Streik on läbi, aga õpetajate töötasu ja -korralduse, järelkasvu ja hariduse rahastamisega seotud probleemid on endiselt õhus. Valitsuskabinetis leiti küll miljonite eurode ulatuses kärpevõimalusi, aga õhkkond on ikkagi ülimalt kriitiline ja pingeline. Valitsus ja Eesti Haridustöötajate Liit on sõlminud vaherahu, kuid arusaadavalt pälvib selle kokkuleppe rahaline tulemus kõvasti kriitikat ning tubli tööga silma paistnud Kristina Kallasel tuleb kiiresti jätkata täpsemate läbirääkimistega teemal, mida ja kuidas edasi.

Nii streigile eelnenud tööseisak kui ka sellele järgnenu vaid kinnitab tõsiasja, et valitsus, nüüd juba kolmandat korda peaministri ametit pidava Kaja Kallase juhtimisel, ilmselgelt ei teadvustanud või ignoreeris õpetajaameti ja hariduse rahastamisega seotut ning alahindas nii olulise ministeeriumi valdkonda.

Kui meenutada eelmise aasta riigieelarve koostamist ja valitsuse kuulsat kohtumist Vihula mõisas (ning sellega seotud eelarveuudiseid), tuleb meelde, et haridus- ja teadusministri jaoks oli esimene tõsine tuleproov kõrghariduse rahastamise võimalik kärbe. See punane joon sai kiirelt kõigile nähtavaks ja selgeks. Valitsus ei saanud rikkuda 2022. aastal minister Tõnis Lukase ja ülikoolide rektorite vahel neljaks aastaks sõlmitud kokkulepet, mis kajastus ka 2023. aasta riigieelarves ning riigieelarve strateegias. Lisaks minister Kristina Kallasele võtsid avalikult sõna peaministri erakonna liikmed: näiteks professor Margit Sutrop, kes tegi selle kokkuleppe nimel Riigikogus palju tööd, ning eksminister Liina Kersna. Kahjuks küll mitte sama reljeefselt õpetajate palgatõusu teemal. 

Probleemidesse suhtuti kergekäeliselt

Kõik – nii praegu koalitsioonis kui ka opositsioonis olevad erakonnad – lubasid 2023. aasta Riigikogu valimiste eel õpetajatele palgatõusu: 120% Eesti keskmisest. Üks erakond „headele õpetajatele“ isegi enamat. Paljud praegu ametis olevad õpetajad mäletavad juba 20 aasta tagust loosungit „Heale õpetajale topeltpalk!“. Mis lõpuks osutus küll kujundlikuks väljendiks. 

Meenutame, et streigiähvardus oli õhus ka 2022. aastal, kui toimusid riigieelarve ja töötasu läbirääkimised, mis päädisid õpetajate jaoks suure palgatõusuga 2023. aastaks. See oli oluline samm 120%-le lähemale. 

Aga lühidalt, kui võtta ainult viimane kümnend, siis olid kõik suured probleemid alates 2012. aasta streigist 2023. aastal ju teada. Ka Eestit suureks teinud PISA tulemustega seoses on juba ammu teada, et meil on üks kõige kõrgema keskmise vanusega õpetajaskond. Ja et magistrikraadiga noored õpetajad lahkuvad koolist, sest teistes valdkondades saavad sama kvalifikatsiooni- ja haridustasemega noored spetsialistid oluliselt rohkem palka. 

Riigikogu kultuurikomisjon koostas alles hiljuti lausa eraldi raporti õpetajaharidusega seotud teemadel. See probleemide sasipundar ja kuhjunud mured ei saanud tulla kellelegi üllatusena. Nendesse suhtuti aga kergekäeliselt, loodeti, et ehk päris kriisi ega streiki ei tule.

Kuidas teisiti seletada üldlevinud arvamust, et küll see kriitika valimislubaduste unustamise ja petmise teemal vaibub. Et tegelikult teadsime küll riigi rahanduse olukorda, aga ei olnud ausad ning lubasime ikkagi. Et makse on vaja tõsta, aga ei tahtnud seda tunnistada, nagu on selgunud tagantjärele. Et kärpeid oleks vaja teha, aga eelmise aasta suvepuhkuste aegne kärpeplaanide väljaselgitamine oli farss. See on ju selge, sest streigi katkestamiseks, kriisi lõpetamiseks ja kaose vältimiseks vajalikud miljonid siiski leiti. 

Suur töö usalduse taastamiseks

Eelmisel suvel toimus töö stsenaariumi „Valitsus otsib kärpekrokodilli“ järgi. Kärbete otsimise ajal vaadati suvekuudel päikesetõusu ja -loojangut, aga võimalusi leiti ning pakuti vaid sadade tuhandete kaupa. Aasta lõpus rahandusministrilt tulnud jõulu-uudis jätta maksutõusud üldse ära (loe: kuidas küll riigieelarve strateegiat ja hariduse rahastamise pikaajalisi lubadusi täita) sulatas usalduse nagu sulatab kevadine päike lume. 

Nüüd seisab haridusministril ees hulk sisulisi läbirääkimisi ametiühingu, koolijuhtide, aineliitude ning õpetajate esindajate ja kohalike omavalitsustega, seda nii usalduse taastamise kui hariduse rahastamise, õpetajate palga, töötingimuste ja karjäärimudeli, aga veel mitmetel teemadel. Osapooled pole olnud selle suure hariduskriisi ja streigi keskel eriti nähtavad. Nüüd on neil see võimalus. Väga hea, et haridusrahval on minister, kelle usaldusväärsus on valitsuse liikmete seas tipus, kaitseministri järel. 

Andrus Ansip, kes oli peaminister aastatel 2005–2014, ütles eelmise suure majanduslanguse ajal: kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksin elada. Tema peaministrina ning toonane haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning valitsus leppisid kokku, et sarnaselt Soome 1990. aastate majanduskriisiga koheldakse haridust erilise tähelepanuga. See on investeering tulevikku, Eesti arengu võti on hariduses. Ja nii seda ka seletati. Kriisiolukorras oli juhtimine ja kommunikatsioon selge. Soome majandusel ei ole lihtsad ajad ka nüüd, juba julgeolekuolukorraga seoses, kuid hariduse vallas tehti sellel aastal palju lisarahastuse otsuseid.

Lõpetuseks ka pikast plaanist. Meil on ju on visioonidokument „Tark ja tegus Eesti 2035“, lisaks innovaatilise teadus- ja arendustegevuse ning ettevõtluse, eesti keele ja eestluse arendamise kavad kuni 2035. Selles dokumendis on kirjas ka nii praegu aktuaalsed eesmärgid kui väljakutsed. Need ei kipu aga kattuma poliitilise reaalsusega. On väga kahetsusväärne, et meil on tekkinud somnambuulne olukord, kus igaüks ajab justkui oma rida, ka maailmavaateliselt, ning kõnnib unenäolisel teel ei tea kuhu.