Kunstnik ja moedisainer Reet Aus on kindlal seisukohal, et koolis käimine ja õppimine ei tohi olla raske, stressirohke ja edule orienteeritud. Vastupidi! Oluline on luua lastele rahulik ja turvaline keskkond, et õppimine pakuks rõõmu ning neist kasvaksid õnnelikud inimesed.  

Kas sulle meeldis koolis käia?

Mulle üldse ei meeldinud koolis käia. Et lasteaiakohti polnud võimalik saada, siis lasteaias ma ei käinud. Mind hoidis minu väga armas vanatädi Hilja. Toona tehti Tallinna 8. Keskkooli mingi eksperimentaalklass, kuhu sai juba kuueaastaselt minna, ja mind pandi sinna. Juuli lõpus sain kuueseks ja 1. septembril läksin igasuguse sissejuhatuseta kooli. Minu jaoks oli see üks õuduste kolle, ma ei harjunudki kunagi kooliga ära. Gümnaasiumis oli võib-olla natuke lihtsam … 

Milline tüdruk sa koolis olid?

Kui tagantjärele mõtlen, ei olnud mul kõige lihtsam murdeiga, olin väga keeruline puberteetik. Minus tärkas totaalne mässumeelsus kõige vastu. Mitte ainult vanemate ja riigikorra, vaid üldse kõige vastu, mille vastu mässata saab. Läksid käiku kõik vahendid, mis mul oma meelsuse näitamiseks olid. 

Üks võimalus ennast väljendada oli muidugi riietus. Olin umbes üheteistkümneaastane, kui hakkasin ise endale riideid õmblema. Ikka selliseid, et vanematel oli ilmselt väga naljakas vaadata, mis asju endale selga panin. Polnud ju midagi saada, pidi ise tegema. 

Kuidas sul õpetajatega suhted olid? Kuidas nemad sinu mässumeelsuse vastu võtsid?

Õpetajatega on nii nagu kõikide inimestega – kas sobite või mitte. Kas inimene mõistab sind ja viitsib sind kuulata või mitte. Eriti oluline on see õrnas eas. Näen seda ka oma laste pealt. Kui õpetaja võtab aja ja proovib noore inimeseni jõuda, tundub tema õpetatav aine ka palju lihtsam. 

Mina olin väga halb õpilane ja seda põhjusel, et ma absoluutselt ei viitsinud õppida. Ja õppida ei viitsinud ma sellepärast, et ma ei saanud aru, miks pean olema kolmekümne inimesega ühes ruumis, kus üks inimene ütleb mulle, mida tegema pean. Mulle see ei sobinud. Arvan, et see on mulle senimaani keeruline. Õnneks olid gümnaasiumis ka mõned õpetajad, kes oskasid põhjendada, miks oleks mõistlik midagi õppida. Näiteks oli meil väga hea kirjandusõpetaja Katrin Kalamees. Olid mõned teisedki. Aga väga palju aineid jäigi mul täiesti tumedaks, ma ei mäleta neist midagi. Ütlen ausalt: mulle kool kohe üldse ei sobinud. 

Kas sul koolis sõpru oli?

Minu sõpruskond oli enamalt jaolt koolist väljaspool. Käisin Kevade tänaval lastekunstikoolis, tegelesime seal kõvasti kaasaegse kunsti ja etenduskunstidega. Sealt sai alguse mu väga sügav teatrihuvi. Sõpruskond oli seotud mu huvialadega. Gümnaasiumis tekkisid küll koolis ka sõbrad, aga ikka huvialade pinnal. 

Mida pead tagantjärele vaadates kõige olulisemaks, väärtuslikumaks, mille koolist kaasa võtsid?

Arvan hoopis niipidi, et kui kool oleks olnud lapsega arvestav ja inimlik, siis nii minu kui ka väga paljude teiste inimeste areng oleks olnud palju lihtsam, palju meeldivam ja valutum. Minu ajal oli koolikeskkonnas väga palju kiusamist ja seda, mida praegu nimetame vägivallaks. Pidid kogu aeg võitlema ja midagi tõestama. Arvan, et ükski laps ei peaks sellises keskkonnas viibima. Sellepärast olengi oma lastele kooli hoolega valinud ja vaatan ka kogu aeg pingsalt kõrvalt, kuidas nad seal kohanevad, kaaslastega suhtlevad, õpetajatega läbi saavad jne. Ja kui vaja, siis ka sekkun – kui mulle tundub, et kuskil on mingi vägivallaelement. Arvan, et inimene peab sirguma keskkonnas, kus ta ümber on mõistvad inimesed. Lapsele tuleb luua turvaline keskkond. 

Suhtun oma laste puhul kooli ülitolerantselt. Kui ikka näen, et lapsel on vastumeelsus või on ta väsinud, siis ma ei suru. Olen kindlal seisukohal, et elu ei pea raske olema. Õppimine peab olema meeldiv, sul peab olema rõõm ja rahu ja sa pead saama areneda turvalises keskkonnas. Kui oled kogu aeg stressiseisundis, ei õpi sa ka midagi. Sa ei ole nii võimelinegi infot vastu võtma. 

Vaadates praeguse aja õpikoormust koolis, on see minu meelest liiga suur. See on ebanormaalne! Mul on nutikad ja õpihimulised lapsed, aga kui näen, et isegi sellisel lapsel, kellele meeldib koolis käia ja kes saab seal hästi hakkama, tuleb ühel hetkel kooliväsimus peale, siis mina ei survesta. 

Kahjuks ei õpetata koolis, kuidas ennast ja oma emotsioone jälgida ning analüüsida, miks sa tunned tüdimust, mis põhjustab sulle väsimust, kas see on füüsiline või vaimne jne. Kool võtab lapse päevast väga suure osa. Mu poeg käib gümnaasiumis ja neil on koolipäev kella kaheksast viieni. Nad ei saa trenniski käia. Lihtsalt ei jõua, sest pärast kooli koju jõudes peab hakkama veel õppima. Minu arust ei ole see normaalne. Inimesel peab olema ka aega tegeleda oma hobidega ning end välja elada. 

Milline on sinu arvates Eesti kool praegu?

Ma ei arva, et meie koolisüsteem on inimest toetav. Meil on jõhker edukultus. Oma noorematele lastele valisin kooli, kus edule orienteeritus ei ole kõige olulisem. Kui vaatan oma tuttavate lapsi, kes käivad koolides, mis on väga tulemusele orienteeritud, tundub mulle küll vahest, et kärsatame need noored inimesed läbi enne, kui nad üldse jõuavad ellu astuda. Koolis, kus mu lapsed käivad, on klassid väiksemad ja kuni kuuenda klassini õpivad poisid ja tüdrukud eraldi. Arvan, et see on mõistlik. Eriti poiste seisukohast. 

Mida sa muudaksid Eesti kooli juures?

Ehitaksin õppe hoopis teistele väärtustele üles. Vaatame inimeseks olemist ja mõtleme, mis on siis see, mis elus edasi aitab. Tegelikult on ju oluline, kas oled õnnelik, kas leiad üles selle, mis on sinu jaoks tähtis, ja kas oled rahul sellega, mida teed. Kes sa inimesena oled? Kuidas endaga hakkama saad? Kas mõistad iseennast? Kas oled enda tunnetega kontaktis? Minu meelest on need teemad väga tähtsad ja mul on tunne, et nendega ainult tulemustele orienteeritud koolisüsteemis ei tegeleta. Loomulikult peavad olema ka baasteadmised, aga haridus võiks tugineda muule kui vaid teadmistele. Küsimus on, mida me 19-aastaselt kooli lõpetavalt inimeselt tahame: milleks ta võimeline on ja kes ta on? Kes ta ise arvab ennast olevat? Kas ta teab, mida ta tahab? Kas ta on õnnelik? 

Minu meelest jõuamegi nüüd põhiküsimuseni. Õpetaja peaks teenima umbes kümme korda rohkem, kui ta praegu teenib. Ma ei saa üldse aru, kust on tekkinud arusaam, et õpetajaamet võiks olla ühiskonnas üks madalapalgalisemaid. See peaks vaieldamatult olema üks kõrgema palgaga ametikohti, sest õpetajad veedavad enamiku aja koos noortega, kes määravad meie tuleviku. See, kui terved, uudishimulikud, avatud ja vaimselt stabiilsed tänapäeva noored on, määrab ära meie ühiskonnapildi 10–15 aasta pärast. Kuidas me üldse saame lubada endale sellist rumalust, et õpetajaks lähevad ainult need, kes teevad seda missioonitundest, sest armastavad lapsi, või need, kellel pole mujal midagi peale hakata ja kes tegelikult ei taha seda tööd teha?! Kui väärtustame õpetajaid ja maksame neile väärilist tasu, siis on rohkem ka neid, kes õpetajana töötada soovivad. Nii on ka valik suurem ehk eluterve konkurents paneb õpetajaid ka rohkem pingutama. 

Milline on hea õpetaja? 

Õpetajal on üsna raske amet. See eeldab erakordselt stabiilset närvikava ja oskust inimest näha. Õpetaja peab olema väga empaatiline ja heasoovlik, tema ülesanne on aidata ühel väikesel inimesel sirguda paremaks inimeseks. 

Mida tahaksid Eesti õpetajatele soovida? 

Arvan, et õpetajate tööd ei väärtustata Eestis piisavalt. Meil on kogu haridus- ja teadussektor väga alaväärtustatud, ei mõisteta, et just see tagab innovatsiooni, ühiskonna edasiliikumise ja parema homse. Ma väga imetlen kõiki õpetajaid. Tean, et ise ma seda tööd teha ei suudaks.