Tänulikkusele teaduslikku valgust näitav raamat „Omadega puntras. Kuidas tunda tänulikkust ebaõiglases maailmas“ analüüsib psühholoog Tõnu Lehtsaare sõnul meisterlikult vimma olemust ja mõju. Lisaks rääkis suhtlemispsühholoog pärast raamatu lugemist eestlaste polariseerumisest, kus ühest küljest meie tänamatuse määr justkui aina kasvab, ent teisalt tuleb komplimentide tegemine ning tänu väljendamine üha paremini välja.

Kerry Howellsi raamatu pealkiri tõstatab küsimuse, kuidas tunda tänulikkust ebaõiglases maailmas. Kuidas pärast raamatu läbi lugemist sellele vastaksite?

Minu jaoks oli selle raamatu üks põhisõnumeid, et igas olukorras on tänulikkus tervendav jõud. Oluline on vaid inimese suutlikkus ja tahe leida üles, mille või kelle eest tänulik olla.

Missugune raamat see on?

Mulle väga meeldis autori Kerry Howellsi stiil või žanr. Nimetaksin seda süvapsühholoogiliseks teaduspõhiseks ilukirjanduseks. See, kuidas ta analüüsib näiteks vimma olemust ja mõju, on lihtsalt meisterlik.

Saan aru, et olete üksjagu kokku puutunud küünikutega ehk inimestega, kes on irvitava, üleoleva, hea tooni piire ületava ja teisi mitte usaldava suhtumisega. Kuivõrd on võimalik, et sellised inimesed tunnevad tänulikkust?

Arvan, et igas inimeses on olemas nii ingel kui saatan. Küünilisus ei ole viimane sõna, millega peame arvestama, ning küünikutega suhtlemisel saab teha vähemalt kahte asja. Esiteks on võimalik neile faktipõhiselt näidata, milles nad eksivad või mida nad ei väärtusta. Teiseks, kui nendega suhelda ja näha neid kui potentsiaalselt tänulikke inimesi, siis võib see ootus kunagi ka tõeks saada.

Kas selliste inimeste puhul ei ole aga oht, et kui nad ka väljendavad tänulikkust, siis teevad nad seda ebasiiralt? Öeldakse head selleks, et end ise paremini tunda, mitte ilmtingimata selleks, et teine end hästi tunneks?

Üks asi on käitumine ja teine asi selle motiivid. Tõsi, ka õilsaid tegusid võib teha alatutel motiividel. Näiteks võib teist abistada vaid selleks, et tõsta oma mainet või pälvida tähelepanu. Tavaliselt ilmnevad tegelikud motiivid aja jooksul. Samas võib ka siirast heategu vastu võtta tegija motiivis ebasiirust kahtlustades. Teo tasandil jääb ikkagi kehtima tegu.

Arvan, et abi on vaid siirast tänulikkusest. Selle eest, kuidas teine pool seda vastu võtab või tõlgendab, meie ei vastuta. Nii nagu suhtlemises üldse, on ka tänulikkuse puhul äärmused problemaatilised. Ei tänamatus ega ülepaisutatud tänulikkus tule suhetele kasuks. Siiras tasakaalustatud tänu teeb pigem head.

Raamatu autor Kerry Howells kirjutab, et tänulikkuse väljendamise eesmärk ei tohiks olla soov saada midagi vastu. Kui sellele mõelda, siis on tänulikkuse väljendamine isetu tegevus – annad, aga vastu ei saa.

Raamat lähtub hoiakust, et kui me ei saa muuta tegelikkust, siis saame muuta oma suhtumist. Varem või hiljem hakkab muutunud suhtumine muutma ka tegelikkust. Arvan, et isetus on isiku suuruse üks näitajaid. Sinna jõutakse läbi pika isikliku arengu.

Ütlete, et isetuseni jõuab inimene pika isikliku arengu kaudu. Autor Kerry Howells ütleb raamatus, et tema arvates pole ka tänulikkus kaasasündinud võime, vaid miski, mille suhtes tuleb pidevalt tähelepanelik olla ja mida tuleb teadlikult kasvatada. Olete sellega päri?

Ma ei ole seda kinnitavate või ümber lükkavate uuringutega kursis, küll aga olen lugenud, et näiteks empaatiavõime on umbes 50% ulatuses geneetiliselt määratletud. Olen seda usku, et geenid loovad potentsiaali ning keskkond ja kasvatus kas edendavad või pärsivad meile antut. Lõpuks otsustab ja vastutab ikkagi inimene, mida ta teeb.

Raamatu autor räägib ka sellest, millisena ta on täheldanud tänulikkuse vorme eri kultuurides. Missugune on teie arvates eestlaste tänu ja tänulikkuse avaldamise vorm?

Eestlasena on mul raske selle üle otsustada. Väga subjektiivse mulje alusel võin täheldada kahte vastassuunalist arengut. Ühelt poolt tundub, et tänamatuse määr kasvab. Teiselt poolt oskame üha paremini anda positiivset tagasisidet, teha komplimente ja väljendada ka tänu. Äkki on seegi mingis mõttes ajavaimule omane polariseerumine.

Olen tihti täheldanud inimesi ütlemas, et nad on praegu oma elus heas kohas või halvas kohas, viidates seejuures vaimse tervise või heaolu seisundile. Millises „kohas“ võiks olla inimene, kellele soovitate seda raamatut lugeda?

Head raamatut sobib alati lugeda. Heast kohast saab liikuda veel parema suunas ja halvas kohas halvimast hoidumine on samuti hea. Mulle meeldib, et see raamat ei ole dotseeriv, vaid teed näitav.