Et avada õpilastele tee väga hästi makstud ametitesse, muuta tunnid põnevamaks ja siduda loodusaineid päris eluga, tasub kooli kutsuda rändav robotiklass või viia lapsed kodulähedasse tipptehnoloogiaga ettevõttesse külla. Pole ju mingi saladus, et kuigi juba mõnda aega on põhikooli õppekavas ühtne tehnoloogiaõpetus, õpetatakse tihti vanamoodi: poistele puutööd ning tüdrukutele kodundust. 

Ma ei liitu nendega, kes vaatavad süüdistava näoga koolijuhtide ja õpetajate poole. Mis siis teha, kui pole muid õppevahendeid ning ka õpetajad on saanud omal ajal täpselt selle hariduse, mida anti. Pealegi on ju aina rohkem koole, kus mitmed ained kaetakse õpetajate puudusel kolleegide poolt külakorda. Tehnoloogiaõpetus nende seas.

Aga mida saab kõigi raskuste kiuste ikkagi ära teha, et noored saaks tehnoloogiaõpetuse tunnis sellise õppe ja kogemuse, mis neile elus võimalikult palju kasuks tuleb? 

Noorte tulevasel jõukusel on kaas peal

Mulle on tehnoloogiaõpetuse edenemine Eesti koolides väga tähtis. Võtaksin hommepäev tööle mitu 19–20-aastast värskelt rakendusgümnaasiumi tehnoloogiaeriala lõpetanud noort. Kohe esimesel kuul maksaksin neile brutopalgaks 2000 eurot. Edasise karjääri jooksul, töö kõrvalt kõrghariduse omandamisega on palgal ruumi mitu korda kasvada. 

Ainult et selliseid noori tuleb tikutulega otsida. Ei minda Eesti eksportivate ettevõtete jaoks ülivajalikke erialasid õppima, sest enamasti ei ole ei kodust ega koolist saadud kaasa huvi tehnoloogia vastu. Sellega pannakse igal aastal paljude noorte tulevasele sissetulekule kaas peale.

Kokkuvõttes lõpetavad kümned tuhanded noored madala palgaga teenindaval tööl, kuigi neil oleks potentsiaali teenida targa tööstuse spetsialistina poole rohkem palka, kui nende vanemad teenisid. Ühtlasi kasvaks niimoodi eksport ja riigi maksutulu, kust jaguks omakorda rohkem õpetajate, päästjate ja teiste palgaks. Kogu Eesti elaks paremini.

Anname noortele rikkuse võtme

Riiklik õppekava on loonud hea raami, ühtse tehnoloogiaõpetuse aine. See õppeaine saaks ja peaks olema koht, kus lapsed näevad tipptehnoloogiat, panevad ise käed külge, saavad eduelamuse ja mõtlevad, et tõesti oleks äge hakata inseneriks. Sealjuures – ja see on võib-olla kõige olulisem – samamoodi nii poisid kui tüdrukud. Eesti kurja palgalõhe üks juur on, et hästi makstud tehnoloogiaerialadest hoiavad tüdrukud kultuurilistel põhjustel endiselt pigem eemale. Kuigi robotitele vajalike käskude andmine sobib samavõrd kõigile. Põhikoolis tublisti matemaatikat ja füüsikat õppinud tüdrukule isegi paremini kui looderdanud poisile.

Koolid ja õpetajad annavad oma parima, aga mis teha, kui ilusa õppekava rakendamiseks pole vahendeid. Siinkohal tahangi levitada teadmist kahest võimalusest, kuidas iga Eesti põhikool saab ka väga väikese ressursiga midagi ära teha, et noored saaksid rikkust majja toovat tehnoloogiavaldkonda nuusutada. Tahame ju kõik, et lastel läheks tulevikus võimalikult hästi.

Rändav robotiklass

Selge see, et iga kool ei jaksa osta tänapäevase tehnoloogiahariduse kõiki õppevahendeid. Pole vajagi – need seisaksid enamiku ajast jõude. Eestis on aga juba viis aastat tegutsenud ja end väga populaarsena tõestanud tehnoloogiaõppe rändavad õppeklassid. Kui kooli, valla või lastevanemate rahakott vähegi lubab, tasub mõni selline kooli külla kutsuda. 

Kokku on sellised mobiilsed töökojad jõudnud juba enam kui sajasse kooli ja 25 000 õpilaseni. Koolide ja õpilaste tagasiside on kuuldavasti ülimalt positiivne. Seetõttu on sellise võimaluse pakkumist ka jõudumööda laiendatud. Tegu on entusiastide veetud, raha abil käima tõmmatud ning nüüd Eesti ettevõtjate toetuste ja tellijate tasude najal toimiva algatusega. Olen neid ka ise toetanud ja soovitan soojalt.

Nii-öelda rändav robotiklass tuleb külla koos kogenud õpetajatega. See on hea viis anda ülekoormatud õpetajale veidi hõlpu. Või lahendus olukorrale, kus tehnoloogiaõpetaja on üldse puudu. Löö lihtsalt Google’isse „mobiilne töötuba“ või „mobiilne õppeklass“ ning kindlasti leiad oma koolile sobiva lahenduse.

Lapsed robotitele külla

Oleme harjunud mõtlema, et lapsed viiakse kooliekskursioonile näiteks loodusesse. Või muuseumisse. Või loomaaeda. Aga tehasesse?

Tänapäeval ei tohiks see olla midagi ootamatut. Tegelikult peaks see olema iga lapse koolitee kindel osa. Tänapäevane Eesti targa tööstuse tehas on põnev paik, kus kõrgtehnoloogiliste seadmetega valmistatakse mikromeetri täpsusega lihvitud detaile, mis maksavad teinekord  sama palju kui auto.

Igast maakonnast leiab vähemalt ühe ettevõtte, kelle tehas on pärit otsekui ulmefilmist. Ja kui juurde rääkida lugu, mida, kuidas ja miks seal tehakse, siis on lastel veel põnevam. Kui külastus hästi läbi mõelda, saab targa tööstuse tehases ära näitlikustada ka kõik, mida füüsika- ning osalt ka keemia- ja matemaatikatunnis õpitud. Sest just tänapäevane tark tehas, mille toodang toob iga kuu Eestisse, Eesti perede eelarvesse välismaalt miljoneid eurosid, ongi vastus nende ainete igihaljale küsimusele: kus meil seda päris elus vaja läheb?

Selle juures ei tasu jätta selgitamata, et õppinud spetsialisti töö sellises ägedas paigas tõstab inimese hoobilt Eesti rikkama neljandiku-viiendiku sekka. Teismelistega võib ja peab rahast rääkima avatult. Seisavad neil ju ees haridustee otsused, millest sõltub nende ja nende tulevase pere elatustase.

Igal juhul kutsun kõiki Eesti koolijuhte ja tööõpetuse õpetajaid üles leidma viise, kuidas viia lapsi juba põhikoolis aegsasti kokku tänapäevase targa tööstuse, tehnoloogia ja robootikaga. See on otseselt laste enda tulevase elatustaseme ning kaudselt kogu Eesti ühiskonna jõukuse huvides.

Kui ma suutsin äratada lugejas huvi ja ta tahaks korraks nõu pidada, kust siis konkreetses vallas-linnas asjaga pihta hakata, tasub võtta julgesti ühendust Eesti Masinatööstuse Liiduga. Vastame kõigile ja aitame!