31. jaanuarist on õpetajad koolis tagasi ja õppetöö käib täistuuridel. Milliseid lisakohustusi tõi streik koolijuhtidele? Kas tuli ka streikivaid ja mittestreikivaid õpetajaid lepitada? Streigi ajal kogetu üle arutlesid Kuusalu Keskkooli direktor Kristi Tarik, Tartu Hansa Kooli direktor Liina Karolin-Salu ja Tallinna Südalinna Kooli direktor Veiko Rohunurm.

Ajame juttu esimese streigijärgse päeva hommikul. Kas hingate kergendatult, et elu on taas vanades rööbastes?

Liina Karolin-Salu: Eelnenud kriisid − COVID, Ukraina sõda – on meid nii ära karastanud, et „tühine“ streik enam verest välja ei löönud. Meil oli eelmisel nädalal kolmepäevane streik, üks õpetaja oli tööl, ülejäänud streikisid. Täna ja homme on projektipäevad ja majas üksikud klassid.

Kristi Tarik: Meie koolis oli streikijaid palju: 65 õpetajast kuus ei streikinud. Veel eile oli 5.–12. klass distantsõppel. Täna on meil iseõppepäev, mis pandi plaani juba sügisel, kui streigist polnud veel juttugi. Võõrustame täna hoopis Harjumaa matemaatikaolümpiaadi. Homsest on kõik õpilased ja õpetajad majas.

Veiko Rohunurm: Meil oli juba eile ja üleeile tavaline koolipäev ja täna samuti. Aga paus tekitas ikka sellise koroonaaja efekti – osa lapsi jõuab kooli, osa ei jõua, puudujaid oli üksjagu.

Streigi esimesel kolmel päeval vaid üks õpetaja ei streikinud. Järgmistel päevadel tuli osa tööle, osa ei tulnud, see tegi kooli töös hoidmise üsna keeruliseks. Linna soov oli, et algklassid saaksid kooli tulla. Ega lapsi väga palju tulnudki, leidsime neile tegevust. 

Neljapäeval-reedel oli keeruline tööd korraldada. Kõiki klasse ei saanud kooli kutsuda, sest kui klassiõpetaja streigib, on raske kõiki tunde asendada.

Suures osas saime siiski neljapäeval-reedel tööle hakata.

Milliseid lisaülesandeid-kohustusi teil streigi ajal täita tuli?

Kristi Tarik: Ei saa öelda, et oleks tulnud palju uusi ülesandeid, pigem tuli teha asju, mida iga päev sellises mahus ei tee. Oli palju kommunikatsiooni ja väljamõtlemist, kuidas midagi teha, millal õpilased distantsõppele saata. Kool oli avatud, samuti söögisaal, koolibussid sõitsid. Tuli mõelda, kuidas kõike hallata – et näiteks liiga palju toitu ei teeks. 

Enne streigi algust oli palju ebakindlust: millist infot streikijailt oodata võib, millist infot on minul kui koolijuhil õigus streigijuhi käest saada ja kuidas selle põhjal teha otsuseid, koolitöö ära korraldada.

Oli ka pisut rohkem suhtlust lastevanematega ja koolipidajaga. Eks ajakirjanduse huvi oli ka tavalisest suurem. Seega oli palju kommunikatsiooni ja tuli teha kiireid otsuseid.

Liina Karolin-Salu: Streigieelne nädal oli klassikaline kriisi juhtimine. Alustasime lapsevanemate teavitusest, uurisime, kes on kooli tulemas, kes soovib süüa. Meil sujus see ülihästi. Esmaspäeval saatsime küsimused, vastuseid palusime teisipäeva lõunaks. Saime teada, et kooli tuleb alla kümne lapse. Päriselt jõudis kohale kolm. Söökla oli valmis ka käputäit toitlustama. 

Kuna meie koolis tahtis vaid üks õpetaja streigi ajal töötada, polnud mul võimalik õppetööd korraldama hakata.

Tartus oligi ehk lihtsam, sest sai osaleda vaid toetusstreigis, mis kestis kolm päeva. Lapsevanemad olid toetavad ja mõistvad. Aitäh neile!

Ka teiste organisatsioonide tugi oli märgatav. Teatris oli viieminutiline näitlejate streik õpetajate toetuseks, loeti ette pöördumine ja etendus algas pärast seda. Sellised asjad on tähenduslikud. 

Oma kommunikatsioonis püüdsin rõhutada, et streik pole võitlus õpetajate palga, vaid laste hariduse nimel. Kommunikatsioonis kippus kõlama jääma võitlus alampalga nimel, aga suurem mure on milleski muus.

Eks pinget oli ikka, aga streik sujus rahulikult.

Veiko Rohunurm: Linna soov oli, et kool oleks avatud ja esimesed kolm klassi saaks kooli tulla. See seadis eesmärgid. Aga ega nad tulnud, kui andsime teada, et õppetööd ei toimu. Vanemad ei saatnud lapsi kooli.

Meil on kogupäevakool, vanemad saavad õhtul pärast tööd lapse kätte. Lapsel on siis kodutööd tehtud ja õues käidud. Streigi ajal me kogupäevakooli võimalust ei pakkunud.

Tuli ka linnavalitsusele aruandeid täita, intervjuusid anda.

Eelnevad kriisid on meid kõvasti karastanud. Arvan, et saime päris hästi hakkama.

Liina Karolin-Salu: Tunniajane hoiatusstreik novembris oli hea eeltöö. Õpetajatele sai selgeks, et kes ei streigi, tuleb tööle ja tegeleb lastega ega ole kodus. See aitas inimestel valikuid teha.

Meie kooli streigijuht oli valmis koostööks. Tahtis, et koolil ja õpilastel läheks hästi. Info, mida asjade korraldamiseks vajasin, tuli operatiivselt.

Kristi Tarik: Ka meil oli streigijuhiga väga hea koostöö. Meie koolis ei olnud neil õpetajail, kes ei streigi, kohustust koolimajja tulla, vaid nad pidid andma distantsõppetunde ja võisid seda teha kodust.

Veiko Rohunurm: Andsime juba eelnevalt pikemaid kodutöid, et lapsed poleks kolm päeva niisama jõude. Neljapäeval hakkasid õpetajad vaikselt tagasi tööle tulema. Linn maksis meil kolme päeva eest palka. Mõni küsis, kas ta võib kodust tunde anda. Vastasime, et kes enam ei streigi, tuleb kooli, töökoha aadress on Liivalaia 23. Miks? Aga seepärast, et õppealajuhataja näeks, kes streigivad, ja saaks päevaplaani kokku panna. Veebis võib ju õpetaja tunni ära anda, aga kooli tulnud lapsed on järelevalveta.

Kristi Tarik: Meie jätkasime distantsõpet terve nädala. Välja arvatud esimene klass, kus klassiõpetajad teatasid ette, et streigivad ainult kolm päeva. Ülejäänud streikisid terve nädala, osa rohkemgi. Veel eile paljud streikisid. Ütlesime väga selgelt, et toimuvad ainult need tunnid, kus õpetaja ei streigi. Kuna õpilasi koolimajas ei olnud, polnud turvalisuse tagamiseks vaja majja rohkem töötajaid.

Osa streikivaid õpetajaid andis veebitunde koolimajas, aga suurem osa kuskil mujal.

Liina Karolin-Salu: Kui meil olnuks rohkem neid, kes ei streigi, oleks ka meil tohtinud teha distantsõpet seal, kus mugavam.

Kas tuli olla ka lepitajaks streikijate ja töötavate õpetajate vahel?

Kristi Tarik: Lepitada polnud vaja, kuigi olukorda oli konflikt sisse kirjutatud. Mingil hetkel oli vaja selgitada, et igaühel on õigus otsustada, millal ja kui kaua ta streigi, ja igaühel on oma põhjused nii streikimiseks kui mittestreikimiseks. Suurim väljakutse juhile oligi tagada õiglane tööruum kõigile. Võib-olla tuleb seda edasigi teha. Kui Tallinn on selgelt välja öelnud, et kolme streigipäeva eest õpetajaile makstakse, siis Tartus oligi võimalik vaid kolm päeva streikida. Enamiku Eesti puhul on aga küsimus, kuidas leida õiglane lahendus järele õpetamiseks või lisatöö tegemiseks. 

Liina Karolin-Salu: Natuke tulid välja väärtuste erinevused – kelle jaoks oli streik puhkus, kes tahtis näidata oma hoiakut. Õppisin inimesi tundma. Juhina oli huvitav inimesi ja protsessi kõrvalt jälgida.

Veiko Rohunurm: Mõni õpetaja oskas end avada sihukese kandi pealt, mida poleks osanudki arvata. Mõni võtab vastutuse ja tunneb muret, teine jätab lubadused täitmata. Aga elu õpetab ja edaspidi olen targem.

Kas lapsevanemad, kel üha enam kombeks kooliasjadesse sekkuda, suutsid end streigi ajal tagasi hoida?

Kristi Tarik: Ei saa öelda, et mu postkast oleks lapsevanemate kirjadest ummistunud. Pigem nad toetasid õpetajate püüdlust oma tööd nähtavamaks muuta. Hea näide oli juba hoiatusstreigi ajal: kutsusime vanemaid tunniks ajaks appi, kui õpetajad välja lähevad. Igasse klassi tuli mõni lapsevanem.

Eks tuhande lapsevanema seas ole ka neid, kes ei mõista, miks on koolikorraldus üht- või teistmoodi. Aga saadetud kirjad ei väljendanud pahameelt, pigem küsiti, miks mingi otsus tehti. Näiteks otsustasime, et eelmisel päeval kella viieks panevad mittestreikivad õpetajad ülesanded üles. Keeruline oli kellaaega varasemaks tuua, sest igal õpetajal oli õigus igal ajal streikimine lõpetada.

Liina Karolin-Salu: Meilgi oli vaid üksikutel küsimusi. Näiteks küsiti, kas laps saab vabal päeval konsultatsioonile tulla. Ikka sai, konsulteerisin kõigis ainetes, mida oskan! 

Veiko Rohunurm: Algklasside õppealajuhatajale tuli üks pisut pahane kiri. Üksikud avaldasid kirja teel toetust. Ega eestlane väga kipu sellisel puhul kirjutama.

Mis kasu streigist oli?

Liina Karolin-Salu: Nüüd räägitakse valju häälega, et õpetajal on tohutu ülekoormus. Elamiseks piisava sissetuleku nimel töötavad paljud 1,2 koormusega ja võtavad tööülesandeid veel lisaks, sageli koguneb 50 töötundi nädalas. Õpetajad on võtnud enda õlule ka suures koguses lastekaitse- ja sotsiaaltööd, mida ei tasustata. Klassijuhatajad toetavad peresid ja vanemaid. Nad teevad seda, et õpilased saaksid koolis paremini hakkama. Üheski õpetaja ametijuhendis ei ole kirjas, et õpetaja peaks nõustama peresid, andma nõu kasvatusküsimustes, selles, kuidas majanduslikult toime tulla, (vaimse) tervise muresid lahendada jne. Sellest usaldusest näeme, et kooli ja perede suhted on head, aga perede toetamiseks mõeldud süsteem ei toimi.

Kristi Tarik: Tahaks väga loota, et õpetajaametist räägitakse nüüd teise nurga alt kui pool aastat tagasi. Üha enam on juttu ka sellest, mida õpetaja päriselt teeb. Ma väga loodan, et streigi tulemusel hakatakse tegema õpetaja karjäärimudelit ja see ei ole mustvalge, vaid selle taha tulevad ka kompetentsimudel, kutsestandardid, väärtusruumi hindamine. Streigi suur mõte oli luua kindlustunnet ja kollektiivlepinguga saavad õpetajad kindlustunde ka palga osas.

Aga ma ei usu, et palgateema on number üks.

Liina Karolin-Salu: Praegu on laual, kuidas luua süsteem, mille eest ja kuidas palka makstakse. Selgus on alati hea, aga oluline on vaadata tänapäeva õpetaja tööd. Ootused õpetajale pole realistlikud.

Ilmselt ei arva keegi, et ajakirjanik kirjutab korraga viit eri žanris artiklit – nekroloogi, müügikuulutust, kultuuriarvustust, spordireportaaži, arvamuslugu – nii, et sõna ühte, sõna järgmisesse.

Kui õpetajal on klassis erineva võimekuse ja probleemidega lapsed, teeb ta päev läbi just sellist tööd. Tal on korraga tunnis ATH-lapsed, muukeelsed lapsed, väga andekad õpilased jne. Rööprähklemine on päeva sisse kirjutatud. Annad viis-kuus sellist tundi päevas, seejärel nõustad õpilasi ja vanemaid, teed koostööd kolleegidega, valmistad tunde ette, tagasisidestad laste kirjalikke töid ja päeva lõpuks oled rõõmus pereinimene ja leiad aega iseendale. Selliseid imeliselt võimekaid õpetajaid ootame kooli ja tasustame neid alla Eesti keskmise. Kas pole nukker? Miks peaks üks noor inimene valima endale sellise ameti?

Veiko Rohunurm: Minu jaoks ongi põhiküsimus selles, mis saab tulevikus. Kuidas tuleks noori kooli? Oleme paaril viimasel aastal võtnud „Noored kooli“ programmi kaudu õpetaja, aga elu näitab, et kaks aastat on nad ära, saavad dokumendi kätte ja siis on toss väljas. Üks väga tubli bioloogiaõpetaja läks loomaaeda tööle. On väga rahul.

Noored küpsevad intensiivse tööga läbi. Ühel algklassiõpetajal sai keset aastat mõõt täis. Kvalifikatsiooniga inimest on peaaegu võimatu leida. Püüad ellu jääda ja asendaja leida. Paar aastat tagasi olin koolijuhtide praktikaprogrammi raames SEB-s ja nägin, kuidas seal inimesi värvatakse. Aga nende tingimused on teised. Hariduses pole lihtsalt inimesi.

Kristi Tarik: Järelkasvu toetabki kindlustunne – palga ja karjääri osas. Streigi tagajärjel jõutaksegi nüüd pikaajalise plaanini. Olen veendunud, et see aitab järelkasvu tekitada.

Liina Karolin-Salu: Mul on hea su optimismi kuulda, aga lisarahata on see vaesuse ümberjagamine.

Kristi Tarik: Kõik oleneb sellest, mida päriselt tegema hakatakse ja lubatakse.

Veiko Rohunurm: Usun, et tänu streigile hakatakse õpetajaametit rohkem väärtustama. Paljud õpetajad on koolist ära kadunud, aga kui on tekkinud majanduslik ebakindlus ja raha enam pole, minnakse kooli tagasi. Kui paus on pikk olnud, paarkümmend aastat, teeb tagasi tulija algul proovipäeva, siis teeme lepingu ja hakkame minema. Kui riigi teravik on suunatud haridusvaldkonna poole, hakkab ehk mõnigi inimene kooli naasmise peale mõtlema. 

Liina Karolin-Salu: Majanduskriis on ka teistes riikides toonud inimesi kooli tagasi. Paraku on mul kogemusi inimestega, kes tulid pärast 15 aastat koolist eemalolekut uuesti õpetajatööd proovima. Keegi neist pole jäänud, kool pole enam sama, mis oli kunagi varem.

Mida ütlete kokkuvõtteks?

Veiko Rohunurm: Streik näitas, et koolid tulevad igasuguste olukordade ja raskustega, mis meile ette veeretatakse, suurepäraselt toime. Eesti kool toetab lapsi ja õpetajaid. Mitte ainult PISA tulemused pole head, vaid ka organisatoorselt oleme tugevad, valmis kiirelt reageerima.

Loodetavasti ei tule meil toime tulla nii raskete asjadega nagu ühes teises riigis. Sellega võrreldes on meie probleemid ikka väga väiksed. Kui vaatad Ukraina lapsi – meil on neid üle 40 –, siis mõistad, mis on päris mured. Aga eks meie asi tuleb ka korda saada.

Liina Karolin-Salu: Mul on hea meel, et streik toimus ja õpetajad ei öelnud taas, et nad mõistavad – riigil ei ole raha. Tuldi ühtselt ja öeldi: asi on halvasti. Et mõne aasta pärast ei oleks piinlik, miks me varem ei öelnud, et pole kedagi klassi ette panna. 

See oli selge tugev sõnum, et olukord on kriitilise piiri ületanud.  Hariduseta pole meie riiki, asi on juba väga halb – Eestis on koole, kus klassi ees on põhiharidusega õpetajad. Kuhu edasi?

Õpetajad näitasid kodanikujulgust. Mingis mõttes näitas streik ka lapsevanemate, õpetajate ja laste ühtsust. Oleme rahvana endiselt hariduseusku.

Kristi Tarik: Streik tõi väljakutseid koolile, vanematele, õpetajatele. Ka streikinud õpetajal pole lihtne, sest ta läheb täna klassi ette, teades, et mõned teemad on vahele jäänud ja ta peab leidma nutikaid viise õpetada need ära õpilase koormust tõstmata. Me ei saa ju lapsi laupäeval kooli kutsuda, et järele õpetada.

Väga loodan, et streigil on mõju pikemas perspektiivis. Meie ülesanne on toetada nii streikivat kui mittestreikivat õpetajat, lapsevanemat, koolitöötajat. Leiame lahendused.

Näeme, et meie vanemad, lapsed, meeskonnad hoolivad üksteisest ja Eesti tulevikust.