22. jaanuaril algab õpetajate tähtajatu streik. Õpetajate Leht uuris, kuidas õpetajad sellesse suhtuvad.

Tallinna Päikesejänku lasteaia õpetaja Mari-Liis Mehikas:

Õpetajad peaksid kindlasti streikima. Paljud meist teevad oma tööd suure südamega, aga ei saa selle eest väärilist palka. Õpetajate töökoormus on suur, osa töötab mitmes kohas, et üldse ära elada. Lapsevanemad usaldavad meid ja annavad meie hoole alla oma kõige kallima vara ehk lapsed. Lisaks pole minu meelest koolis töökoormus paigas. Õpetajatel on küll lühendatud tööaeg, aga tihti ei jõua nad koolis selle ajaga oma tööd ära teha. Lisaks tundide läbiviimisele tuleb ju tegelda veel paljuga: tundide ettevalmistamine, tööde parandamine, meilidele vastamine ja jooksvate murede lahendamine. Sama probleem on ka osal lasteaiaõpetajatel, kes soovivad kogu hingest lastele uusi tegevusi välja mõelda, ettevalmistusi teha, üritusi ning õppekäike planeerida. 

Ma arvan, et streik mõjub õpetajaameti mainele hästi. See näitab, et meil on ühiskonnas oluline roll. Me anname noortele inimestele esmateadmised ja meid peaks selle eest rohkem väärtustama. Kui palka tõstetakse, hakatakse õpetajaameti vastu loodetavasti ka rohkem huvi tundma ja õpetajaid on piisavalt. See võiks aidata alandada ka õpetajate keskmist vanust. Praeguse palga ja koormusega noori tööle ei tule, ning kui tulevadki, siis nad ei püsi, sest paljud põlevad läbi ja palgaga ei ela ära.

Hugo Treffneri Gümnaasiumi ajalooõpetaja ja klassijuhataja Indrek Pajur:

Varasemalt on mu hoiak streigi kui nähtuse suhtes olnud negatiivne. Viimasel ajal on mu seisukoht hakanud siiski muutuma. Tundub, et streigita jäetakse õpetajate töötasu küsimus taas vajaliku tähelepanuta. 

Viimase paarikümne aasta jooksul, mil ma olen erakondade enne valimisi avaldatud programme jälginud, ei saa mööda tõsiasjast, et õpetajatele on kõik lubanud ja alati. Ühel hetkel tuleb lihtsalt öelda, et aitab lubamisest, kaua võib! Võib ju öelda, et ajad on rasked ja kuidas saab praegu tulla midagi nõudma, olgu õpetajad ometi solidaarsed. Aga kus oli solidaarsus õpetajate suhtes siis, kui majandusedu väljendavad numbrid Eestis hoogsalt kasvasid? Siis anti õpetajatele palka juurde ainult nii palju, et keskmisega võrreldes ei tekiks tagasilangust. Seda, et keskmisest mindaks mööda, polnud ka parematel aegadel näha. 

Aastast aastasse kuuleme PISA testi suurepärastest tulemustest ja sellest, kuidas Eesti õpilased on maailma tipus. Miskipärast ei taha haridusvaldkonna asjamehed astuda aga vajalikke samme selleks, et heade õpilastega tehtud hea töö eest oleks tulemuseks ka parem tasu. Olgem siiski ausad ja nentigem, et häid tulemusi ei tule, kui noori nende tulemuste poole ei suunata ega juhita. Lisaks kõigele muule tuleb arvesse võtta, et teatud vanuses inimestele teejuhiks olemine võib olla metsikult keeruline ja ennastohverdav tegevus.

Viimane nüanss seoses streigiotsuse langetamisega puudutab aga Tartus kehtivat kollektiivlepingut. Kuigi uut ei ole veel sõlmitud, näib vanast tulenev töörahu kestvat ning seepärast puudub Tartu õpetajatel ka õigus kauem kui kolm päeva streikida. Selle kollektiivlepinguga seoses tekib mitmeid küsimusi ametiühingule, kes õpetajaid esindades selle allkirjastanud on. Miks on antud allkirjad lepingule, mis ei anna koolis töötavatele õpetajatele sisuliselt midagi juurde, aga toob kaasa märkimisväärseid kitsendusi enda huvide eest seismisel? Kui kardetav, mõjukas või tulemuslik saab olla tegevus, mille puhul teab teine pool juba ette, et kaua see ei kesta? Palju „põnevamaks“ läheks otsustajate jaoks olukord siis, kui oleks teada, et midagi ei ole teada.

Kõige eelneva pärast ongi harilik Tartu õpetaja mõnevõrra raskustes. Ühest küljest on argumente streigis osalemiseks ning streigi kui tegevuse kaitseks kogunenud järjest rohkem. Teisalt ründab aga tõdemus, et Tartus on streik paraku midagi sellist, mida need, keda see mõjutada võiks, paraku liiga tõsiselt võtma ei pea. Vaimselt keeruline on osaleda milleski, mille puhul on algusest peale teada, et see võib kujuneda mõttetuks ja nõrgaks. Õnneks on veel veidi aega otsustada.

Hiiumaa Gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Anni Kingsepp:

Loomulikult mulle meeldiks, kui minu töötasu tõstetaks, kuid usun, et riik on teinud samme ja otsib jätkuvalt võimalusi haridustöötajate palgamure lahendamiseks. Tööle asudes olid mulle minu töötingimused ja -tasu teada ning sobilikud ja mina streikida ei plaani. Ma töötan koolis, kus juhtkond on mõistev, kolleegid toetavad, lapsevanemad sõbralikud ja õpilased toredad. Mulle meeldib minu töö väga, tahan teha just seda ja nimelt selles koolis. Töötasu on minu töö juures vaid üks komponent, pean olulisemaks, et tunneksin ennast hästi ja tahaksin tööle tulla. Seda ma praegu tunnen: olen oma tööd tehes õnnelik.