Et õpetaja karjäärimudel on kõige ehedamal kujul olemas juba praegu, selles veendusin umbes poolteist aastat tagasi, kui intervjueerisin värskelt aasta koolijuhi tiitliga pärjatud Tartu Annelinna Gümnaasiumi direktrissi Hiie Asserit. Nõnda, nagu ta kirjeldas mulle oma nelikümmend aastat väldanud teekonda kodukoolis ning mitmeid rolle, mille kaudu ta selle arengusse panustanud on, sai üha selgemaks, et tema on selle paljuräägitud karjäärimudeli elav kehastus. See on tõesti olemas, ainult et sellega on üks häda – see ei ole kõigi jaoks.

Kärsitul ajajärgul nagu praegu näib juba neli aastat ühes koolis või ka mis tahes muus asutuses töötamist vägiteona, saati siis veel nelikümmend. Kannatlik ja pikaajaline pühendumine on ju pigem kaduv nähtus, mida ümbritsev keskkond kuidagi ei soosi, aga iha uue karjäärimudeli järele on karjuvam kui kunagi varem. Mida siis teha? Küsimusega, kuidas õpetajaid kestvalt koolis hoida ning uusi juurde meelitada, on jõudu katsunud paljud, ent tulutult. Karjäärimudel üksi seda ei lahenda, kuid ehk siiski aitab.

Siinkohal tasub aga meenutada õpetajatöö olemuslikku traagikat. Erinevalt paljudest teistest elualadest ei taha selle töö tulemuslikkus kuidagi sobituda kvantitatiivsetesse täppismudelitesse või alluda Exceli tabelite loogikale. Kui seda sinna jõuga pressida, on tulemused sageli kas ebaõiglased või päris naeruväärsed. Ei ole olemas valemit, mille abil hinnata õpetajatöö kvaliteeti ausalt ja objektiivselt. Ja kui keegi hakkab nüüd tõsimeelselt rääkima hinnetest, eksamitulemustest või läbitud koolituste arvust, siis tõesti, lubage naerda.

Pelgalt töötatud aastate arv võib, aga ei pruugi öelda midagi selle õpetaja n-ö headuse kohta, mida selle all ka ei mõistetaks. Sestap võiks selle ka karjäärimudelit silmas pidades ausalt välja öelda: tööstaažiga järk-järgult tõusev töötasu ei tähendagi seda, et töötaja ilmtingimata kuidagi kvaliteetsem oleks, kuigi enamjaolt muidugi on. See kvaliteet ei lase end mõõta niikuinii ja kes püüab, see saab moel või teisel petta. Aastatega kasvav palk olekski aga vaid selleks, et juba töötavaid õpetajaid lihtsalt koolis hoida ja punkt.

Ehkki diskuteeritud on palju, pole ühestki ponnistusest piisanud, et nooremat põlvkonda õpetajaid koolis kinni hoida. Ehk ongi vaid staažiga kasvav töötasu see, mis seda viimase õlekõrrena teha suudab. Elatakse ju ainelises maailmas ja kui ka materiaalsed garantiid soovitud muutust ei taga, siis ei taga seda miski.