Õpetajate ühenduste võrgustik tutvustab meie tänases lehes oma nägemust õiglasest ja efektiivsest palga- ja karjäärimudelist. Samas on sotsiaalmeedias arutelu sellel teemal juba toreda hoo sisse saanud.

Näiteks Facebooki grupis Eesti Haridusfoorum on õpetajate ühenduste võrgustikku tänatud suure töö ära tegemise eest, sest nüüd on olemas dokument, mille põhjal saavad teised õpetajad ja ka poliitikud juba lihtsamalt teemasse sisse elada. Et dokument tõesti ergutab fantaasiat, seda näitavadki elavad sõnavõtud ja arvamusavaldused sotsiaalmeedias.

Üks teema, mis on pannud inimesi kaasa mõtlema, on palgaastmed. Õpetajate ühenduste võrgustik pakub oma palgamudelis välja palgaastmed, mille järgi saaks kvalifikatsioonitunnistuseta õpetaja 10% alampalgast vähem ja meisterõpetaja alampalgast 40% rohkem. Selline palgasüsteem on pikalt kasutusel Soomes ja seal ennast õigustanud. Õpetajaks tahtjaid on Soomes palju ja ülikooli õpetajakoolitusse pääseb läbi tiheda konkurentsisõela. Kes ei tahaks, et meilgi oleks õpetajakoolitusse suur tung. Õpetajate võrgustik ütleb ka otsesõnu, et nende eesmärk on palga- ja karjäärimudelit koostades olnud tagada õpetajate järelkasv.

Kuid inimestel, sealhulgas õpetajatel, on olenevalt nende taustast asjadele erinevad vaated ja see tuleb välja ka sotsiaalmeedia aruteludest. Väga paljud peavad palgaastmeid ehk karjääriredelit väga heaks lahenduseks, märkides, et enne 2013. aastat töötas see hästi. Tihti toetavad seda mudelit kogemustega ja tunnustatud pedagoogid. Samas kostab sotsiaalmeediast ka üksikuid skeptilisi hääli.

Näiteks karjääripööraja ja erakooli õpetaja taustaga Rasmus Kits peab palgaastmeid vananenud lähenemiseks, nimetades neid piltlikult seisusepõhiseks ja lukustatud süsteemiks. Staažitasu kohta kasutab ta väljendit „kronoloogiline hierarhia“. Rasmus Kits: „Kui ma oleksin noor õpetaja, siis ei kutsuks see mudel mind mitte kuidagi kooli tööle. Ahistav tunne on, kui kõik tingimused on detailideni ette antud. Ma ei ole kindel, et tänapäevases elukestva õppe väärtusruumis soovib noor inimene või karjääripööraja oma karjääri selliste sammudega üles ehitada.“

Rasmus Kits pakub haridusfoorumi grupis välja rollipõhise ehk kaleidoskoopkarjäärimudeli, kus igal rollil oleks oma sisu ja sellele vastavad tasustamispõhimõtted. Talle kui karjääripöörajale ja aasta õpetajale 2019 ei sobi ka alustavatele õpetajatele rangemate nõuete esitamine, kui koolielus vajalik. Näiteks väljendi „puuduv kvalifikatsioon“ puhul eelistaks ta märkida, et ei puudu kvalifikatsioon, vaid tegelikkuses ei ole meil häid alternatiivseid viise õpetaja pädevuse tõendamiseks.

„Üldiselt võiks õpetaja töötasu kujuneda pigem vaba turu põhimõttel, mitte rangelt reguleerituna. Range regulatsioon võtab õpetajalt ära läbirääkimise tööriistad – tasu on nii, nagu riik on määranud. See ei ole mõistlik, sest kapitalismis tööjõuturg nii ei toimi. Turg ootab lahendusi, mitte „formaal-juriidilist konstruktsiooni“,“ kirjutab Kits.  

Teatava skepsisega suhtub üleriigilisse ühtsesse palga- ja karjäärimudelisse ka Saue abivallavanem Andres Kaarmann, kes on lõpetanud ülikoolisõigusteaduskonna ja on Parempoolsete juhatuse liige.   

Tema märgib, et praegu ei keela keegi ühelgi omavalitsusel või koolil endale sobiv karjääri- ja palgamudel ise välja töötada ja kehtestada. Mudelid võivad isegi ühe omavalitsuse koolides erineda. Ei saa olla suuremat ohtu mitmekülgsele ja eriilmelisele haridusele kui ministri kehtestatud „mudel“, mis peaks kehtima nii 20 kui 2000 õpilasega koolis.

Andres Kaarmann: „Naljaga pooleks võiks anda kogu praeguse palgaraha õpetajate enda kätte, et nad omavahel kokku lepiksid ja selle ära jagaksid. Olen üpris kindel, et kokkuleppele ei jõutaks ja tüli oleks väga suur, sest ka õpetajate enda vahel on väga suured eriarvamused, milline peab karjääri- ja palgamudel olema.“

Õpetajate paigutamine kastidesse, nagu see oli ENSV-s, ei lahenda Kaarmanni hinnangul sisuliselt ühtegi probleemi ega too eelarvesse ka raha juurde. Pigem piirab see koolijuhtide pädevust, kasvatab bürokraatiat ning laste õpetamiseks jääb veel vähem aega.

„Mul on väga kahju, et koolijuhte jätkuvalt ei usaldata. Aga just nemad on kõige vahetumad ja kompetentsemad hindama iga õpetaja tööd ja tulemusi ning vastavalt sellele ka vääriliselt tasustama. Kui iga õpetaja palka hakatakse määrama vallavalitsusest või ministeeriumist, siis ei lõpe see hästi,“ kirjutab Andres Kaarmann 

Karjääripööraja ja erakooli õpetaja Rasmus Kitse ning omavalitsustöötaja ja parempoolse poliitiku Andres Kaarmanni seisukohad on vaid väike osa sotsiaalmeedias vahetatud arvamustest ja hinnangutest. Sealt saab lugeda ka võrgustiku koordinaatori Madis Somelari vastuseid palgamudeli kriitikale. Käib tõeliselt elav debatt ja mõttevahetus, mis tuleb õpetaja palga- ja karjäärimudeli väljatöötamisel ainult kasuks. Kui veel mõningaid repliike esile tõsta, siis sotsiaalmeedias on arvatud, et uus lähenemine peaks algama koolijuhist, sest küündimatu direktoriga on terve kool lõksus. Direktor peab teadma, milliseid rolle ja ülesandeid õpetajad koolis täidavad, kuidas täitmisest ülevaade saadakse jne. Kõigi teadmiste koosmõjus tekib koolis palgasüsteem, mis läbib demokraatliku kaasamisprotsessi, ja koolijuhi asi on teha nii, et raha jagub.  

Teine repliik on selle vastu, et kontakttundide arv hakkaks sõltuma õpilaste arvust klassis. Repliigi autor eelistab lähtumist õppeainete raskusest. Näiteks emakeele ja kehalise kasvatuse tunnid annavad õpetajale täiesti erineva koormuse.

Huvitav oli ka mõte, et kui meisterõpetajale (metoodikule) hakkab lisatasu maksma riik, võiks riigil olla ka õigus suunata meisterõpetajat kooli, kus on metoodilist abi kõige enam vaja. Tallinn võiks otsa lahti teha. Nii saaks meisterõpetaja töötada ühes koolis õpetajana, teises aga näiteks nõustajana.

Kes soovib õpetaja palgamudeli teemasse süveneda ja arutelus osaleda, võib lugeda Madis Somelari samasisulist artiklit:

Miks peab haridus- ja teadusminister olema hariduskriisi lahendamisel võtmeisik