Vastab Eesti Haridustöötajate Liidu jurist Külli Kröönström

Streik on olukord, kus töötajatel on õigus keelduda tööst.

Tähtajatult tööst keeldumise tagajärjel jäävad õpetamata antud perioodiks õppekavas ja tunniplaanides sätestatud õppematerjalide olulised osad. On arusaadav, et õppekavad on koostatud nii, et kõiki õppetükke tuleb järjest õpetada, et õpilaste teadmistesse ei jääks lünki, mis takistab edasist õppeaine mõistmist ja omandamist.

Lastekaitse seaduse § 2 kohaselt on kogu ühiskonna eesmärk käituda lapse arengut soodustavalt. Sama seaduse § 5 punkt 3 kohaselt tuleb igaühel kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid.  

Töölepingu seaduse § 1 lõige 1 kohaselt maksab tööandja töötajale töö eest tasu. Seega, kui tasu ei maksta, on töötajal õigus jätta töö tegemata.

Haridustöötajad on nõus õppetükid järele õpetama, tehes intensiivsemalt tööd pärast streiki ainult juhul, kui tööandja maksab streigitud aja eest töötasu.

Juhime tähelepanu, et kuigi KTLS § 25 lõige 1 annab tööandjale võimaluse streigitud aja eest töötasu mitte maksta, ei ole see kohustuslik käitumisviis. Tööandjal on õigus käituda mõistlikult ja laste huvidest tulenevalt. Igaühele arusaadavalt on lapse huvides, et tema teadmistesse ei jääks tühikut, vaid pärast streiki jätkaksid haridustöötajad õpetamist sellest õppetükist, mis pooleli jäi. Antud käitumisviis on kooskõlas töösuhtele laieneva võlaõigusseaduse §-s 6 ja 7 sätestatud hea usu mõistlikkuse printsiibiga.

Aga põhiseaduse § 19 järgi on igaühel õigus vabale eneseteostusele, mis tähendab, et keegi ei pea tasuta tööd tegema ega ka intensiivsemal viisil ärajäänud koolitunde tasuta järele andma.

KTLS §-s 28 sätestatud lause – kollektiivse töötüli poolte kokkuleppel võivad streigist osavõtnud streigi tõttu kaotatud aja tasa töötada väljaspool tööaega – annab täiendavalt suunise streigitud aja eest töötasu säilitamiseks. Selle asemel et hakata pärast streiki korraldama ja läbi viima ärajäänud koolitunde, mis saaksid toimuda ainult pärast tunniplaanis ette nähtud koolitunde, tooksid kaasa ebamõistlikult pikad koolipäevad ja nõuaksid igakordset kokkulepet töötajaga, on juba streigi eel mõistlik saavutada kokkulepe, et streigi ajal töötasu säilib ja õpetajad õpetavad pärast streiki õppematerjali õpilastele sobivas tempos järele, alustades sealt, kus enne streiki pooleli jäädi.

KTLS § 28 teine lause – streigi tõttu kaotatud aja tasatöötamist ei loeta ületunnitööks ega tööks puhkepäevadel või riiklikel pühadel – annab tööandjatele suurepärase võimaluse, kuna nõutavast intensiivsemat tööd ei pea arvestama ületunnitööks.

Töötasu maksmiseks on mitmeid õigustehnilisi võimalusi. Näiteks saab õppeasutuse juht teha otsuse, et streigitud aeg arvestatakse nõuetekohaselt välja, aga selle aja eest jätkatakse töötasu maksmist. Või siis saab streigitud aja eest töötasu mitte arvestada, küll aga arvestada see summa välja ja määrata selles ulatuses lisatasu nõutavast intensiivsema töö eest.

Mitte keegi, ei riiklik lepitaja ega keegi muu, ei saa õppeasutuse juhi kui tööandja eest otsustada, kas ja kuidas ta töötasufondiga ümber käib. Antud õigusnorm − õigus mitte töötasu maksta – on dispositiivne, see tähendab, et pooled võivad selles teisiti kokku leppida. Haridusasutuste töötajad töötavad töölepingu alusel, kus kehtib põhimõte, et tuleb rakendada töötaja suhtes soodsamat sätet. Kui oleks kirjas, et töötasu maksmine on streigi ajal keelatud, siis ei tohiks seda maksta.