2023. aastal lõppenud Tartu Ülikooli suuremahulise DigiEfekti uuringu üks keskne mõiste oli digipädevus ja projekti oluline tulem oli põhikooliõpilase õppimiseks vajaliku digipädevuse testi koostamine ning selle usaldusväärsuses veendumine. Testi arenduse käigus tegime mõõtmisi Eesti põhikoolides, mis andis hea võimaluse heita pilk õpilaste teadmistele laias digipädevuse valdkonnas. 

Digipädevus on mõistena Eesti haridussüsteemis keerelnud juba aastakümneid. Oma olemuselt on see enamat kui oskus arvuti abil referaati kirjutada ja hõlmab digivahendite kasutamisega seotud oskusi, teadmisi ning hoiakuid. Projekti raames loodud test võimaldas mõõta õpilase digipädevuse taset üheksa aladimensiooni kaudu (hinnates õpilase oskusi, teadmisi ja hoiakuid): digimaterjalide loomine, digisisu programmeerimine, digimaailmas suhtlemine, digivahenditega operatsioonide tegemine, digimaailmas enese ja teiste kaitsmine, digimaailmas reeglite järgimine, käitumise soov, käitumisega seotud hoiakud ning tajutud kontroll. Kuna teadmiste ja oskuste hindamisel ei olnud kasutusel pelgalt õpilaste arvamused oma oskustest, siis võiksid tulemused üsna hästi peegeldada õpilaste digipädevuse tegelikku olukorda. 

Õpetajana teame, et digipädevus on üks riiklikus õppekavas olevatest üldpädevustest, mis eeldab, et suuremal või vähemal määral toetab iga aineõpetaja õppija digipädevuse arengut. Samas pole häid juhiseid, kuidas selle pädevuse eri tahkude arengut toetada ja õppija digipädevust hinnata. Loodud testi tulemused võiks olla heaks suuniseks õpetajale leidmaks nutikaid viise õpilaste digipädevuse arengu toetamiseks. 

Eesti põhikooliõpilaste digitugevused ja arengusuunad

Õppimiseks vajaliku digipädevuse testi täitis 836 õpilast 13 Eesti koolist (sh 3. klass = 316 õpilast, 6. klass = 291, 9. klass = 229). Tulemused olid ootuspärased: üheksanda klassi õpilased said ülesannete täitmisega hakkama edukamalt kui kolmanda ja kuuenda klassi õpilased. Samas eraldi oskuste, teadmiste ja hoiakute küsimusi hinnates selgus nüansse, mis võiks olla õpetajale abiks digipädevuse arengut toetava õppe planeerimisel. 

Analüüsi käigus oli hea tõdeda, et digiseadmete kasutamine õpilastes enamasti hirmu ei tekita ja juba üheksandaks klassiks oli õpilastel testi põhjal üsna laiapõhjaline digioskuste teadmiste pagas, mida osati usinalt kasutada. 

Kolmes vanuseastmes osati hästi nimetada koostööks sobilikke digikeskkondi ja reegleid, mis võiks digiruumis kehtida koosloome sujumiseks. Väga hästi teadsid õpilased ka nippe oma tervise hoidmiseks distantsõppe (ja arvutiga töötamise) tingimustes. Usutavasti on siin vilja kandnud õpetajate ja lapsevanemate järjepidev teavitustöö. Tulemuste põhjal saab väita, et otsimootorite kasutamine lihtsamateks ülesanneteks on üsna jõukohane enamikule õpilastest. Samas keerukamad operatsioonid (QR-koodi koostamine, soovitud video aadressi leidmine ja kopeerimine sobivale kohale) olid jõukohased vaid neljandikule. Siin võiks oskuste täiendamiseks õpilastele anda ülesandeid, mis hõlmaks rohkem mitmesuguste operatsioonide tegemist – näiteks referaadi asemel temaatilise plakati koostamine ning sinna lisaks põhisisule ka sobiva video lingi QR-koodi abil lisamine.

Õppimiseks loodud veebilehe hindamine, õppevideo parandusettepanekute esitamine ja uurimistöö heade külgede esile toomine oli ootuspäraselt lihtsam üheksanda klassi õpilastele. Nooremad õpilased jäid tihti liialt üldisele ja ka subjektiivsele tasandile – veebilehe/uurimistöö heade külgede esiletoomisel keskenduti näiteks sellele, kas lisatud pilt vastajale meeldis või mitte. Video kohta ettepanekute tegemisel toodi esile pelgalt, et video võiks olla pikem/lühem (aga selle kohta põhjendust ei esitatud) või sisaldada rohkem teemasid, kuigi analüüsitav video oli üsna selgelt kehvasti filmitud ning ka helikvaliteet jättis soovida. Hindamine on teatavasti teadmisi ja analüüsivõimet nõudev oskus, kuid kindlasti on võimalik õpilastega vestelda eri liiki õppematerjalide (dokumendid, plakatid, videod, helifailid jne) kvaliteedikriteeriumite üle. See on kasulik oskus ka iseseisva õppimise juures, kus tihti on tarvis veenduda leitud materjali sobivuses.

Kasuks tuleks ka täiendav tähelepanu privaatsuse teemale. Kui õpilastel paluti vastata, kas on sobiv sõbra saadetud selfisid edasi saata, leidis enamik vastanutest küll, et seda ei peaks tegema, aga samal ajal adekvaatse põhjenduse (sõbra privaatsuse austamine) suutis anda 33% kolmanda, 75% kuuenda ja 87% üheksanda klassi õpilastest. Paraku on õpilased vastuste põhjal agaralt valmis jagama ka enda tehtud fotosid laiemalt, kui see päris kohane on (antud juhul oli küsimus piltides, millel ei ole autor üksi, vaid on ka näiteks klassikaaslased). 

Üha rohkem päevakorda kerkiv loomevarguse teema on õpilaste jaoks samuti hägune ja vajab jätkuvat tähelepanu. Seda saab järeldada tõsiasjast, et võrdlemisi segased olid vastused teise autori veebi üles laaditud töö kasutamisel allikana. Ootuspärane on, et allikana kasutamisel viitaks õpilane autorile ning parafraseeriks allika teksti, kuid korrektse vastuse andis selle ülesande juures ainult 4% vastanutest (sh vaid 10% üheksanda klassi õpilastest). Enamgi veel, 69% vastanutest märkis, et töö autorilt tuleks küsida luba ning 7% õpilastest, et autori eest tuleb töö kasutamist hoopiski varjata. Creative Commonsi litsentsiga oli hästi tuttav 15% vastajatest. 

Seda arvesse võttes pole üllatav, et piraatluse teema on õpilaste jaoks segane. 39% vastanutest märkisid, et filmi piraatversiooni ei ole sobiv kasutada õppeks ega isiklikuks tarbeks. Samal ajal leidis 45% õpilastest, et nii hangitud filme võib enda tarbeks siiski kasutada, ja 13%, et filmi piraatversiooni võib kasutada kodutööde tegemisel ning ärilistel eesmärkidel (õpilasettevõttes). 

Privaatsuse, piraatluse ja autoriõiguste temaatikaga on võimalik siduda iga õppeainet, alustades sellest, et juba algklassides rõhutame autori panuse tunnustamist, kuni selleni, et iga õppeaine kirjatöö sisaldab allikate nimekirja (mis ei pea olema väiksemate põhikooliõpilaste puhul korrektselt vormistatud, vaid peaks edasi andma eeskätt mõtet, et alati peab autorile viitama). Heade lõimimismõtete saamiseks soovitame õpetajatel kasutada ChatGPT-d, tehes näiteks otsinguid stiilis „ajaloo ja autoriõiguste teema lõimimine kuuendas klassis“ või „internetiprivaatsuse ja matemaatika lõimimine üheksandas klassis“.

Õpilaste jaoks kujunes keeruliseks ka postisaadetise eest lingi teel raha küsiva petukirja äratundmine ja täpsemalt selle tunnuste välja toomine. Üsna palju tõid vastajad esile ebakorrektset keelekasutust, mis on tõepoolest üks ohumärke. Samas jäi tähelepanuta saatja aadress, mis ei olnud kindlasti ametlik. ning punase lipuna märgiti hoopis rahasumma kuvamine e-kirjas ja makselingi olemasolu, mis iseenesest ei ole ainult petukirjale omane. Kuna internetis varitseb palju ohte, siis on lisaks „ära mine võõrasse autosse“ teadmisele oluline tunda ka „ära kliki tundmatule lingile“ ning „ära ava võõralt saadud manust“ põhimõtteid. Ilmselt vajab see teema rohkem tutvustamist ka kodus ning õpetajad saavad olla abiks ja teenäitajaks vanematele, kes ehk tihti on teemaga vähem kursis, kui õpetajatena arvame. 

Veidi võõraks on õpilastele endiselt jäänud ka programmeerimise ja algoritmilise mõtlemise maailm, kus täpsust nõudva ruudustikus pakiroboti teekonna koostamise ülesande lahendas korrektselt pea pool vastanutest ning HTML-koodist leidis soovitud info umbes neljandik. Kuigi programmeerimine ja robootika leiab üha enam teed kooli, oli vastajate hulgas neid, kes väitsid, et HTML-kood oli nende jaoks arusaamatu. Programmeerimise alusoskusi saab õpetada juba algklassides mitmesuguste liikumis- ning osavusmängude kaudu. Eelkõige informaatikaõpetajatele saab soovitada enamate programmeerimiskeelte tutvustamist. Juba vanemate õpilastega saab teha ka keeleõppe ja programmeerimise ühisprojekte, kus programmeerida oskavad õpilased tutvustavad kaaslastele võõrkeeles koodikirjutamise põhitõdesid (kuna programmeerimiskeeled on enamjaolt ingliskeelsed, siis on hea seda lõimida just inglise keelega).  

Kuidas digipädevus kujuneb?

Lisaks oskuste taseme erinevusele Eesti õpilaste seas vaatlesime lähemalt digioskuste kujunemist laiemalt. Üllataval kombel ei tulnud esile hoiakute suur osatähtsus digioskuste ja teadmiste arengu seisukohalt. Kaaslaste toetus, võimalus teha ise digikasutuse otsuseid ja digitehnoloogia kasutamisega seotud hirmud ei ole andmete põhjal oskuste ja teadmiste kujunemisel nii olulised, kui seda on digivahendite eelistamine muudele tegutsemisviisidele, mis avaldab otseselt mõju digivahenditega operatsioonide tegemise oskuse kujunemisele. 

Tulemused näitavad, et individuaalselt omandatavad oskused (digivahenditega operatsioonide tegemine, programmeerimisoskused ja digivahenditega sisu loomine) on oluline alguspunkt koostöös omandatavate oskuste arengul (digimaailmas suhtlemine, seal enese ja teiste kaitsmine ning reeglite järgimine). Enamgi veel, digivahenditega operatsioonide tegemise oskus on programmeerimise ja digivahenditega sisu loomise oskuste kujunemise eeldus. Nende järelduste põhjal võiksime arvestada, et enne kui palume õpilastel teha koostööd teistega ja arvestada teiste huvidega (seaduslik käitumine ning enda ja teiste kaitsmine digimaailmas), tuleb rõhku panna õppimise põhioskuste (digivahenditega operatsioonide tegemise oskuste) arendamisele. Lisaks tuleks õpilastele anda võimalus omandada rohkem kogemusi mõistmaks, miks on vaja käituda seaduslikult viisil, nii et kõigi huvid on kaitstud – autoriõigust ja privaatsust saab paremini mõista, kui õpilastel on kogemusi digimaailmas millegi loomisel (digitaalsed materjalid/sisu, programmid). Veelgi enam, kuna loomisprotsess nõuab sageli koostööd, viib loomingualaste ja programmeerimisteadmiste ning oskuste rakendamine digimaailmas parema suhtluseni.

Mõtteid kaasavõtmiseks

Õpetajatena teame, et arenguruumi on alati ning käesoleva artikli fookuses oligi põhikooliõpilaste digipädevuse oluliste arengukohtade ja -viiside väljatoomine. Ilmselt saab edasi minna eelkõige õpetajate koostöö ja ainete lõimingu kaudu, sest paraku on informaatika maht koolides kõigi teemade piisavaks käsitlemiseks liialt väike. Artikli põhjal on selge ka see, et teemad on olulised – alustades lihtsamate operatsioonide tegemisest, et iga päev edukalt oma ülesannetega hakkama saada; lõpetades autoriõiguste ja teiste loomingu kasutamise reeglitega, mille vastu eksimine võib tuua väga tõsised tagajärjed (ülikoolis akadeemiline petturlus, mis viib eksmatrikuleerimiseni). Hea on juurutada kasulikke oskusi juba varases koolieas. Harjutamine teeb teatavasti meistriks.

---

Samal teemal:

• Margus Pedaste, Doris Kristina Raave – Digitundide välimääraja − milleks ja kuidas kasutada õppimisel ja õpetamisel digitehnoloogiat?
• Margus Pedaste – Kestliku arengu toetamiseks tuleb ka andmeid ja tööriistu taaskasutada