Kui mõelda ajas tagasi, siis peaaegu igal sügisel on olnud üleval võimaliku streigi teema. Aga seni on ikkagi jõutud mingi kompromissini ja streiki pole toimunud.

Haridustöötajad on väga suure missioonitundega inimesed ega lähe kergekäeliselt streikimise teed. Miks? Sest nad on haritud inimesed ja mõistavad, et paljudel on Eesti riigis keeruline, nad tunnevad vastutust oma õpilaste ees. Õpilased on ju süütud kannatajad. Nad saavad aru, et sellise maksusüsteemiga nagu Eestis on … väga keeruline hoida keskmist ja kõrgemat palka inimestel, kes otseselt midagi ei tooda (õpetajad, päästjad, politseinikud, meditsiinitöötajad, kultuuriinimesed jne).

Mis siis nüüd juhtus?

Eks kannatus katkeb ka kõige kannatlikumal inimesel. Õpetaja teab, mida tähendab sõnapidamine: antud lubadused tuleb täita. Ta teab, mida tähendab ausus ja lugupidamine enda ja teiste suhtes. Need on väärtused, mida ta ootab ka teistelt. Mida kõike on enne valimisi haridusteemadel lubatud! Aga kuidas on õpetajaid väärtustatud pärast valimisi? Nüüd lihtsalt katkes ka viimane kannatus. See on viimase 30 aasta valitsuse töö kulminatsioon.

Mäletan mõningaid ütlemisi ja arutelusid. Ühel valimisjärgsel kohtumisel küsisin ühelt Reformierakonna esindajalt, kas lubadus õpetajatele elamisväärset palka maksta on nüüd täidetud, vastake palun kas „ei“ või „jah“. Selle peale kuulsin pikka poliitilist demagoogiat. Saalis tõusis püsti üks 70–80 aasta vahel olev õpetaja ja küsis poliitikult: „Kas saite aru, et teilt küsiti vastust „ei“ või „jah“, mitte poliitilist hämamist“.

Pärast kohtumist tuli see poliitik minu juurde ja teatas: „Üks õpetaja ei tohi nii õel olla!“. Kas see oli õelus, kui uurisin, kas poliitiline lubadus on täidetud? Õpetajate silmis ei olnud.

Teine juhtum. Sõitsin oma õpilastega kohtumisele peaministriga ja meie bussis oli ka üks sel ajal noor tulevane poliitik. Vaidlesime üksikisiku tulumaksu langetamise teemal. Kui uurisin, et kui me selle sammuga riigi õhukeseks teeme, siis kust võetakse raha riigi palgal olevate inimeste palkadeks? Vastuseks tuli üldine reformikate vastus: „Igale inimesele jääb siis rohkem raha kätte ja ta saab ise otsustada, kuhu seda kulutab.“ Küsimusele, mida annab see täiendavad kümme krooni alampalgalisele, vatsust ei tulnud. Pärast mitmeid aastaid on nüüd näha, kelle palkadeks ei leita raha.

Kust võtab õpetaja julguse streikida?

Arvan, et see tuleb õpetaja õiglustundest. Meie töö on õpetamine. Ka see, et esitame oma nõudmised ja seisame enda ja kogu Eesti hariduse jätkusuutlikkuse eest, on õpetamine. Me näitame õpilastele, et igaühel meist on õigus enda eest seista ja vajadusel tulebki seda teha. Me õpetame neile, et üheskoos on seda parem teha, sest ühtsuses peitub jõud.

Selle streigi korraldamisega saime elulisel näitel õpetada õpilastele ühiskonnaõpetust. Me õpetame õpilastele, et kui on mure, tuleb tulla ja rääkida. Sama teeme praegu ühiselt õpetajatega. Tuleb anda selge sõnum. Haridusasutuse juhti ja omavalitsust pole vaja karta, vaid nendega tuleb pidada avatud ja selget dialoogi.

Praeguses olukorras seisame ka omavalitsuste eest – küsime alushariduse jaoks suuremaid toetussummasid. Loomulikult on omavalitsused nördinud, et kaasasime lasteaiad, aga seal töötavad ju ka õpetajad ja teised haridustöötajad. Tuleb lihtsalt rahulikult selgitada ja mõista ka nende probleeme. Praeguses olukorras on omavalitsused jäänud haridustöötajate ja valitsuse vahele. Keeruline on mõista neid haridusasutuste juhte, omavalitsuste ametnikke ja tagatippu HTM-i ametnikke, kes on ähvardanud, valesid väiteid esitanud. Kas nad tõesti arvavad, et haridustöötajad ei saa aru, et need väited on valed või et neid kui nõrgemat poolt kasutatakse ära?

Kahjuks pean nentima, et leidub ka selliseid asutusi, kus õpetajad on jäänud uskuma, et riigikoolide õpetajad ei või streikida või lasteaias võidakse streikijad vallandada. Kõige hullem hirmutamine oli keeleeksami paberite võimalik tühistamine.

Kui pikalt saab õpetaja streikida?

Eesti haridustöötajatest kuulub Eesti Haridustöötajate Liitu ligi veerand. Seega on enamikul mure, kui suure osa võib streikides palgast kaotada. Eks see ole igaühe otsus. Hea meel on, kui öeldakse: praegu kannatan ära, sest on lootus suuremale palgale ja normaalsemale töökoormusele. Ei saa teha ühtegi etteheidet, kui majanduslikel põhjustel osaletakse streigis minimaalselt. Me lihtsalt elame sellises ühiskonnas, kus osal missioonitundega kõrgelt haritud inimestest on pea võimatu saada eluasemelaenu, ja kui selle saab, on selle maksed tema palgaga võrreldes suured.

Loomulikult peab iga õpetajast ema ja isa, kes osaleb streigis, mõtlema oma lastele. See on keeruline olukord. Kurb on kuulda valitsuse väljaütlemist: „Ega need õpetajad kaua streikida saa, neil pole majanduslikult võimalik.“ Siit võime lasta lendu uitmõtte, et äkki on valitsejate teadlik otsus hoida haridustöötajate palgad madalad, siis ei saa nad pika streigiga meile tüli teha.

On hea tõdeda, et meie haritlaskond on üksmeelne ja ühiselt seistakse Eesti hariduse eest. Lisaks tuleb tänada meie toetajaid eri elualadelt. Me õpetajatena tunneme, et väga suur osa Eesti elanikest on meie selja taga. Olen ise saanud lastevanematelt toetusavaldusi, see teeb südame soojaks. Ka meie õpilased, olles küll mures oma õpitulemuste pärast, toetavad meid. Kindlasti on nende hulgas noori, kes südames tahaks õppida õpetajaks ja töötada lastega, aga nähes kõrvalt õpetajaid, ei julge nad seda teed ette võtta.

Kas streik õnnestub või mitte, on vaatenurga küsimus. Üks võit on käes – on hakatud rääkima hariduse probleemidest laiemalt, mitte ainult palgast. Praegu tundub, et haridusminister on valmis pingutama selle nimel, et enamik haridustöötajate muredest saaks lahendatud. Meie mure pole üksnes palk, vaid see on üks komplek. See sisaldab töökoormust, karjäärimudelit, haridusvõrku, ainekavasid ja palju muudki – selle kõigega on seotud palgaküsimus.

Teeb kurvaks teeb, kui kuuled peaministri suust jälle, et haridusvõrk on korrastamata, karjäärimudel lahti mõtestamata jne – see ei ole õpetajate töö. Ärgu hädaldagu seal valitsuses, vaid hakaku tööle! On ju peaministri vastutada, et kõik ministrid ja ministeeriumid teeksid oma töö ära. Lõpetagu ära sõna „tehtagu“ kasutamine.