? 

Hea õpetaja on hooliv, aga samas nõudlik. Ja see nõudlikkus ei tähenda rangust, vaid usku õpilasesse. Hea õpetaja suudab märgata õpilases seda, mida palja silmaga veel ei näe, näha tema arengupotentsiaali. Ta usub õpilasse ja annab sellest väga selgelt ka õpilasele teada: „Olen siin selleks, et sind toetada, aga ma ei lase latti alla, sest tean, et suudad sellest üle hüpata.“ 

Mida tahaksid õpetajatele südamele panna? 

Märka õpilast, märka kolleegi, aga hoolitse kõigepealt iseenda eest! Ega lennukis ju muidu öelda, et hädaolukorras pane hapnikumask kõigepealt iseendale pähe ja siis hakka teisi aitama. Õpetaja põhiline tööriist on tema ise. Mõtle läbi, mis on need asjad, mis sinu tassi täidavad, mis aitavad sul olla nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt terve, heas toonuses ning kuidas saaksid enda päeva ja nädalasse neid asju teadlikult pikkida, et su tass oleks täis ja sul oleks midagi jagada. 

Loo endale tugivõrgustik kolleegidest, kellega jagada nii rõõme ja õnnestumisi kui ka muresid ning otsida koos neile lahendusi.