Ôpetaja oli kuni Eesti taasiseisvuseni hinnatud, lugupeetud inimene. Rahva kasvataja J õpetaja.Tänu õpetajatele ja kirikuõpetajatele on Meil kooliharidus väljakujunenud ja me kirjaoskuse tase oli hea. Ôpetajat peeti maasoolaks. Nõuka ajal kujunes välja palgaastmestik Taasiseseisvumise reformistid, revolutsionäärid peksid kõik puruks nagu tehti Seda Oktoobrirevolutsiooni käigus. Nűüd siis hakatakse jalgratast leiutama. Ôpetaja on ōpetaja, Mitte klienditeeninaja poekassas. Isegi temasse peab austusega suhtuma! Liigne libastunud liberalism on teinud õpetajast nö. katsu,keda võib tűmitada õpilane ja ta vanem. Olen olnud klassi ees, kutseōpet jaganud koolis. Koolitatud täiskasvanud, kes suhtusid minusse erinevalt.Elus on ka Minu esimene õpetaja, kes on olnud kooli juht Tema tsunib samuti nn.kaasaegset koolisűsteemi ja korraldust,mida ei saa pidada arukas päriselt.

Õpetaja peabki aru saama, et tänapäeval peabki olema teenindaja ja lapsekeskne ning lapse tahtmisega arvestama. Ei saa nii palju sundida või norida riietuse kallal ja nõuda. Ma olen 37. See kuidas koroona ajal said esimesena süstid ja ikka nõudsid distantsõpet, viiruse meetmeid oli kohutav. Lastele ei mõtle üldse.

Võrdlus vanasti olevaga on selgelt olemas. Samas, ei saa keegi teada, kas tänapäeva keskkonnas üleskasvanud laps mahutukski vaimselt sellisesse keskkonda, milles vanem generatsioon kasvanud on. Vanema generatsiooni ajal oli söögivalikut ja võimalusi vähe – lapsed sõid koolisööklas tublisti. Toidutraumasid oli harva. Õpetaja oli lugupeetud enamasti ning klassis ei valitsenud kaos. Õpetajal oli võimu – ta võis öelda lapsele, kes riietus koolis ebamoraalselt, et mine koju ja riietu ümber. Ta võis visata klassist välja ja võtta asju endale, mis segasid õppetööd. Oli õpetajaid, kes suutsid end kehtestada ja oli ka neid, kes kasutasid võimu kurjasti. Õpetajat oli sel ajal vaja, sest lapsed tahtsid saada edukaks ja harituks. Tänapäeval peab õpetaja toime tulema nutisüsteemidega nagu lapsevanemadki. Ka sellega, et teda võidakse küberkiusama hakata. Programmid arvutites tuleb selgeks teha. Tähelepanuvajaduse ja keskendumishäiretega laste arv aina kasvab tänu nutiseadmetega üles kasvatamisele ning raske on sundida lapsi isegi kõige kergemaid raamatuid lugema, sest nad lihtsalt ei suuda. Läänelik ühiskond on jõudnud siia ja kanda kinnitanud. Siin me siis nüüd olemegi, proovime kõik kohaneda ja kohta leida selles ühiskonnas kus vana nõukaaegne osa pole veel lahkuda jõudnud täielikult, kuid läänelik nutiajastu ühiskond on tulnud, et jääda. Ja siin kogu selle valiku juures on vastutajaks iga inimene ise, mitte nagu vanasti, kus ühsikond justkui määras ära, milleks või kelleks üks õpilane saab. Nüüd otsustatakse ise, aga vastutada ei taheta. Keegi peab süüdi olema, kui laps ei õpi ja ei oska ja ei suuda ega tahagi. Võtame õpetaja ette. Vanasti oli õpetajat vaja ja amet oli lugupeetud kuid siis kui õpetajast sai teenindaja – see muutis kõik. Tulevikust arusaamiseks tuleb vaadata sinna, kust selline ühiskonna mudel siia sisse imbunud on – sügavale läände ikka. Olen mõelnud ka õpetajaks hakkamisele, kuid mind tõeliselt hirmutab see keskendumishäiretega ning küberkiusu täis noorsugu. Ma ei tuleks sellega ilmselt toime. Respekteerin neid, kes on õpetajad tänapäeval.

Õpetajad (ja kommenteerijad)!

Eestist on ju kadunud õpetajate kõrgharidus, sest meie ülikoolidest on kadunud ju selleks vajalik TEADUS ja rakenduslikud ained. Ka kommenteerija Allekõrs – võtke käsile arengupsühholoogia, siis kirjutate ka uue arvamuse…

Olen 35a.õpetaja ja olnud oma töös õnnelik. Õnn kadus, kui haridust hakati reformima. Oli vist K. Küttis Viljandist, kes tahtis märki maha panna ja ennast ajaloos kangelaseks teha. Siis kaasamine. Kõik kaotavad sellest, kuid neil on õigused. Sinna ongi koer maetud! Kõigil on ainult õigused. Et need on korrelatsioonis kohustustega, seda keegi ei järgi. Lastel ja vanematel on alati õigus ja ainult õigused. Kool vastutab kõige eest ja omab vaid kohustusi. Siingi lapsevanem pahandab, et laps pidi epideemia ajal õppima !! Õpetaja peab õpetama, kui laps ei õpi ja ei oska,siis õpetaja pole õigesti õpetanud. Koole aina suurendatakse. Samas, laste erivajadused suurenevad ja nad vajavad väikeklasse, tugiisikuid suurde klassi jm. Kui oleks väiksemad koolid ja klassid, oleks väärtuskasvatus, õpetaja jõuaks lapseni,laps õpetajani jne jne. Kuidas keegi ei saa nendest lihtsatest asjadest aru!

Millalgi 2011. või 2012. aastal oli meedias arvutus: kui perekonnas on kaks õpetajat ja kaks last, siis on nad vaesed!
(Seda Eesti oma standardite järgi.)
Ega paremuse suunas pole vist midagi nihkunud?

Suurt kahju on tekitanud meie laste haridustasemele ka liialt lihtne võimalus vabastada laps vanema poolt õppetööst. Seetõttu tekib õppeaasta jooksul palju lünki ja kevadel selgub, et suvetööd ootavad 5-7 aines. Ja siis hakkab üks mõttetu sibamine – ja näe imet! Kahe nädalaga “tehtud” ja klass lõpetatud. Kuidas saab kasvatada nii vastutus- ja kohusetunnet? Kes võtab tööle inimese, kes iga väiksema asja pärast puudub töölt? Kurb on vaadata kolleege, kes suvel enesetäiendamise asemel koostavad täiendava õppetöö kavasid ja planeerivad “klientidele” järele vastamise ja konsultatsioonide aegu. Kool ei ole soovikontsert!