Koolivõrgu korrastamine näeb ette gümnaasiumihariduse ülemineku riigile. Õpilaste arvust lähtudes on 2035. aastal Eestis ruumi sajale gümnaasiumile. 

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on lubanud välja tulla ,,hariduse pika plaaniga“, mille osa on koolivõrgu korrastamine: ministeerium ei ole loobunud soovist muuta vastutuse jagunemist keskhariduse tasandil selgemaks. Eesmärk on, et aastaks 2035 oleks gümnaasiumiharidus riigi käes. 

Haridus- ja teadusministeerium valmistab ette läbirääkimisi 31 omavalitsusega 37 gümnaasiumiastme üleandmiseks riigile. Nendes gümnaasiumides õpib praegu vähem kui sada õpilast. „Umbes 40 gümnaasiumi on Eestis sellised, kus lähedal asuvad teised gümnaasiumid, valdavalt riigigümnaasiumid või riigi kutseõppekeskused, kuhu need õppekohad on meil võimalik üle tõsta,“ ütles minister Kallas 18. jaanuaril Riigikogu ees. Tema sõnul on praegu Eestis 158 gümnaasiumi, kuid õpilaste arvu järgi on kümne aasta pärast ruumi sajale. 

„See aga eeldab ka uuendatud õppekavasid kutsehariduses,“ rõhutas minister kutsehariduse reformi vajalikkust.  

Praegu tegutseb Eestis 24 riigigümnaasiumi, esimene neist rajati 2012. aastal Viljandisse. Igas maakonnas on vähemalt üks riigigümnaasium.

Hariduse arengukavas aastani 2035 on sõnastatud eesmärk, et meil on vaja just gümnaasiumiastmes välja selgitada ja paika panna, kelle kohustus on tagada gümnaasiumiastme õppekohad. Seni on see olnud justkui jagatud kohustus. 2035. aastaks on seatud eesmärk, et gümnaasiumiastme õppekohustuse õppekohad peab tagama riik – gümnaasiumid on koondunud suurematesse keskustesse. 

„Ei ole mõistlik, et igas vallas on gümnaasium,“ selgitas Kristina Kallas. „Kui Eestis on üks gümnaasium 8000, siis näiteks Soomes 16 000 elaniku kohta.“

Väikeste maagümnaasiumide säilitamise põhjuseks tuuakse sageli suurema gümnaasiumi kaugust õpilase kodust. Ministri sõnul on gümnaasium olnud ja on ka tulevikus ettevalmistuskoht ülikooliks. Ta ütleb, et haridusvõrgu korrastamisel peame lähtuma põhimõttest, et gümnaasium ei ole väike kodulähedane kool. 

Gümnaasiumiastmes õpivad ministri sõnul noorukid, mitte enam lapsed, pealegi suundub suur osa noortest pärast põhikooli lõpetamist kutseõppeasutustesse, mis on tihtipeale kodust veel kaugemal kui gümnaasium. Gümnaasiumivõrk on kutseõppeasutuste võrgust oluliselt tihedam.

Aga miks me üldse räägime gümnaasiumivõrgu korrastamise puhul väikeste maagümnaasiumide üleminekust riigile? Haridus- ja teadusministeeriumi haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna nõunik Kadi Serbak selgitab, et omavalitsuste seisukohalt saab rääkida õpilastele paremate olude pakkumise ja kulude kokkuhoiu võimalusest. Koolivõrku korrastades tekib omavalitsusel võimalus panustada seni ebaefektiivsete hoonete ja pooltühjade klassikomplektide asemel hariduse kvaliteeti ja õpetajate palkadesse. 

Sissetulekutega on seotud ka õpetajate järelkasv. Nii toob ka läinud aastal avaldatud Arenguseire Keskuse raport välja, et kõige kriitilisem on õpetajate järelkasvuga järgmise kümne aasta jooksul väikestes maagümnaasiumides. Seal on asendusvajadus suurim ja kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid enim vajaka. Aastatel 2028–2029 hakkab õpilaste arv langema ja ennekõike maagümnaasiumid satuvad raskustesse.

Ministri sõnul on meie praegune haridusvõrk kujundatud suures osas okupatsiooni ajal toonase plaanimajanduse ja rahvastiku paiknemise järgi. Viimase 30 aasta jooksul on seda muidugi korrastatud, aga koolivõrk ei vasta jätkuvalt rahvastiku paiknemisele Eestis. Samuti on Eestis 1.–12. klassini hõlmavaid nn torukoole, mis on koolimudelina ajast ja arust.

Kadi Serbak ütleb, et gümnaasiumide puhul on praegu fookus alla saja õpilasega gümnaasiumiastme jätkusuutlikkusel. Enamikku gümnaasiumidest peavad kohalikud omavalitsused, kes teevad ka otsuse oma koolide sulgemise või alles jätmise kohta. Seni on gümnaasiumireform takerdunud asjaosaliste erinevate seisukohtade taha. Nüüd on haridus- ja teadusministeeriumil plaan algatada kohalike omavalitsustega läbirääkimised gümnaasiumide sulgemise teemal. 

„Koolivõrgu otsused on alati valulikud ning nagu näha, on mitmetes kohtades muudatustele suur kogukonna vastupanu,“ tõdeb Serbak. „Arusaadavalt põrkuvad huvid ja vajadused, kui muutub midagi harjumuspärast. Suheldes kohalike omavalitsuste juhtidega, kuuleme sageli, et muudatuste vastaste kõrvad ei võta argumente vastu, ning sellistes oludes ongi kohalikul omavalitsusel väga raske muudatusi teha.“

Gümnasistide andmetest on tema sõnul näha, et kohalikes omavalitsustes, kes peavad väga väikseid gümnaasiume, võiks potentsiaalselt olla omavalitsuse koolis palju enam gümnasiste, kuid pool või veelgi suurem osa gümnaasiumis õppivatest noortest rändab õppima teise kohalikku omavalitsusse. Ehk teisisõnu, suur osa kohalikust kogukonnast on juba otsustanud koolitada oma noori mujal.

Eesti Linnade ja Valdade Liidu asedirektori Jan Trei sõnul peab läbirääkimistega gümnaasiumide sulgemise küsimuses kaasnema riigi selge ettekujutus gümnaasiumihariduse korraldamisest ja vastutamisest. „Meie ootus on, et koolivõrku ei korrastataks jõuliselt ja ülevalt alla. Oluline on leida omavalitsustele sobivaimad lahendused ning mitte sekkuda kohaliku omavalitsuse haridusautonoomia küsimusse. Samuti peame vaatama, et gümnaasiumihariduse edasise korraldamise käigus ei riivataks kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust ning riik tagaks piisavalt raha haridusvaldkonna korraldamiseks.“

Varem on saanud gümnaasiumiastmest loobunud omavalitsused riigi toetust põhikooli nüüdisajastamiseks. Trei nendib, et riigi toetusmeetmed on haridusvõrgu korraldamises kindlasti abiks, aga mitte sellises loogikas, et riik annab raha ja meelitab koole sulgema.

Saarde vallas asuva Kilingi-Nõmme Gümnaasiumidirektori Erli Aasametsa sõnulon keeruline öelda, millist gümnaasiumi tasub omavalitsusel pidada ja millist mitte. Tema sõnul loovad Eesti suured hariduslikud erisused kultuurile ja riiklusele hea ja laia tausta. Kilingi-Nõmmes on gümnaasiumiosa säilimisele aidanud tema hinnangul kaasa asukoht, taristu, kogukond, traditsioonid, valikud … „Meie taga on Läti, oleme Pärnust piisavalt kaugel, sood on ümberringi, oleme nagu saarel,“ kirjeldab ta kohalikku geograafiat. 

Gümnaasiumi omandivormist ja suurusest olulisem on hinnata ümber Eesti hariduse võimet mitte kaotada eesti inimest.

„Kui räägime, et riigi jaoks on iga inimene oluline, siis erinev lähenemine aitab igaühe võimekust maksimaalselt ära kasutada. 80 protsendile võib suur kool hästi sobida, aga ülejäänutele ei sobi,“ räägib ta väikese kooli kasuks. „Koolis on oluline ka märkamine, eeskuju ja toetamine, mitte ainult aineõpetuse tase. Suures gümnaasiumis on valikuvõimalus suurem, aga seda ei saa tingimata öelda andekuse või võimete väljatoomisel.“ 

Erli Aasamets tunnistab, et praegune rahastusmudel võimaldab pidada Kilingi-Nõmmes gümnaasiumiosa täielikult riigi kulul. See sõltub tema sõnul oskusest koostada paindlikku tunniplaani ja teostada personaalset õpet. „Valikaineid annavad meil oma ala profid meie õppekava järgi, teeme koostööd kolme Eesti kõrgkooliga.“ 

---

Räpina abivallavanem Piret Rammo:

Praegu ei ole ühestki arutelust ega ka arengukava juurde kuuluvast haridusvõrgu analüüsist läbi käinud mõtet gümnaasiumiosa sulgeda. Eelmise aasta oktoobris võttis Räpina vallavolikogu vastu määruse „Räpina vallaarengukava 2035+“, mille üks osa oli Gravitas Consult OÜ ja Pyramid Consult OÜ tehtud Räpina valla haridusasutuste võrgu analüüs. Nimetatud analüüsis on detailselt kirjeldatud haridusvõrgu ja -teenuste praegune olukord ning rahvastikuprognoosi alusel analüüsitud koolieelse ja üldharidusteenuse pakkumise võimalusi tulevikus. Gümnaasiumiharidust on selles käsitletud üsna põgusalt. 

Räpina Ühisgümnaasiumis antava gümnaasiumihariduse kohta võib nentida, et õpilaste arv pole aastatel 2017–2023 märgatavalt muutunud, võib lausa öelda, et see on püsinud stabiilsena: 60–70. Ehkki gümnaasiumiealiste noorte arv järgnevatel aastatel kahaneb, on neid siiski piisavalt gümnaasiumiastme õppekohtade täitmiseks praeguses mahus. Alates 2030. aastast väheneb gümnaasiumiealiste noorte arv oluliselt nii Räpinas kui Eesti teistes piirkondades.

Samuti on õpetajate kvalifikatsioon Räpina Ühisgümnaasiumi gümnaasiumiastmes olnud väga kõrge Juba praegu arvestame sellega, et noortel on võimalik õppima asuda nii teiste omavalitsuste ja riigigümnaasiumidesse kui ka liikuda edasi kutseharidusse. Kuna Räpinas on nii muusika- kui spordikool, on huvihariduse kättesaadavus üks põhjus, miks noored valivad Räpina gümnaasiumi. Et õppekohad oleksid ka edaspidi täidetud, on nii haridusvõrgu analüüsis kui vilistlas- ja hoolekogus olulise asjana esile toodud Räpina Ühisgümnaasiumi taseme, maine ja populaarsuse hoidmise ning tõstmise olulisus.

Analüüsi koostamiseks tehtud lapsevanemate elektroonilisest küsitlusest saadud tagasiside põhjal saab öelda, et nii lasteaia-, põhikooli- kui ka gümnaasiumiteenustega ollakse üldiselt rahul. Tuleviku asjus pidasid vastanud kõige olulisemaks, et Räpina vallas oleks tagatud võimalus omandada gümnaasiumiharidus.

Et selline tulevik tagada, näeme ühe võimalusena koostööd Räpina Aianduskooliga gümnaasiumihariduse andmiseks, ent praegu ongi tegu „võimaluse nägemisega“.

Saarde vallavalitsuse humanitaarnõunik Andy Tilk:

Gümnaasiumis keskhariduse võimaldamine on olnud kogukonna otsus. Kohalikele on oluline, et keskharidust oleks võimalik omandada kodulähedases koolis, ja seda suunda on hoitud ka kõiki poliitilisi otsuseid tehes. Kilingi-Nõmme Gümnaasium on aktiivselt otsinud täiendavaid võimalusi, et noori juba gümnaasiumis ülikooliks ette valmistada, ja tänu sellele suutnud püsida atraktiivne, pakkudes noori kõnetavaid valikuid/valikaineid.

Gümnaasiumiastmes on praegu 54 õpilast. Kui õpilaste arv langeb alla 45, on see põhjus kooliaste sulgeda. See on piir, millest allapoole ei tule piisavat riiklikku rahastust, et pakkude õpilastele valikuvariante. Lisaks on tähtis (noorte enda arvates) küllaldase koguse kaasteeliste/sõprade olemasolu, ehk siis oluline on ka õpilaste sotsialiseerumise võimalus.

Praegu on gümnaasiumiastmes piisavalt õpilasi, et tagada selle toimimine ja rahastamine. Gümnaasiumisse võetakse vastu konkursiga, 10. klassi ei pääse kõik soovijad. Seda soosib asukoht: riigigümnaasiumid asuvad kaugel. Arengukava näeb ette gümnaasiumiastme säilimise vähemalt aastani 2027. Sealt edasi on arutelude ja kokkulepete küsimus (arengukava uuendamine).

---

INTERVJUU

Kalle Küttis: Muutustele tuleb reageerida

Kalle Küttis on suure staažiga haridustegelane, endine haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu juht, kelle initsiatiivil rajati Viljandisse 2012. aastal Eesti esimene riigigümnaasium. Küttis selgitab, kust ja miks tekkis riigigümnaasiumi rajamise mõte ning miks on mõttekam gümnaasiumiharidus riigi vastutada ja korraldada anda.

Miks on parem, et gümnaasiumit peab riik?

Olen veendunud, et gümnaasiumiharidus peaks olema riigi vastutada ja gümnaasiumide arvu tuleks vähendada. Ükski asi pole iseenesest hea või halb, aga olukorras, kus teine osa keskharidusest – kutseharidus – on riigi vastutada, on see ainuõige tee. Vastutus keskhariduse eest peab olema ühe peremehe kanda. Sellega on parem õpilaste voogusid suunata. 

1990-ndate algul kandsid nii-öelda puhta gümnaasiumi ideed rahvusromantilised tunded sõja-eelsest ajast – „Wikmani poisid“ –, aga kui Viljandimaa rahvas hakkas liikuma Tallinna, Tartusse ja Viljandi linna, tuli hakata koolivõrku korrastama. Oli aeg Viljandi kolm gümnaasiumi kokku panna ja teha üks puhas gümnaasium. Edasi sai riik omavalitsustega kokkuleppele riigigümnaasiumi rajamiseks Haapsalus, Jõgeval, Pärnus, Jõhvis, Valgas ja Kärdlas.

Kuidas on omavalitsused sellesse protsessi suhtunud?

Kõik riigigümnaasiumid on sündinud väga raskete vaidluste tulemusena. Olen käinud kõikide maakondade volikogudes, selgitanud ja tõestanud, vaielnud, saanud sõimata …, aga lõppude lõpuks on riigigümnaasiumid ikkagi tehtud. 

Algul kahtlesin, kas ikka on võimalik omavalitsusi nende vajaduses ja kasulikkuses veenda. Aga kui Viljandis õnnestus kokkuleppele jõuda ja riigigümnaasium ära teha, hakkasid teised omavalitsused riburada järele tulema. Kuskil oli vaja algust teha, kännu tagant minema saada. 

Mõistan, miks on paljud kohalikud õpetajad selle vastu, et gümnaasium ära viiakse. Olgem ausad, 1.–12. klassiga koolis on sarnane süsteem nagu Vene sõjaväes: vanemad kantseldavad nooremaid ja vanemate õpilaste kohalolek hoiab mingil määral nooremate seas korda, kuid see kasutegur ei ole suur. Põhikoolide direktorid ütlevad nüüd, et nende 9. klassi õpilased on muutunud tunduvalt enesekindlamaks, targemaks ja mõistlikumaks. Kui koolis on 1.–12. klassi õpilased koos, siis 9. klassi poisid-tüdrukud ei saa kunagi õpetajate päeval kooli direktorit mängida. Aga põhikoolis saavad, vastutus on toodud ühe kooliastme lõppu. Arengupsühholoogiliselt on noorele inimesele oluline, et ta saab lõpetada elus ühe etapi ja liikuda järgmisse – antud juhul siis lõpetada põhikooli ja minna teise kooli, kuhu tulevad kõik puhta lehena. 

Kui suurem osa käib 1.–12. klassini samas koolis koos, siis on mujalt gümnaasiumisse tulnud õpilasel kooliga raske kohaneda, seltskonda sulanduda, aga kui kõik lähevad uude kooli, saab igaüks uue šansi, ka see, kes on olnud varem mingil põhjusel teiste lükata-tõmmata, saab puhtalt lehelt end uuesti kehtestada. 

Mis motiveeriks omavalitsusi gümnaasiumiastmest loobuma? Varem rakendati riigi toetusmeedet põhikoolide korrastamiseks tingimusel, et omavalitsused otsustaksid gümnaasiumist loobuda ja keskenduksid põhiharidusele. Olete ise varem öelnud, et inimene hakkab end üldjuhul liigutama siis, kui näeb, et sellest on kasu. 

Jah, aastatel 2010–2020 oli riigil võimalik pakkuda Euroopa fondide toel omavalitsustele tehingut, millega reformi soodustada ja millest omavalitsus võitis. Selle tulemusena on tehtud ilusaid uusi koolimaju. Ega muutused iseenesest tule, rahvusromantismi aeg on läbi, praegu räägib raha. 

Kohalikul omavalitsusel tuleb aidata see otsus ära teha, riik peaks igal juhul aitama suurtest koolimajadest lahti saada ja ehitada väiksemaid, koolidele sobilikumaid hooneid. 

Tihti küsitakse demagoogiliselt, miks me panime raha betooni, aga mitte õpetajate palka. Seda raha, mis läks betooni, poleks saanud palkadeks maksta. See oli sihtotstarbeline raha ja kui me ei oleks ehitanud koolimaju või taristut, oleks see hoopis kasutamata jäänud. 

Väikesi maagümnaasiume õigustatakse tihtipeale kodulähedusega.

Tihti räägitakse, et kutsekoolidesse läheb võimekuselt nõrgem kontingent, aga ometigi saavad nemad kodust eemal hakkama. Mõnes riigis on lausa suunitlus suunata teatud vanuses noor inimene iseseisvat elu harjutama. Ei ole mõistlik, et igas Eesti nurgas saab minna gümnaasiumisse kodust jalgsi üle heinamaa, lilled käes. 

Olen veendunud, et gümnaasiumis peab olema sotsiaalne keskkond suurem, suhtlusringkond avaram, see aitab leida sõpru ja kontakte, kellega koos oma tulevikku üles ehitada. Kolmekesi klassis ei ehita paraku mingit püsivat sootsiumi üles.  

Kas gümnaasiumireform aitab raha kokku hoida ja seeläbi palka tõsta?

Palka sellega kiiresti ei tõsta. Olen rehkendanud, et kui jõuaksime Eestis 500 õpilastega gümnaasiumideni, oleks võimalik tõsta gümnaasiumiõpetaja palka kuskil 20 protsenti. Selge on see, et kui maju ja kütmist on vähem, tekib kokkuhoid, pikemas perspektiivis toob see edu. Sellel on kaudne mõju ja tulemus on pika vinnaga. Praegust kriisi selle reformiga ei lahenda, sest kokkuhoid ei teki üleöö, võimalik, et esialgu kaasneb selle reformiga isegi lisakulu. Aga pääsu sellest pole, see tuleb ära teha. Peame pidama kooli seal, kus on lapsi, mitte mõtlema sellele, kuidas naaberkülast suurelapselisi peresid endale üle meelitada. Eriti käib see gümnaasiumide kohta. 

Kolhoosikorra oleme ammu ära kaotanud, aga millegipärast tahame pidada sama palju koole, kui neid oli kolhoosiajal agrotööstuskompleksides.

Mida on õpetajal gümnaasiumireformist võita?

See annab juurde töökoormust ja sissetulekut. Kui õpilasi on rohkem, garanteeritakse õpetaja täistöökoormus ja võimalus õpetada valikaineid, tulevik on kindlam, psüühikale mõjub see hästi. Õpetaja ei pea mõtlema suve läbi sellele, kas ta sügisel ikka saab koolis tunde või ei saa. Palju väikeste koolide õpetajaid töötab praegu osakoormusega. 

Mis on seni gümnaasiumireformi takistanud? Miks hoitakse oma gümnaasiumidest kinni?

Põhjusi on palju, sealhulgas see, et paljude õpetajate jaoks on sõnal „gümnaasium“ suur väärtus. Tegin kunagi Viljandis õpetajate hulgas küsitluse, ja uskuge või ärge uskuge, aga selgus, et algklassiõpetajal oli palju parem tunne kirjutada ankeeti „gümnaasiumi klassiõpetaja“ kui „põhikooli klassiõpetaja“. „Gümnaasium“ on alati tõstnud enesetunnet, aga mis teha, muutustega tuleb harjuda.  

Mäletan ühte direktorite ringreisi, kus gümnaasiumidirektorid sõid õhtust ühe laua taga – keegi seda meelega nii ei korraldanud, aga miskipärast põhikoolimehed hoidsid kõrvale, tunnistasid, et see on gümnaasiumidirektorite laud. 

Identiteedi ja väärtustega seotut on keeruline muuta. Õpetajad on ka üsna korralikud valijad ja kui kohalike valimiste eel lubavad vallavolinikud kooli alles hoida, siis miks peaks õpetaja hääletama kooli sulgemise poolt?

---

Mida võidab koolivõrgu reformist õpetaja, mida koolijuht, mida omavalitsus?

Vastab HTM-i haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna nõunik Kadi Serbak.

Koolivõrku ümber kujundades on võimalik õpetaja tööd senisest enam väärtustada. Eelduslikult saavad õpetajad siis maapiirkondades töötada praegusega võrreldes suurema koormusega ning sellest lähtuvalt teenivad ka rohkem. 

Optimaalse koolivõrgu puhul väheneb osalise koormusega ning ennast mitme maja vahel jagavate õpetajate hulk, mis võimaldab läbimõeldud töö- ja palgakorralduse puhul kujundada õpetajale paremaid töö- ja palgatingimusi ning mitmekülgsemaid enesearengu- ja karjäärivõimalusi. 

Õpetaja vaates on töö hõlpsam ja õpiväljundite saavutamiseks saab kasutada meetodeid, mida väikses koolis/klassis kasutada ei saa. Samuti pole vähetähtis, et suuremas koolis on rohkem ühe aine õpetajaid, nii et on võimalik luua aineühendusi ning teha aines arendustööd, samuti on võimalik pakkuda aines tuge alustajatele.

Koolipidaja saab praegusest süsteemsemalt üles ehitada tugisüsteemid ja pakkuda seeläbi igale õpilasele vajalikku tuge. Keeruline on luua võimalusi õpetajate koostööks, kui õpetaja peab ennast koolide vahel jagama. 

Koolijuhil on suuremas koolis võimalik personalipoliitikas rakendada nüüdisaegset lähenemist, sest personali on rohkem ja ka pädevust kooliarendustegevuseks enam. 

Koolijuht saab vastavalt õpetaja pädevustele ja arenemisvajadusele kujundada karjääriteekonda, ilma et aineõpetus kannataks juhul, kui õpetaja võtab endale mõnel perioodil suuremas mahus arendus- ja/või juhtimisülesandeid. 

Rohkem on võimalik investeerida õppevahenditesse ja füüsilisse õppimiskeskkonda (keemialaborid jm).  

Kvalifitseeritud õpetajate leidmisega on koolidel aga aina enam probleeme ja maapiirkonna koolides on linnapiirkondadega võrreldes pensioniealisi õpetajaid rohkem.