„Õpetaja päevikut“ täidab sel nädalal Tallinna Päikesejänku lasteaia õpetaja Mari-Liis Mehikas. Kuidas sai temast õpetaja, mida ta sooviks lasteaias muuta ning milliseid soovitusi jagab ta teistele õpetajatele?

Olen õpetaja, sest mulle meeldib olla koos lastega ja nende lasteaias oldud aega toredaks muuta. Otsin ja mõtlen välja uusi õppetegevusi, mis oleksid huvitavad lastele, aga ka mulle endale. Lasteaiaõpetaja töö on väga vaheldusrikas ja ükski päev pole samasugune kui eelmine. 

Minu õpetajaks saamise lugu. Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli aeg välja mõelda, kuhu edasi õppima minna. Teadsin, et see peaks olema seotud lastega. Ma ei tea, kas mind mõjutas see, et aitasin nooremana vanematel oma väikest õde hoida, või see, et olin vahepeal ühe pere lapsehoidja. Pisikeste inimestega on mulle alati meeldinud tegeleda. Kandideerisin ülikoolis alushariduse pedagoogi ja eripedagoogi erialale. Eripedagoogika eriala vastuvõetute seast jäin napilt välja, kuid alushariduse pedagoogi erialalt mitte. Ju siis saatus otsustas. Ülikooliõpingute ajal sain kinnitust, et olen valinud õige eriala ja soovin tulevikus lasteaiaõpetajana töötada. Seni pole seda teed kahetsenud. 

Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: kallistused, mäng, rõõm, vaheldusrikkus ja sigin-sagin.

Õpetajana paneb mu silma särama, kui lapsed teevad tegevust õhinal kaasa ja ma näen, kuidas nad seda naudivad. Sisimas mõtlen: „Jee, see meeldib neile!“ Lisaks paneb minu silmad särama robootikaseadmete katsetamine ja nendega tegevuste väljamõtlemine. Muidugi ei saa üle ega ümber laste kallistustest või paidest, mida nad heast südamest tegema tulevad.

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt kondiiter mõnes väikses kohvikus, kus on hubane õhkkond. Või siis mõne armsa pere juures lapsehoidja.

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle vaadata mõnda seriaali või filmi, sest siis saan mõtted tööst eemale viia, nautida rahu, vaikust ja seda, et ei pea kellegagi rääkima, sest seda olen päeva jooksul päris palju teinud. Samas vahepeal on hea rääkida päevast lähedasega ja oma mõtteid nii-öelda filtreerida. 

Hoian end oma valdkonnaga kursis peamiselt õpetajate sotsiaalmeedias jälgimisega. Saan nii ideid, mida kasutada, ja näen, et neil on sarnaseid kogemusi/muresid nagu minul. Olen vaadanud ETV-st saateid „Kõige tervem rahvas“ ja „Kõige targem rahvas“, mis on pannud mind oma õppetegevusi paremini planeerima ja läbi viima, et lapsed omandaksid uusi teadmisi kergemini. Vahetevahel kuulan taskuhäälingut „Kes aias? Mis aias?“, kus arutletakse lasteaiaga seotud teemadel. Lisaks otsin Eesti ja välismaa lehtedelt uusi ideid, mida lastega teha.

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt köögis mõnda kooki küpsetamas või torti tegemas. Mulle meeldib uusi retsepte katsetada, lemmiketapiks on tortide kaunistamine. Siis saab loovuse valla lasta, et küpsetise valge pind ära kaunistada. Eelmisel õppeaastal said ka kolleegid igal kuul minu küpsetistega maiustada. 

Ja mulle meeldib looduses jalutada. Olgu selleks siis mets või veekogu kallas. See aitab töömõtted peast välja saada ja uueks päevaks energiat koguda.

Unistan haridusmaailmast, kus lasteaias oleks rühmas vähem kui 24 last, sest nii jõuaksid õpetajad põhjalikumalt kõigi lastega üks ühele tegeleda. Lisaks soovin, et ühiskond saaks teada, et lasteaiaõpetaja töö on palju rohkemat kui laste valvamine.

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös oli siis, kui üks kolleeg lahkus meie kollektiivist, et edasi liikuda. Viimasel päeval ütles ta mulle mind kallistades, et kui ta peaks oma lapse lasteaeda panema, sooviks ta, et mina oleksin tema õpetaja. See andis mulle juurde enesekindlust ja tunnet, et teen õiget asja.

Soovitan teistel õpetajatel julgelt uusi vahendeid ja tegevusi katsetada. Midagi halba ei juhtu, kui tegevus ei lähe nii, nagu algul planeeritud. Lisaks soovitan hoida eraldi töö- ja eraelu. Pärast tööaega ei peaks rohkem tööasjadega tegelema, sest elu ei saa keerelda ümber töö. Siis on läbipõlemine kiire tulema.

Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks see rahapuudus. Lisaks õpetajate palga tõstmisele tuleks tõsta ka teiste lasteaias töötavate inimeste, näiteks õpetaja abide palka. Praegu on neil päris kasin palk ja sellise palgaga ei soovi paljud tööle tulla. Lisaks on vaja uuendada mitmeid lasteaedu. Eestis on lasteaedasid, mis on ajahambale jalgu jäänud ja tuleks ümber ehitada, et laste õpitingimused oleksid tänapäevased.

Kommentaar päevakajalisel teemal

Kas õpetajate streik on vajalik?

Õpetajad peaksid kindlalt streikima, sest paljud õpetajad teevad oma tööd suure südamega, aga ei saa selle eest väärikat palka. Nad töötavad suure koormusega, osa töötab mitmes kohas, et üldse ära elada. Lapsevanemad usaldavad meid ja annavad meie hoole alla oma kõige kallima vara ehk lapsed. Lisaks pole minu meelest koolis töökoormus paigas. Õpetajatel on küll lühendatud tööaeg, aga tihti ei jõuta koolis selle ajaga oma töö ära teha, sest lisaks tundide läbiviimisele tuleb tegeleda paljude teiste asjadega: tundide ettevalmistamine, tööde parandamine, meilidele vastamine ja jooksvate murede lahendamine.

Sama probleem on osal lasteaiaõpetajatel, kes soovivad kogu hingega oma tööd teha ning lastele uusi tegevusi välja mõelda, ettevalmistusi teha, üritusi ning õppekäike planeerida. Ma arvan, et streik mõjutab õpetajaameti mainet positiivselt, see näitab, et meil on ühiskonnas tähtis roll. Me anname noortele inimestele esmateadmised ja meid peaks selle eest rohkem väärtustama. Kui palka tõstetakse, siis on õpetajaameti vastu loodetavasti ka suurem huvi ja õpetajaid on piisavalt. See võiks aidata alandada ka õpetajate keskmist vanust. Praegu ei tule noori selle palga ja koormusega tööle, ning kui tulevad, siis nad ei püsi, sest läbipõlemine on suur ja palgaga ära ei ela.