Istun ühe Eesti kooli 5. klassi lastega mustikamännikus mahakukkunud puutüvel ja küsin, mida nad enda ümber märkavad. On kevad, päike paitab läbi männivõrade haljendavat metsaalust, mustikatel on õitsemise hoog sees. Vastuseid ma ei kuule, sest lastel on tegemist oma elevuse väljaelamisega, nende jaoks on see koolipäev eriline: nad ei istu laua taga, jalad tahavad joosta, meeled on ärevil. Lõpuks küsin vihjeks, mis taime nad õitsemas märkavad, ja saan vastuseks: „Must sõstar!“

Inimeste teadmised loodusest halvenevad iga põlvkonnaga ja praeguseks on ilmselt paljud noored ja lapsed looduskeskkonnast pea täielikult võõrandunud. See on linnastumisega kaasnev protsess, mis leiab aset kogu maailmas. Aga kas selle pärast peab muret tundma?

Loodusest võõrandumise juured

Loodusest võõrandumisest on maailmas kirjutatud palju. Üks säravamaid autoreid, kes peamiselt lastest kirjutab, on ameeriklane Richard Louv, kes on mõelnud välja termini Nature deficit disorder. Kohmakalt eesti keelde tõlgituna võiks see tähendada looduse puudulikkuse häiret. See mõiste on mõeldud metafoorina ega tähenda otseselt diagnoosi või haigust. Pigem püüab Louv kirjeldada reaalsust, milles lapsed elavad: kuna oleme inimliigina kohastunud elama hoopis teistsuguses keskkonnas, kus praegu elame, tekivad nii lastel kui täiskasvanutel mitmesugused käitumis- ja terviseprobleemid. Neid muresid aitab Louvi sõnul kiiresti leevendada sage looduses viibimine ehk vitamiin N, nagu ta seda tabavalt nimetab.

Kuigi Louvi teooriat pole kunagi teaduslikult uuritud, on tema loodud metafooril siiski tugev tõepõhi all. Ohtrates uuringutes on jõutud järeldusele, et looduses viibimine mõjub laste ja noorte vaimsele tervisele hästi. Seega on Louv oma metafooriga tabanud olulist valukohta, mis hõlmab paljusid ühiskonna tahke, alates lastekasvatamisest kuni linnaplaneerimiseni. Kuigi looduses viibimise kasulik mõju on teada, ei jõua meie lapsed siiski piisavalt sageli õue isegi linnaruumis, metsikutesse ja looduslikesse paikadesse sattumisest rääkimata. Louvi hinnangul toob see kaasa aga laste ja seega ka tulevaste täiskasvanute vaimse ja füüsilise tervise järsu allakäigu.

Peamisteks põhjusteks, miks lapsed Louvi meelest piisavalt aega õues ei veeda, on vanemate hirm looduskeskkonna ja sealsete ohtude ees, aga ka looduskeskkonna kiire halvenemine ja kadu. Mõlemad põhjused on nukrad, sest laste kiivas ohtude eest hoidmine pärsib nende arengut, samuti on eluslooduse seisundi kiire halvenemine enam kui murettekitav. Näen isegi, kuidas vägevad kõrged laaned, kus oma lapsepõlves päevi kolasin, on asendunud lankide või läbimatute noorendikega. Minu lastel ei ole enam võimalik kogeda samasugust eluslooduse küllust, nagu minul oli. Nagu Tiit Maran Martti Helde uues filmis „Vara küps“ ütleb: oleme sisenemas ökoloogilise külluse ajastust ökoloogilise kitsikuse aega.

Inimene = loodus

Eelnevat arvesse võttes pole ime, et lastel mustikas ja must sõstar segamini lähevad. Aga probleem pole ju pelgalt selles. Võõrandumine loodusest ei ole ainult laste ja noorte tervise probleem, vaid sellise elukorralduse viljad jõuavad kaugemale. On hinnatud, et inimene on ületanud pea kõik maakera taluvuspiirid, mis tähendab, et samasuguse keskkonnakasutusega kaua edasi minna ei saa (https://www.science.org/doi/10.1126/sciadv.adh2458).

Samas tuleb sügavam mõistmine, et looduskeskkonda on tarvis hoida, eelkõige vahetu looduskogemuse kaudu. Usun, et ei liialda, kui ütlen, et tänapäeva Eesti lastest hoomavad vaid väga vähesed, kust on pärit nende toit ning kui palju vaeva ja ressurssi selle kasvatamiseks kulub. Seda teadmata ei saa ka tekkida tunnet, et toit on väärtuslik, selle raiskamist tuleb vältida. Paraku on see vaid üks näide tänapäeva maailma keskkonnakasutuse probleemidest.

Tänu Louvi tööle on USA-s loodud mitmeid loodusõppeprogramme ja rajatud looduskoole, mis on eeskätt keskendunud põhjalikule n-ö klassikalisele loodusharidusele. Taolisel lähenemisel on siiski mitmeid kriitikuid – on väidetud, et lisaks loodusteadmiste omandamisele on vaja ühiskonna tasandil tekitada taas praegusest palju tihedam side loodusega, mis eeldab sensoorsete ja emotsionaalsete kogemuste tekkimist ja süvendamist. Samuti on nenditud, et oluline on lasta lahti sügavale juurdunud kultuurilisest tõekspidamisest, et inimene on kuidagi loodusest eraldatav. Võõrandumise põhjus ei ole üksnes vähene looduses veedetud aeg, vaid üleüldine viis, kuidas me loodusest mõtleme – et see on ressurss, millel on mõte ainult siis, kui inimesena leiame sealt midagi tarbimisväärset.
(https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/17524032.2013.802704?fbclid=IwAR1_O79tbn92Mj-joRbY1Ml4If4v fEEEECrvn1ANJpD9B6ujxEl1sb5omPg)

N-vitamiini kuur

Loodushariduses saab kasutada mõlemat lähenemist. Võib-olla enne, kui lapsed saavad mustika määramise selgeks, tuleb neil lasta männimetsas vabalt ringi tuisata, põnevad kohti ja puujändrikke avastada, looduses end mugavalt tunda. Nõnda tekib neil esimese asjana loodusest sensoorne ja emotsionaalne kogemus. Alles siis võib hakata sellele ehitama teadmisi ning viia lapsed kurssi keskkonnaprobleemidega. Ehk oleks ma tol kevadhommikul pidanud liikide küsimise asemel suunama lapsed hoopis nuusutama mustikaõisi ning alles siis ütlema selle võrratult kauni taime nime?

Ma arvan, et sellises vaates on peidus teatav vabanemine – loodust ei pea suurepäraselt tundma selleks, et seda armastada ja hinnata. Looduse tundmaõppimine on protsess, mille kulg on inimestel väga erineva pikkusega, kuid looduses viibimine ise aitab meil võõrandumist vähendada ning seda oluliseks pidada. Võiksime alanud aastal ühes lastega N-vitamiini kuuri ette võtta nii koolis kui kodus.

Eesti metsast ja loodusest kõnelev dokumentaalfilm „Vara küps“ on kinodes alates 26. jaanuarist ja koos õppematerjalidega väga hea täiendus neist teemadest rääkimisel. Film sobib vaatamiseks alates 7. klassist. 

Rohkem infot https://www.facebook.com/varakupsfilm.

Kontakt: Dagmar Reinolt / avalikud suhted / dagmar.reinolt@gmail.com, +372 5648 8651.