Mis oleks, kui ei tormaks lihtsalt muule maailmale järele ja mõtleks veel kord, kas meie kõrgete tulemusnäitajatega hariduses on midagi, mis võib seda edu põhjustada ja seetõttu väärib läbimõeldud säilitamist. Näiteks on need eriklassid.

Õpetajate streigi ajal võeti palju sõna seoses Eesti õpetajate palga, koormuse ja üha suurema kvalifitseeritud õpetajate puudujäägiga. Ühe teemana tõuseb ikka ja jälle erivajadustega laste kaasamise küsimus. 

Eesti on vaba riik juba kolm kümnendit, st peaksime olema harjunud võtma vastutust ning julgema iseseisvalt teha ka neid otsuseid, mis meie tulevikku määravad. Muu maailmaga võrreldes on meil kaasamise praktika pigem õhuke, probleeme on palju ning raha alati liiga vähe. Rõõm heade PISA tulemuste üle kestab mõni kuu ega kata kinni neid muresid, mida hariduses teame olevat. Mõtleme nüüd natuke, mida me kodanikena siis ikkagi oma riigis tähtsaks peame ja kuivõrd toimime hariduse vallas vastutustundlikult ja eesmärgipäraselt.

Puuduvad nii andmed kui üksmeel

Igasugune planeerimine eeldab kahte pidepunkti: mis on praegu ja millist muutust soovime. Väidan, et korralikku ülevaadet lähteolukorrast, st milliste laste kaasamine kodukoha haridusasutustesse on kaasav haridus, kui palju neid õppijaid on ja kuidas nad piirkonniti jagunevad, keegi justkui ei tea. Meil ei ole usaldusväärseid andmeid, sest olukorrast tervishoius, sotsiaal- ja haridusvaldkonnas luuakse järjepidevalt ülevaadet, nagu oleksid need omaette maailmad. 

Definitsioonides ja liigitusalustes pole üksmeelt. Ollakse küll nõus, et hariduslike erivajadustega õppijaid on rohkem (kuni 25%) kui puudega lapsi (kuni 10%), kuid pole selge, kuivõrd need grupid ikkagi omavahel kattuvad. Näiteks võib lapsele olla määratud puue, kuna tal on krooniline haigus ja/või vajadus liikumise abivahendi järele, õppimist kui uute teadmiste omandamist see aga praktiliselt ei mõjuta. Ja vastupidi, lapsel võivad olla käitumisprobleemid ja keskendumisraskused, mis ilmnevad eelkõige stiimuliterohkes olukorras (nt koolitunnis), kuid diagnoosi ega puuet talle määratud pole.

Lapse ja temaga koos õppivate laste haridust, samuti õpetaja koormust mõjutab selline õppija klassis aga olulisel määral. Seega ei saa öelda, et 15% lastest on need, kellel on ainult hariduslikud erivajadused ehk kellega peab toime tulema haridussüsteem omaette. Tervitatav on sotsiaalministeeriumi algatus integreeritud tugisüsteemi loomiseks, lootust seega on. 

Eestis on mindud seda teed, et iga vald ja linn peab oma elanike, sh alaealiste ja puuetega inimeste üle nii arvestust kui korraldab ka nende õpetamist. Mõte on adekvaatne, sest kohalikul tasandil võikski andmete taga olla võimalik näha ka tegelikkust – konkreetseid lapsi, peresid, lasteaedu ja koole. Probleem on aga selles, et kui riigi tasandil läbimõeldust ja koordineerimist napib, tuleb igal pool ise defineerida, kes on erivajadusega ja kes mitte. Näiteks võib tuua lasteaedades koostatavad õppekavad, kus on erivajadusega lapseks peetud vasakukäelist õppijat ja usklikust perest pärit last. Ehk iga vähegi silma paistev ja/või kellelegi ebamugavust tekitav õppija võib liigituda kategooriasse „erivajadustega laps“, kellele on põhjendatud taotleda ja rakendada lisaressursse. 

Lisaks õppijatele on vaja ülevaadet, millistes tingimustes õpetamine aset leiab. See tähendab nii ruume, vahendeid, ajalist korraldust kui ka seda, kui palju inimesi õpikeskkonda omavahel jagavad. Numbritele peale vaadates on keskmised näitajad riigis ilusad: meil on pigem palju väikesi rühmi, klasse, haridusasutusi. Kelle laps niisugustes tingimustes õppida saab, on nähtavasti õnnega koos; valla ja linna raha kulub küll haridusele ülemäära, aga piirkonnas peab elu jätkuma. Samal ajal on suuremates linnades ka selliseid rühmi ja klasse, kus tuleb õppida väga kitsastes ja mürarikastes tingimustes. Iga pea tähendab raha ning kui ruumi mahub, siis see ka täis komplekteeritakse. Kõikidel ei peaks olema võrdselt halb, vaid iga Eestis kasvav laps väärib turvalist ja head õppimiskogemust.  

Viimaks on vaja ülevaadet õpetajatest, abiõpetajatest, tugispetsialistidest. Pole saladus, et ootused neile on ülikõrged. Hea õpetaja (abiõpetaja, tugispetsialist) on suurepärane eeskuju, alati heas tujus, lapse suhtes avatud ja toetav, kõrgelt haritud ning pidevalt ennast arendav, iga lapsevanema soove ära kuulav ning kõikidega arvestav. Abiõpetaja olgu seda kõike ka, aga no temalt võib ka pisut vähem oodata. Tugispetsialistid on kategooria, kellest seoses kaasava haridusega väga palju räägiti, enne kui õpetajate puudujääk selle üle trumpas. Lihtsustatult öeldes saab ka ilma tugispetsialistideta, aga  õpetajata kindlasti mitte. 

Mis on oodatav tulemus?

Seega oletame, et meil on korralikud lähteandmed: keda, millistes tingimustes ja kes õpetab. Hakkame planeerima muutust. Nüüd on vaja sõnastada oodatav tulemus. Kaasav haridus kui olukord, kus kõik piirkonnas elavad lapsed käivad kohalikus lasteaias ja/või koolis, ei saa olla väärikas eesmärk. Selle alusfilosoofia eeldab selgelt ka sisulist muutust, milleks on, et iga õppija peab saama enda potentsiaalile sobivalt õppida ning kogeda kuuluvustunnet. Siin lähevad inimestel kujundlikult väljendudes juba suusad risti: kuidas me üldse teame, milline on konkreetse inimese potentsiaal, kes selle kindlaks suudab teha? On ju teada, et võimed, teadmised ja oskused on arendatavad, mistõttu võib superhästi planeeritud ja teostatud õpetamine iga õppijaga imesid teha. 

Või mõtleme osadus- või kuuluvustundele, mida on väga keeruline tekitada nt suures õpperühmas ja väga erinevate õppijate vahel. Kuidas olla iga päev sõbralikult koos inimesega, kes sulle otsa jookseb, kõrva karjub, asju loobib? Erivajadustega laps võib seda kõike teha kas seetõttu, et tal on raskusi pidurdusprotsessidega või ei ole teda keegi õpetanud reegleid mõistma ja järgima. Kui see kordub iga päev, siis kui kaua suudab tavaline laps leppida, et see oli kogemata, ning aina oodata, et sellise kaaslasega saaks koos midagi toredat teha? Indiviidi õigus olla selline, nagu tema suudab, soovib või on harjunud, põrkub lakkamatult vajadusega üksteist kuulata, läbirääkimisi pidada ning ühiste reeglite üle kokku leppida. 

Et ühtegi head konflikti ei tohi lasta raisku, siis pakun välja, et kaasav haridus ei ole eesmärk, milleni tuleb jõuda igas koolitunnis mis tahes klassi koosseisuga, tingimustes või õpetajaga. Meil on riigina õigus ja kohustus teha otsuseid ja defineerida sihte, mis on realistlikud. Kaasamine haridusse tuleks mõtestada lahti nagu kaasamine ühiskonda, see tähendab, et igale õppijale/kodanikule on vaja läheneda individuaalselt ning leida tema jaoks tähendusrikas lahendus. Ei pea kõik lapsed õppima ühes suures klassis, sarnastest õppijatest võib moodustada ka eraldi rühmi ja klassikomplekte. Jaotamise alus võiks olla see, millised on laste eelteadmised ja oskused õpetatavates ainetes. 

Nn eriklassidest võiks julgemalt mõelda ja rääkida kui lahendusest, mis on meile kodanikena arusaadav ja riigina realistlik. Õpetaja ei pea sel juhul žongleerima kolmel raskusastmel ja õpilased saavad rahulikult õppida üheskoos endasarnastega. Et iga õppija on jätkuvalt unikaalne, siis pole vaja karta, et eriklassis õpetamist ei varieerita. Koolide edetabelite loomise asemel on meil vaja uuringuid, kuivõrd toimub edasiminek õppija enda eelneva arengutaseme suhtes. 

Kaasamine väljaspool haridussüsteemi

Eriklassid on meil tegelikult ka praegu. Näiteks moodustatakse neid koolikatsete tulemusel nn eliitkoolides, need on tavalised täiskasvanute keeltekoolides ning seoses tõhustatud või erituge vajavate õpilastega (eriklassid 6 ja 12 lapse jaoks, õpiabirühmad). Lahti tuleks lasta kujutlusest, et sobivasse rühma/klassi pääseb vaid õnnelik (kes valitakse katsetega välja) või on see ebaõnnestunud kaasamisele järgnev karistus (tavalises klassis ei tulnud toime). Iseseisvumisest alates oleme järginud põhimõtet, et kõikidel on õigus haridusele ehk kõik lapsed on õpetatavad, tuleb aga lisada, et selleks on vajalikud kindlad tingimused, sh õpetamine. 

Näiteks eritoe vajadusel tuleb õpilasele seaduse järgi pakkuda puudespetsiifilist õppekorraldust, -keskkonda, -metoodikat ja -vahendeid. Omaette keskkonna loomine keset tavalist klassiruumi, mida keegi teine selles ruumis ei vaja, kõlab igale mõtlevale inimesele utoopilisena. Tekib kujutlus, et lapse ümber moodustatakse mingisugune kookon, kus siis kaasatav omaette nokitseb ja loodetavasti areneb (koos abiõpetajaga, kui tal veab). Aga kuidas ta saab samal ajal osaleda ja kuuluda gruppi ning lõpuks – milline ressurss kulub selliste kookonite loomisele keset tavapärast õpikeskkonda?

Viimaks võiksime küsida, kui kaugesse tulevikku kaasava hariduse plaan ulatub. Demokraatlikus riigis soovitakse, et vähemuste kaasatus ühiskonda oleks suurem ja iga indiviid leiaks endale sobiliku rakenduse ja saaks elada väärikalt. Kui lõppsiht on praegusest kaasavam ühiskond, siis kohustuslik haridus võtab inimese elust enda alla kõigest 10–15 aastat. 80% inimese eluaastatest toimub ühiskonda kaasamine seega väljaspool haridussüsteemi. Miks siis asetada kogu vastutus ja lootus eesmärgi saavutamiseks haridussüsteemile? 

Kui meie sihiks on kaasav ühiskond, siis võiks kaasamist edendada oluliselt suuremal määral huvialaringides, avalikel üritustel, mänguringides, perekeskustes, kinodes ja teatrites. Mõttekaaslasi ja sõpru kogu eluks leiame me pigem niisugustest kohtadest, kus ollakse mitu korda paindlikum kui 45 minuti pikkuses koolitunnis. Pigistades kooli kogu vastutuse kaasava ühiskonna kujunemise eest, ei ole läbi mõeldud, mis saab pärast seda, kui inimene on saanud täisealiseks. Milliste haavadega tulevad koolidest ellu erivajadustega lapsed, kellega ei osatud tegeleda ning keda edaspidi näeme ühiskonnas ikkagi tõrjutud positsioonis? Millise sallivuse tasemega saab olema ühiskonnas see noor, kellele on aastaid järjepidevalt öeldud, et oota, kannata ära, sina oled ju tubli, sest õpetaja ressurss kulus neile, kes kõike rohkem vajasid? Õpetajaks ta vaevalt õppida soovib. 

Mis oleks, kui ei tormaks lihtsalt muule maailmale järele ja mõtleks veel kord, kas meie kõrgete tulemusnäitajatega hariduses on midagi, mis võib seda edu põhjustada ja seetõttu väärib läbimõeldud säilitamist. Näiteks on need eriklassid. On igati loomulik, et kogukond hoolitseb oma nõrgemate liikmete eest. Aga seda saab teha juhul, kui enamuse vajadused on miinimumtasemel rahuldatud. Piiratud ressursside olukorras on kohatu vehkida ideaali kirjeldavate loosungitega (kõiki lapsi tuleb kaasata) ning ainult rumal inimene püüab korduvalt osta poest rohkem kaupa, kui tema rahakott võimaldab.