Kes tahab kulutada, näidaku, kust raha tuleb! See poliitikute lemmikväljend kehtib ka õpetajate puhul. Järgnev on arutlus teemal „Kust otsida rahapada?“, silme ees streigimõtetega õpetajad ning fookuses kolm võimalikku ressursi –hankimise strateegiat: tõstame makse, tõmbame koolivõrku koomale, vähendame õpetajate töökoormust.   

Tõstame makse!

Jah, maksude tõstmine on võimalik allikas õpetajate palgamure leevendamiseks. Seda enam, et üks maksu-uuendus, üksikisiku progressiivne (astmeline) tulumaks, koputab Eestimaal nii või teisiti uksele. Põhjus: maksud pole pelgalt majanduslik nähtus, maksud on ka psühholoogia. 

Tõepoolest, kodanik võib maksust mõelda kui karistusest, aga võib mõelda ka kui panusest oma maa ja rahva hüvanguks. Riikides, kus maksu käsitletakse karistusena, on üksikisiku tulumaks madal ning maksusüsteem ühetaoline. Kus aga mõtteviis „mina panustan“ on juurdunud, seal on maksumäärad kõrgemad ning tulumaks astmeline. 

Kõigis endistes Nõukogude liiduvabariikides on üksikisiku tulumaks olnud püsivalt madal (10–20%) ning see on kõigile maksumaksjatele ühetaoline. Esimestena lahkusid (aastatel 2018 ja 2019) liiduvabariikide maksuklubist Läti ja Leedu, kehtestades astmelise tulumaksu. Eesti koos Valgevene, Usbekistani ja teiste kunagiste saatusekaaslastega on senini klubi liige. 

Kõigis Skandinaavia ja Lääne-Euroopa riikides on kasutusel astmeline tulumaks, mille ülemine määr jõuab 50 protsendini. Võimalik on see tänu ühiskonnas piisavalt juurdunud arusaamale, et maks pole karistus, maks on panus. 

Kui järele mõelda, pole maksumaksmine mitte ainult panus, vaid ka kõige rahvuslikum tegu üldse. Erinevalt sõnavahust ja lipu lehvitamisest on maksuraha väga praktiline ja mõõdetav sisend rahvuskehandi edenemisse. Sisend sinna, mis rahvuslikult mõtleva inimese jaoks ongi kõige tähtsam asi maailmas. 

Maksufilosoofia mõttes on Eestis kaks rahvuslikku erakonda: sotsid ja keskerakond. Nemad räägivad astmelisest tulumaksust, ülejäänutele liiduvabariikide maksuklubi sobib. 

Julgen järeldada, et maksutõus kui ressurss õpetajate töö paremaks tasustamiseks on kaalumist väärt tee. Vähemalt ühe maksu tõstmiseks on Eesti küps – kaua sa liiduvabariigi silti ikka otsa ees kannad. 

Koole vähemaks!

Koolivõrgu mured on teada. Haridus- ja teadusministeerium kirjeldab oma kodulehel olukorda nii: „Eesti Hariduse Infosüsteemi 2021. aasta andmetel oli 140 munitsipaalomandis koolis õppekohtade täitumus alla 50%, piltlikult öeldes tähendab see, et ühe õppuri kohta on pinda 2–3-toalise korteri jagu (32–54 ruutmeetrit). Seetõttu seisavad täna paljud haridustaristud pooltühjana, vajavad suuri investeeringuid ning nende pidamine käib üle jõu.“ Kuna väheneb ka koolilaste arv, on koolivõrgu kokku tõmbamine meie paratamatu lähitulevik.  

Teoorias lihtne, aga praktikas väga keeruline ülesanne. Sest kool ei ole asi iseeneses, vaid osa kohaliku elu ökosüsteemist. Puudutad ühte kooli, paned liikuma piirkonna Goldbergi masina. Puudutad kümneid koole, jõuad Eesti selle sajandi kõige suurema murepesani nimega regionaalpoliitika. Ühelt poolt on poliitika, kus unistused räägivad riigi kui terviku tasakaalustatud arengust, tegelik elu liigub aga risti vastupidises suunas. Liigub Eesti harjumaastumise suunas. Viiekümne kooli kinnipanek annab harjumaastumisele hoogu juurde.   

Sellegipoolest, kuna koolivõrgu kokku tõmbamisest pole pääsu, on see õpetajate puhul võimalik rahaallikas. Raske ja aeglane, aga see-eest haridussektorisisene allikas!

Demokraatia veskid jahvatavad aeglaselt, kokkuhoid tühjade kooliruumide ja tillukeste klasside arvelt võtab aastaid. Lisaks saadab kogu protsessi murejutt teemal „raha tuleb juurde, õnne jääb vähemaks“. See teeb otsustamise emotsionaalselt raskeks.  

Kokkuvõtteks – õpetaja vaates on koolivõrgu kohendamine pikaajaline ja udusevõitu perspektiiv, palka on juurde vaja kohe. 

Koormus alla!

Võib-olla aitaks muresid lahendada õpetajate töökoormuse vähendamine, siis ei peaks palganumber ehk väga palju hüppamagi?  

Õpetajate töökoormus on vastuoluline teema. Tallinna Ülikoolis alates 2016. aastast läbiviidavate kooliuurimuste raames küsitakse õpetajatelt kord aastas: „Mis on kõige olulisem asi, mis Sinu arvates peaks Eesti hariduses lähiaastatel muutuma?“ Aastaid soovide pingerea tipus trooninud palgateema kõrvale on viimasel ajal samaväärseks tõusnud mured töökoormusega. Kurtmist liigse koormuse üle kostab paljudest hääletorudest. 

Teisalt, rahvusvahelistes võrdlustes on Eesti õpetajate (töötundides mõõdetav) koormus väiksem kui paljudes teistes riikides. Meil on üks maailma lühemaid õppeaastaid, eesti õpetajate 56-päevane tasustatud puhkus on unikaalne.  

Võib-olla polegi probleem tundides mõõdetavas koormuses, vaid töö tajutavas pingelisuses, stressis, mis õpetajatööga kaasneb. Taustaks laiemad suundumused ühiskonnas, kus professionaalsusel põhinev autoriteedipüramiid on hakanud murenema ning kõikvõimalik omaenese tarkus nõuab häälekalt tähelepanu ja arvestamist. Õpetaja puhul tähendab see survet olla paljudele meele järele, vajadust igaühe soovidega arvestada. Sealhulgas ka klassi sattunud ülbikute ja nende lõhnavate vanematega või siis kõiketeadvate suunamudijatega. 

Stressimuresid töötundide vähendamisega ei paranda, see maailm on keerulisem. See on organisatsioonikultuuri, suhete ja juhtimise maailm, kus töörõõmu ja motivatsiooni tekitamiseks koormusarvestusest ja rahanumbritest üksi ei piisa.  

Päriselus tuleb õpetajatele koormust juurde. Nurga tagant piilub järjekordne pööre haridusfilosoofias, fookuses enam mitte üha paisuva teadmiste korpuse järjest innukam „ära õppimine“ (vaata Kagu-Aasiasse!), vaid nn uued oskused. Oskus teadmiste maailmas navigeerida ja tehisaruga koostööd teha, oskus olulist ebaolulisest eristada ning tõenduspõhiseid otsuseid teha, oskus oma toimetamisi laiemasse konteksti asetada, individuaalseid ja kollektiivseid eesmärke seada ning neid realiseerida. 

Teadmiste ja oskuste (kui maailmapildi ehituskivide) kõrvale trügib õppekavadesse ka mõtlemistarkus, võimekus ehituskividega nutikalt opereerida ja neist endale väärikas elutee vormida. Järjekordne väljakutse õpetajale! 

Jah, koormuse vähendamine on ilus mõte, aga praktikas suhteliselt ebareaalne lisaraha allikas. Lohutuseks teadmine, et tajutud ülekoormust osatakse tänapäeval juba kenasti reguleerida ja leevendada. Tuleb lihtsalt õiged psühholoogid üles leida. 

Kokkuvõtteks

Miinuses tervisekassa, taksot sõitvad kultuuritöötajad, mõtlikud politseinikud ja päästjad –  õpetajate palgateema on vaid osa suurest mängust. Suure mängu nimi on oma riik ning eesti rahva võimekus seda üleval pidada. 

Õpetajate streigiüritus tuleb suurele mängule kasuks. Mitte kümne miljoni pärast (selle leidmine pole teadagi raha, vaid tahtmise taga), vaid osutuseks, harjutuseks ja meeldetuletuseks. 

Osutuseks, et väikest riiki ei saa kõrvaltvaatajana üleval pidada. Ei saa pidada lootuses, et turud ja muud nähtamatud käed asju paika loksutavad, olgu asjaks õpetajaameti tulevik, koolivõrk, haiglasüsteem, mis iganes. Väike riik tahab terviklikku vaadet, euroopalikku panustamist ja selget vastutust. Loodetavasti ergutab streik sellist vaadet looma mitte ainult õpetajaameti osas, vaid kogu Eesti jaoks.    

Harjutuseks, sest streik sunnib läbi rääkima ja kompromisse leidma. Kompromissid on demokraatia süda, see on võimekus oma tõe kõrval ka teisi vaatepunkte näha ja neid arvestada. Kompromissikultuur pole Eesti tugevaim külg, õpetajate streik pakub hea võimaluse harjutamiseks. Harjutamisega on kiire, hulluks läinud oludes on kompromiss ainus viis Eesti ühiskonda koos hoida ning ka suure ja närvilise maailmaga hakkama saada. 

Ja lõpuks – meeldetuletuseks. Haridus on ainus eluvaldkond, kus Eesti on maailma absoluutses tipus. Kohe kõige teravamas tipus. Tänu õpetajatele.