Praeguseks on esimene šokk seoses tehisintellekti tulekuga koolides üle elatud ning mitmed (ma ei julge siiski öelda, et ülearu paljud) koolid teemaga aktiivselt tegelema hakanud. Meeldib või ei meeldi, tahame või mitte – toimumas on paradigmaatilised muutused, mis sunnivad meid ühtäkki mõtlema fundamentaalsetele küsimustele, mida me ehk ammu enam endale esitanud ei ole. Mis on õppimine? Mida koolis õpetada? Kuidas õpetada? Kuidas kontollida õpilaste teadmisi? Lisaks pitsitavad meeli ka kõhklused: kui palju saab tehisaru teadmisi ja loomingut praegu üldse usaldada? Kuidas tehisaru loodule viidata? Kui suurel määral võib tehisaru abi kasutada, et tööd võiks ikka veel õpilase tehtuks lugeda? Kui nüüd keegi tahaks sellele vastata, et üldse mitte, küsiksin vastu, kas digitaalne kalkulaator ka mitte väikest viisi tehisaru ei ole? Keegi ei eelda ju enam, et arvutustehteid vaid paberi ja pliiatsi abil tehakse. On palju, mille üle mõelda.

Et sügavalt sisse sõidetud roopast ja mugavustsoonist välja murda, on enamasti vaja välist survet. Nüüd pressibki peale kindel teadmine, et tehisaru kasutamist pole võimalik keelata ja kontrollida. Õpetajatel polegi muud valikut, kui end kibekiiresti asjaga kurssi viia. Oodata ei kannata, sest vanamoodi enam õpetada ei saa. See kõik on ebamugav ning nõuab õpetajalt lisapingutust ja aega. Eelkõige nõuab see aga tahtmist, pealehakkamist, uudishimu ja õpihimu. Just sedasama, mida me oma õpilasteltki ootame.

Uusi asju on ju tegelikult tore õppida ja tehisaru kasutusele võtmine peaks olema õpetajale vägagi motiveeriv – loob see ju võimaluse tööaega tublisti kokku hoida. Kuuldavasti lausa 20–30 protsenti. Võimalus, et keegi või miski koostab sinu asemel etteantud materjali põhjal kontrolltöö küsimused, kirjutab õpilastele tagasiside, loob sinu koostatud õppematerjalidele sobivad illustratsioonid või aitab sul luua töökavu, on väga mõnus. Sama mõnus kui käsitsi voodilina pesemise asemel see pesumasinasse pista või siis kopeerpaberi asemel koopiamasinat kasutada.

Igatahes on selgemast selgem, et tehisaru tulekut ignoreerida ei saa ning õpetaja selle tundmisest ja kasutamisest ei pääse. Seni aga, kuni koolid veel üldisi seisukohti vastu võtnud ei ole ning tehisintellekti kasutamist keskselt ei reguleeri, peaks iga õpetajat kiirustama tehisaru tundma õppima teadmine, et õpilased vajavad antud teemal hädasti juhatust ja tuge.