Noored kriitikud loevad ja kirjutavad

Jaanuarikuus selgusid järjekordsed raamatuarvustusvõistluse „Kapsas“ võitjad. Töid hinnati kahes vanuserühmas: 6.–7. ja 8.–9. klass. Arvustati 2021.–2023. aastani eesti keeles ilmunud laste- või noorteraamatuid. Žürii valis laekunud 88 tööst välja kümme parimat. Pakume lugemiseks katkendeid võidutöödest ning tutvustame nende autoreid.

Noorte arvustusvõistlust Kapsas korraldavad Eesti Lastekirjanduse Keskus, ajakiri Hea Laps ja Õpetajate Leht.

Eliise Vunder

Miina Härma Gümnaasium, 6. klass.
Juhendaja Auli Auväärt.
I koht 6.–7. klasside vanuserühmas.
Andris Feldmanise ja Livia Ulmani raamatu „Erik Kivisüda“ arvustus.

Kas „Kättemaksukontori“ autorite noorteromaan „Erik Kivisüda“ vastas ootustele?

Tavaliselt on piraatidega seotud raamatud kirjutatud vanemast ajast (näiteks Aino Perviku „Arabella, mereröövli tütar“), kuid „Erik Kivisüdames“ on kirjanik kasutanud kaasaegsemat keelt ja ka stiili ja sidunud selle täiesti ebareaalsete sündmustega. Maria ja Erik olid pealtnäha täiesti tavalised lapsed, kuid see, mis nendega juhtus, oli täiesti ebareaalne. Tekstis on kasutatud nii Eestis kui ka laias maailmas päriselt asuvaid kohti ja riike: Aafrika, Pirita, Viimsi, Leppneeme sadam jm. See lisab veel kaasaegsust, kuid teoses on ka asukohti, mis on välja mõeldud, näiteks piraadilaev Ouroboros. Need väljamõeldud asukohad tekitasid palju põnevust ja ka kõhedust juurde.

Visuaalsest poolest: raamat on tehtud filmi põhjal ja seega oli stseenide eristamiseks kolme-nelja lõigu vahel väike pilt köie sõlmest, mis aitas luua parema ettekujutuse. Võtsin aja maha ja kujutasin stseeni ette. Enamasti, kui raamatuid loen ja tegu on näiteks – nagu ka sellel korral – fantaasiažanriga, meeldib mulle ette kujutada, kuidas see kõik, millest loen, oleks võinud päriselt välja näha. Minu meelest teeb see raamatu palju huvitavamaks. Ka pikad kirjeldused tegevustest aitasid paremini ette kujutada, mis parasjagu toimub.

Elis Männik

Tallinna Mustamäe Gümnaasium, 7. klass.
Juhendaja Helin Puksand.
II koht 6.–7. klasside vanuserühmas.
Timo Parvela raamatu „Varjud. Kõlin“ arvustus.

Triloogia „Varjud“ 1. osa arvustus

Esialgu on seda tüüpi teost, kus toimub kaks erinevat lugu samaaegselt, raskem lugeda, hoida meeles korraga lisandunud uued tegelased ja jälgida sündmusi. Paljudel noorteraamatutel ei ole pilte, eriti veel värvilisi. Kuid selle raamatu lugemisel olid pildid abiks, need aitasid tegelasi meeles hoida: millised nad välja nägid, milline oli sündmuspaik. Illustratsioonid olid küll päris tumedates toonides, aga ilmestasid teksti ja andsid hästi edasi teose sügavamat sisu. Kirjanik oli kasutanud raamatu kirjutamisel noortepäraseid sõnu, ka slängi. Kuna neid ei olnud palju, siis ei muutunud see häirivaks või silmatorkavaks. Mõningate slängisõnade kasutamine sobis hästi tegelaskuju kõnepruuki. Raamatut oli mõnus lugeda, polnud raskevõitu sõnakasutust ega pikki keerukaid lauseid. Tegelaste omavahelises kõnes oli kasutatud dialoogi ja otsekõnet. Kuid leidus ka erandeid. Näiteks üks päkapikk kasutas omapärast kõnet, kus ta rääkis kolmandas isikus.

•••

„Olen küll raamatusõber, aga mitte väga suur sõber. Ma ei loe raamatuid tavaliselt päevasel ajal, vaid pigem õhtuti magama minnes. Varem ei pakkunud lugemine mulle huvi. Lugesin ainult siis, kui pidin, näiteks kohustuslikku kirjandust, aga vanusega on see muutunud. Nüüd loen ka endale meelepäraseid raamatuid. Eelistan lugeda fantaasia-, seiklus- ja armastuslugusid. Kuna kulutan lugemisele päevas aega vaid umbes 1–1,5 tundi, mis ei ole just pikk aeg kirjanduse nautimiseks, siis ilmselt ei saa mind pidada suureks raamatusõbraks. Siiski meeldib mulle lugemine väga.

Mulle meeldib, kui raamatus kulgeb aeg sirgjooneliselt, mitte minevik, olevik ja siis taas minevik ei vaheldu. Niimoodi on mul raske järge hoida, kus parasjagu ollakse, kas minevikus või olevikus. Lisaks meeldivad mulle vürtsised kohad, näiteks draama, suudlemine ja ootamatud pöörded.

Arvustuse kirjutamine aitas mul vaadata raamatut teise pilguga, keskendudes rohkem kirjanikule ja tekstile kui tavaliselt. Seni olen lugenud raamatuid nii, et keskendun jutustusele, kuid nüüd sain teada, kuidas teose sisu analüüsida. Lisaks õppisin enda mõtete väljendamiseks kasutama palju sünonüüme, mis laiendasid mu sõnavara veelgi.

Kõige raskem oli raamatu analüüsimine. Samuti oli raske raamatust kirjutada nii, et see ärataks teistes huvi, kuid ei räägiks ette ära teose sisu. Kui tavaliselt raamatut loen, siis ma ei mõtle, millise teise teosega see sarnaneb, mis vanusele see võiks sobida ega ka kirjaniku sõnakasutustele.

Lugemine on minu arvates oluline, sest see annab palju teadmisi, mida sa võib-olla isegi oma õpetajalt või vanematelt ei ole kuulnud. Annab tarkust, mida saad elu jooksul kasutada. Raamatud aitavad õppida eneseväljendusoskust, õigekirja, aitavad lõõgastuda, huvitavamalt vaba aega veeta. Suur lugemishuvi avardab maailmavaadet, annab vestlusteemasid.

Kindlasti tuleb koolides jätkata kohustuslike raamatute lugemisega, sest mõni noor võib selle kaudu avastada endale sobiva kirjandusstiili. Õpetajad võivad omalt poolt siduda mõne raamatukatkendi ettelugemist ja arutelu sobiva õppetükiga. Tänapäeval on noored palju mobiilis ja arvutis, mistõttu võib neile lugemisest sobivam olla hoopis audioraamatu kuulamine. Mida rohkem raamatuid audioraamatuteks muudetakse, seda kergemini leiavad noored tee kirjanduseni.“

Hõbe Arro

Tallinna Muusika- ja Balletikool, 6. klass.
III koht 6.–7. klassi vanuserühmas.
Katie Kirby raamatu „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“ arvustus.

Lottie Brooks – elu ei lähe kergemaks

Teismelisi tüdrukuid see raamat juba külmaks ei jäta! Raamatul ei ole päris lõpplahendust ja see jääb huvitava koha peal pooleli (nagu kõik selle sarja raamatud). Pärast raamatu lugemist tahaks kohe teada saada, mis edasi juhtub ja mis Lottiest saab!

Seda raamatut võib olla natuke põnevam lugeda siis, kui oled lugenud eelmisi osi ja oled tegelastega juba tuttav. Aga see pole kõige tähtsam – aru saab ikka! Vormi ja sisu poolest on need raamatud nii ägedad, et pidin endalegi soetama (paljusid raamatuid laenutan muidu raamatukogust). Neid raamatuid on mõnus lugeda näiteks siis, kui pole mitte midagi teha. Neid saab lugeda ka kohustusliku kirjanduse vahele mõnusaks meelelahutuseks. Kui need on korra läbi loetud, ei pea neid enam otsast lõpuni läbi lugema, vaid saab suvalisest kohast lahti lüüa ja otsustada, et nüüd ma tahan just seda kohta lugeda!

•••

„Olen enda arvates üpris suur raamatusõber – mul on kogu aeg mõni raamat pooleli. Minu arvates on hea raamat see, kus lugu pole täiesti ära jutustatud ja pole liiga palju pilte, sest siis saab ise kaasa mõelda.

Arvustuse kirjutamine andis mulle loovat mõtlemist ning kriitikameelt. Õppisin olema raamatute suhtes kriitiline ja laiemalt mõtlema. Arvustust ei olnud väga lihtne kirjutada, sest pidi palju mõtlema ja parandama ning see võttis kaua aega. Kõige raskem oli alustamine, aga kui juba algus tuli, oli lihtne edasi minna.

Minu arvates on lugemine oluline, sest see harib ja laiendab silmaringi. Muidugi on see ka väga hea ajaviide! Lastele tuleks juba varasest east peale ette lugeda, siis jääb harjumus ja lugemispisik sisse. Vanematel tuleks viia lapsi rohkem raamatukokku ja raamatupoodidesse.“

Emili Adriana Joost

Tallinna Prantsuse Lütseum, 6. klass.
Äramärgitud töö 6.–7. klasside vanuserühmas.
Katrin Vanem-Joosti raamatu „Koerake pappkastis. Amy lood“ arvustus.

Koerakese hingeelu

Väike Amy viiakse koerte varjupaika, kus ta tutvub teiste kodutute koertega ning nii mõnigi neist saab tema sõbraks. Igaühel on oma lugu, unistused ja iseloom. Igaühel on hing. Igaüks soovib olla hoitud ja armastatud. Nad kõik väärivad oma kodu, sõpru, peret ja hingesoojust.

Nagu kõik teised varjupaiga asukad, unistab ka Amy päris oma inimestest ja kodust, loodab jääda kellelegi silma, tahab võita kellegi südant. Lõppude lõpuks läheb täide ka Amy unistus – ta läheb koju! Siiski on Amy ka natuke kurb – nii mõnigi tema sõber jääb varjupaika.

Raamat on kirjutatud väga olulisel ja vajalikul teemal, meenutamaks, et maailmas on palju mahajäetud ja õnnetuid loomi, kes pole kunagi kogenud kodu- ega südamesoojust. Mõned varjupaigaloomad ootavad päris oma inimesi ja kodusoojust palju päevi, kuid ja isegi aastaid. Paljud neist isegi ei tea, mis tunne on omada kodu ja peret, saada iga päev pai, omada oma pesa ja mänguasju ning veeta kodus jõule. Kui loomad mõistaksid lugeda, sisendaks see raamat lootust ka neile. Arvan, et tänu sellistele õpetlikele raamatutele, nagu on Amy raamat, võib maailm muutuda pisutki paremaks paigaks.

•••

„Olen enda arvates väga suur raamatusõber. Loen iga päev ja käin sageli raamatukogus. Ühe raamatu teeb minu jaoks huvitavaks ilus keelekasutus, huvitavad sõnad, väljendid ja mõtted. Ilusad ja ilmekad illustratsioonid mõjuvad alati. Eriti meeldivad mulle armsad loomaraamatud.

Arvustuse kirjutamine andis mulle täiesti uue kogemuse, sain end proovile panna ja uusi oskusi juurde. Õppisin leidma raamatust kõige olulisemaid ja paremaid külgi. Kuna loomad on mulle südamelähedane teema ja raamatus oli siiras ja õpetlik lugu, oli mul seda arvustust lihtne kirjutada. Kõige raskem arvustuse kirjutamise juures on mõista kirjaniku nägemust, seda, kas sain raamatus kirjutatust õigesti aru.

Minu meelest on lugemine oluline, sest see õpetab end paremini väljendama, suurendab sõnavara, laiendab silmaringi ja annab uusi teadmisi. Lugemine näitab ja loob uusi maailmu. Noori saaks innustada rohkem raamatuid lugema nii, et teha neile raamatud kättesaadavamaks. Näiteks võiksid koolides olla raamaturiiulid, kust saaks raamatuid vahetunnis lugemiseks võtta.“

Roosi Kõiv

Miina Härma Gümnaasium, 6. klass.
Äramärgitud töö 6.–7. klasside vanuserühmas.
J. K. Rowlingu raamatu „Jõulupõrsas“ arvustus.

Lugu tõelisest sõprusest

Jõulutunne lööb mulle juba esimese lumega sisse ja see võibki olla põhjus, miks hakkasin ,,Jõulupõrsast“ lugema. Leidsin selle teose raamaturiiuli servalt ja alguses ei uskunud ma, et tõesti selle raamatu läbi loen. Kohutavalt paks raamat tundus, kuid tegelikult läks lugemine üllatavalt kiiresti. /…/

Selle jutustuse tegevus keerleb kiivalt sõpruse, ääretu sõpruse ümber. Peategelane Jack, väike vapper poiss, otsustab tõtata appi oma parimale sõbrale ja lemmikmänguasjale Sellele Põlsale. Nimelt kaob See Põlsas ära ja satub ohte täis Kadunute maale. Õnneks aitab Jacki hool Põlsa Armastatute saarele ja seal ta kartma ei pea. Aga mis saab kadunud asjadest, mida keegi taga ei igatse?/…/

Selles raamatus on on suurel hulgal tegelasi, aga igaüks neist on isemoodi ja meeldejääv. Sündmused on fantaasiarikkad ning see meeldib mulle väga. Kõik on kuidagi nii sidus ja värvikas, lugemine on tõeline nauding. Keelekasutus on ladus ja autor iseloomustab olukordi suurepäraselt kõiki emotsioone edasi andes. See jutustus on lihtsalt fantastiline lugemisvara kõigile, kellele meeldivad seiklused ja teistmoodi kangelased.“

•••

„Mulle meeldib väga lugeda, aga alati ei ole selleks aega. Väga palju ma ei loe, kuid häid raamatuid võin lugema jäädagi. Hea raamat on loogilise sisuga, haarab kaasa ja tekitab põnevust.

Raamatuarvustust kirjutades õppisin teksti ladusamalt ja arusaadavamalt koostama. Arvustuse kirjutamine nõudis veidi pingutust, et kõik mõtted saaksid välja öeldud. Kõige raskem oli leida õiged sõnad, sest variante oli päris palju.

Minu arvates on lugemine oluline, sest esiteks õpib nii uut sõnavara, samuti aitavad raamatud vahel pärismaailma eest ära põgeneda. Raamatud, eriti kohustusliku kirjanduse omad, võiksid olla põnevad, aga kõigi noorte eelistused pole ühesugused.“

Brenda Regina Reinaru

Tartu Hansa Kool, 8. klass.
Juhendaja Lea Sokman.
I–II koht 8.–9. klasside vanuserühmas.
Maarja Astoveri raamatu „Kurat ja ingel mu õlal“ arvustus.

Musta ja valge võitlus

Romaani „Kurat ja Ingel mu õlal“ leidsin raamatukogust, kui otsisin meelepärast teost kirjanduse tunni koduülesande täitmiseks. Pidime esitama klassikaaslastele proosakatkendi vabalt valitud raamatust.

Pealkiri lubas vastandlikkust, vaimset võitlust, mis tundus põnevana. Lehitsesin siit ja sealt, märkasin mahlakaid väljendeid, noortepärast kõnepruuki. Esimeselt leheküljelt lugesin, et peategelase elus on kõik ääretult halvasti, ta oleks otsekui Kuradi raudses embuses. Tekkis huvi, millal saab Ingel võimaluse tema õlale istuda.

Maarja Astover on sündinud 1979. aastal ja töötanud klassiõpetajana. Oma sõnul on ta kirjutanud nii kaua, kui end mäletab. Tema senise loomingu moodustavad viis lasteraamatut ja noorteromaan „Kurat ja Ingel mu õlal“, mis ilmus 2022. aastal. Praegu elab Maarja Astover koos oma perega Tartumaal Mäepealse taimetalus ning peab ennast läbi ja lõhki maainimeseks.

Raamatu „Kurat ja Ingel mu õlal“ peategelane on minuvanune tüdruk, neljateistkümneaastane Monica Jane Roosipuu, kelle päevik jõuab selle teose kaante vahel lugejani. Olulised tegelased on tema vanem vend Tarmo, ema, kasuisa Meelis, tädi Tiina ja poiss-sõber Kusti. Monical on ka väike poolvend Indrek.

Neiu näeb oma elu läbinisti mustades värvides. Tema isa on surnud, korteris peremehetseb alkohoolikust vägivaldne kasuisa. Ema peab juuksuriametit ja püüab oma tagasihoidliku palgaga pere elujärje tagasihoidliku, ent stabiilsena hoida. Monica ei suuda enam kannatada Meelise terrorit ega mõista, miks ema sellega lepib. Tüdrukut painavad paljud miks-küsimused.

Lugejani jõuab ehedalt kirjeldatud perevägivald koos kõigi jubedate nüanssidega. Uskumatult õudne, mida üks purjus inimene võib teha! Sarnaselt Monicale ei suuda minagi mõista tema ema taluvuspiiri kaugust, naiivsust, kergeusklikkust, allaheitlikkust. Minu jaoks oli raamatus veidi ülemäära andestamist, joodikule üha uute võimaluste andmist. Järjekordset jõhkrat episoodi lugedes tabasin end korduvalt mõtisklemas, kus on küll pöördepunkt. Kus on see lubatud Ingel?

Raamat paneb mõtlema suhte loomise ja selle hoidmise üle. Ühel kaalukausil on hirm üksinduse ees ja teisel nii füüsiline kui hingeline valu, alandused, katteta lubadused. Ma ei mõista, kuidas on võimalik olla lähedane jõhkra, ropu, alkoholist lehkava inimesega. Eks iga lugeja saab otsustada, millal olnuks tema arvates õige hetk Meelise ees uks jäädavalt sulgeda ning juurelda, miks küll ema seda ei teinud.

Süngele vägivallale vastukaaluks ilmuvadki Monica ellu helgemad toonid, mis saabuvad kõigepealt koos noore, eduka, ilusa, kuid ometi üksiku tädi Tiinaga. Tal on võimalik osta tüdrukule uusi riideid, viia teda kohvikusse sööma, jalutama, väljasõitudele. Tiina helge ja päikeseline loomus on paljutõotav ning ta toob tema õelaste ellu palju rõõmu. Siiski toimuvad raamatus sedavõrd dramaatilised sündmused, et lugejani jõuavad isegi Tiina pisarad.

Ootuspäraselt on ühes mõnusas noorteromaanis koht sügaval sõprusel, armumisel ja armastusel. Liblikad hakkavad Monica kõhus lendlema hetkel, mil ta kohtub metsateel oma vanaema naabri lapselapse Kustiga. Noored kogevad palju ühiseid hetki. Need on lihtsad, kuid siirad, ilusad ja romantilised.

Teost läbivad suhted on üdini äärmuslikud. Ema lõputuna näivast, piinavast, hävitavast, hukule määratud kooseksisteerimisest vägivaldse Meelisega saab tahtmatult osa ka Monica ning samas on ta tõeliselt armsa ja turvalise armastusloo ühes peaosas. Kusti on intelligentne, hooliv, mõistev, ühesõnaga unistuste prints.

Kurat on võimas, andes Monica sõnadele väe ja kehale loomaliku jõu ründamaks kõigepealt sõimuga ema ning kohe ka rusikaid appi võttes Meelist. Näha oma rasedat ema kipsis käega on tüdruku jaoks viimane piir. Kahjuks viib Monica raevukas etteaste tõeliselt veriste sündmusteni, millel on fataalsed tagajärjed. Autor kirjeldab neid niivõrd detailselt, et lugeja silme ette kangastub kogu õuduste jada. Teost läbiv pinge jõuab siinkohal haripunkti. Pisaraid tagasi hoida vähemasti minul ei õnnestunud.

Ängistus ei mahu enam Monica hinge. Ainsa lahendusena näeb tüdruk põgenemist… põgenemist koos Kuradiga teispoolsusesse. Õnneks lubab autor sekkuda Inglil ning arstid osutuvad kiiremaks kui otsus, mis vormistab lõplikkuse.

Elan koos Monicaga läbi emotsionaalse plahvatuse. Pilt selgineb ja võidab arusaam, et lahendamatuid olukordi pole olemas. Võtmetegevusteks osutuvad abi küsimine ja vastuvõtmine. Minu arvates on siin sõnum ka abipakkujatele: kaalutlege, kas saate aidata just sellega, mida hädasolija teilt palub ja vajab, ning olge oma tegudes siiras. Monica saab psühhiaatrilt professionaalset abi, mille tulemusel muutub tema suhtumine probleemidesse, taandub piinlikkustunne ja hukkamõist asendub mõistmisega.

Raamat julgustab vaimse tervise probleemide korral pöörduma oma ala professionaalide poole. Monica ei mõista, miks ta seda õigel ajal ei teinud. Kurat ja Ingel ei kao neiu elust veel kuhugi, sest Meelise osas on lahendus saabumata. Tänu psühhiaatrilt saadavale toele suudab ta oma õlal istujate võimuvõitlust ohjata ning olla ise olukorra valitseja.

Romaani keskne probleem terroristist Meelisega jõuab lõpuks sadamasse. Ligi kolmesaja lehekülje vältel ei luba autor lugeja emotsioonidel laisaks muutuda. Minu hinge toitis tohutult esimese ja viimase lehekülje võrdlemine. Need on vormilt väga sarnased, kuid kas ka sisult? Tulemus on oluline, ent sellest veelgi tähtsam on teekond teose otspunktide vahel.

Soovitan raamatut lugeda noortel ja keskealistel inimestel, kes vajavad vaimset turgutust, märkavad või hullemal juhul kogevad vägivalda. See pole eneseabiõpik, küll aga emotsioonide ärataja, mis annab ka õnnetule paigaltammujale julguse edasi minna.

Mulle tundub, et „Kurat ja Ingel mu õlal“ annaks suurepärast materjali ühe paljuütleva noortefilmi stsenaariumiks. Teema on aktuaalne, sisu sügav ja näitlejaid pole tarvis eriti palju palgata, sest massistseene ma siin ei näe.

•••

„Olen suur raamatusõber juba varasest lapsepõlvest saati. Lemmikpood oli Tartu kaubamajas asuv Apollo, kus istusin tihti plastmassist toolil ja uurisin lasteraamatuid, kuni ema sealsamas sõnaraamatuid kasutades Saksamaal elavatele tuttavatele kirju kirjutas. Toredad olid Apollo poodides toimunud Jänku-Jussi raamatute esitlused, mida alati külastasime ja kust raamatud koju kaasa ostsime. Trükitähti oskasin lugeda nelja-aastasena, kirjatähti aasta jagu hiljem. Ema tellis mulle koju ajakirjad Mesimumm ja Muumi. Olen lugenud kogu selle aja, mil end mäletan. Praegu loen nii eesti- kui ingliskeelseid raamatuid. Ingliskeelset lugemist saab soetada raamatupoest oluliselt soodsamalt kui eestikeelset. Sellist perioodi mu elus polegi, kui mul mõnda raamatut käsil ei ole.

Raamat on huvitav, kui tekitab tundeid, paneb kaasa elama, sündmustikule mõtlema ka siis, kui parasjagu ei loe. Näiteks kooli minnes mõtlen, mida see peategelane küll järgmisena ette võtab. Hea raamat annab lugejale igapäevaellu miski sädeme kaasa.

Arvustuste kirjutamine arendab analüüsivõimet, kriitikameelt, oskust oma arvamusi põhjendada. Elus on seda lihtsalt tarvis. Arvustust kirjutades mõtlen veel kord läbi, mida raamat mulle pakkus, mida väärtuslikku kõneles, mis võinuks olla teisiti. Naudin arvustuste ja arvamuslugude kirjutamist, kuid kõige keerulisem on kontrolltöödeks õppimise ning koduülesannete kõrvalt oma lemmiktegevuseks aega leida. Raske on näiteks õppida matemaatikat, kui peas tiirlevad mõtted või luuleread, mis nõuavad paberile panekut.

Raamatute lugemine on üks võimalus põgeneda reaalsusest hoopis teise maailma. Hea raamat annab vaimset jõudu, uusi vaatenurki, aitab paremini mõista teisi ja teinekord iseennastki. Raamatute maailm tuleb igaühel endal avastada, seda ei saa peale sundida.

Arvan, et noorte seas oleks rohkem lugemishuvilisi, kui kirjandustundide lugemisvara raamid avarduksid olulisel määral ning lubaksid lugejatel teha valikuid oma südamehäält arvestades. Traditsioonilised lugemiskontrollid ja tegelaste iseloomustused ei ole noorte seas kuigi populaarsed. Mulle on tohutult meeldinud teoste tutvustamine klassi raamatulaada vormis. Vahva oleks kirjandustundide raames lavastada ja näidelda, käia kirjanikega seotud paikades, külastada muuseume, kohtuda laste- ja noortekirjanikega. Kõik see tekitab elavamat huvi raamatute vastu. Tundub, et paljude noorte jaoks seostuvad raamatud kohustusliku kirjandusega, mis ei pruugi üldse meeldida ega paku oodatud elamust.“

Maria Mai Siimut

Haapsalu Põhikool, 8. klass.
I–II koht 8.–9. klasside vanuserühmas.
Steven Eomoisi raamatu „Nüüd on küll kõik!“ arvustus.

Sõpruse ahelad

Uus salapärane autor, kummastavad illustratsioonid, žanr yuri light novel, pilguheit võõrasse kultuuri – lõpuks ometi midagi uut ja teistsugust! Aga kas see mulle ka meeldib? Ega muidu teada ei saa, kui tuleb ise pilk raamatusse heita. Oma silm on kuningas.

Steven Eomois – autori võõramaine ja tundmatu nimi mõjus samuti kui reklaamitrikk, mille eesmärk on huvilise tähelepanu püüda. Steven Eomoisist polnud ma varem midagi kuulnud ja paistab, et ka kirjandusmaailmas on ta uus nähtus. Tal on küll ilmunud pseudonüümi alt luulekogusid, ent ,,Nüüd on küll kõik!“ on tema värske debüütromaan, mis ilmus 2022. aastal Hooandja toel. Eomois on õppinud Tallinna Ülikoolis muu hulgas jaapani kirjandust.

Nagu ma juba vihjasin, on tegu eestikeelse noorteromaaniga, mille tegevus toimub Jaapanis Chiba linnas. Teosest võib leida 23 Jaapanile omast mangastiilis illustratsiooni, mille autor on Ange Vari. Tegu on värvikirevate piltidega, kus on kujutatud inimesi iselaadsel ja stiliseeritud viisil – riietus on efektne ning naistegelastel on peene piht, siredad sääred ja rosinasilmad.

Žanris yuri light novel pole Eestis kunagi varem ühtki raamatut ilmunud. See on kui värske veri eesti kirjanduses. Iseasi, kas see just hea on. Yuri light novel keskendubki naistevahelistele suhetele ja nende mõttemaailmale. Ja mis seal salata – vahel tõuseb nende suhtlus ka intiimsemale ja romantilisemale tasandile. Midagi sellist ei ole eesti noorteromaanides varem esinenud. ,,Nüüd on küll kõik!” ei pruugigi mõnele inimesele üldse meeldida, mõni võib seda koguni põlastada, ent see teos tuletab end talle ikka ja jälle meelde.

Loo keskmes on kaks parimat sõbrannat, kes tunnevad teineteist kaua. Need kaks on enamasti ilma tülideta läbi saanud, ent ka nendevaheline side ei jää igavesti puutumatuks. Noorem ja kogenematum, 18-aastane Miyako on naiivne, emotsionaalne ja väga eufooriline, ta on oma vanemasse sõbratari Namikasse ülimalt kiindunud ja ülistab teda pidevalt. Võiks öelda, et Namika on lausa Miyako ebajumal, kellest ta alati ülivõrdes räägib. 23-aastane Namika on enamasti tasakaalukas, rahumeelne ja kaine mõistusega, ent ka temal tuleb ette nõrkusehetki, kus ta enda üle kontrolli kaotab. Namika aga ei salli Miyako taevani kiitvat kõnepruuki. Namika arvates hindab Miyako teda üle ning on kujundanud Namikast enda jaoks üliinimese, kes on kõigist kõige parem ja lahkem.

Kindlasti mõjutas tüdrukute teineteisemõistmist ka nende sotsiaalne staatus. Miyako lõpetas 12. klassi, seega pidi ta sooritama põhjalikud eksamid, mis määrasid tema tulevikku. Kogu tema perekond ootas, et Miyako, intelligentne ja tark, saaks head tulemused ja astuks kõrgkooli. Namika oli aga baaridaam, kes oli pärast keskkooli lõppu võtnud vastu otsuse, et ta ei lähegi ülikooli. Ta jagas tillukest korterit oma temperamentse ja keevalise keskkooliaegse sõbratari Shimakoga. Kuigi Namika oli oma tööga rahul, painas ja kummitas teda aeg-ajalt mõte ülikoolist ning sõnad ,,mis oleks võinud olla, kui …“.

Muidugi pole aga otsustusvõimetul Miyakol aimugi, millisele elukutsele võiks ta oma tuleviku pühendada. Majandus ja õigusteadus, mida soovitasid vanemad, ei mõju Miyakole kuigi kutsuvalt. Ka selles olukorras nõuab ta vaeselt Namikalt liigselt tuge, ise sellest aru saamata. Samuti ei mõjunud nende sõprusele hästi see, kui Miyako oma sõbranna Namika lihtsat ja tavalist tööd mõõdutundetult kiitis. Namikas tekitas see ängi ja paiskas ta segadusse, sest ka temal olid suuremad unistused.

Sõprus võib olla ka koormaks, nagu Namikale see paraku oli. Kuigi sõbrad otsivad üksteiselt tuge ja hoiavad kokku, on vaja igaühel aeg-ajalt hingamisruumi. Õhku. Sõprus peab olema sümbioos – kord on ühel truu kuulaja roll ja seejärel teisel. Rollid peavadva hetuma, ainult üks ei tohi raskust kanda.

Mis neid kaht siis ometi koos hoidis? Namika ja Miyako sõpruse alustalaks oli kindlasti see, et nad olid koos kasvanud. Neil oli ühine minevik ja palju ilusaid mälestusi.

Miyakol ei olnud õdesid ega vendi, Namika oli talle vanema õe aseaine. Kõigest sellest oli raske ühe hingetõmbega loobuda ja lahti lasta. Kas neil õnnestub oma sõprus päästa või ongi nüüd kõik, see jäägu praegu saladuseks.

Kuigi autor on väga vaeva näinud ja teda tuleb selle eest tunnustada, ootan lugejana teoselt kunstilist väärtust ja sõnaosavust, et saaksin raamatust mingi sügavama elamuse.

Teoses esinevad lõputud dialoogid, kohati tehislikud väljendid ja napid kirjeldused, mis pikapeale hakkasid häirima.

Mind paneb ka mõtlema tegelaste omavaheline suhtlus. Kas päriselt on ka selline üliviisakus selle žanri või üleüldse Jaapani puhul kombeks ning pidev vabandamine ja komplimentide tegemine tavaks? Või on see lihtsalt Steven Eomoisi enda liialdus, kuidas ta naisi ja nende läbikäimist kujutab? Kui tegu on viimasega, siis jääb mulje, et tema arvates on naised õhkõrnad, väga emotsionaalsed ja naiivsed. Muidugi oli tal ka teine äärmus: Miyako kooliõde Rumikot ja Namika korterikaaslast Shimakot on kujutatud tujukate ja kapriissetena.

Tema raamatust võibki kohati välja lugeda, et naisi ongi ainult kahesuguseid. Lõpuks hakkas nendevaheline suhtlus mind lugemise ajal veidi häirima, sest see oli ülimalt võlts. Miyako, 18-aastane, oli puhas ebaküpsuse ja lapsikuse võrdkuju. Üsna pea sai temast tegelane, kes tekitas minus võõristust, kuigi tegelikult oleksin pidanud talle kogu hingest kaasa elama, sest ta oli ju ometigi peategelane. Päris elus võib küll selliseid ,,raskeid“ juhtumeid ette tulla, ent see on siiski erandiks.

Tulevikus oleks tore lugeda ka Steven Eomoisi katsetusi teistes žanrites. Raske öelda, kas ta hea on, aga intrigeeriv kindlasti. Kõigil on koht päikese all – nii kummalistel raamatutel kui ka kummalistel inimestel. Sest eks me kõik kohtame varem või hiljem oma teel inimesi nagu Namika ja Miyako.

Parafraseerides inglise kirjaniku Huxley sõnu: ,,Keskpärase raamatu kirjutamine nõuab täpselt sama palju vaeva nagu hea raamatu kirjutamine.“

•••

„Raamatute lugemine on minu üks meelistegevus, ent kiire ja pingelise elutempo juures jääb selleks paraku liiga vähe aega. Koolivaheajal jõuan rohkem lugeda. Hoian küll silma peal sellel, millised uued raamatud poodi jõuavad, et midagi head oma lugemislauale leida. Kõige rohkem meeldib mulle klassika.

Minu jaoks on äärmiselt oluline raamatu juures autori sõnavara ja väljendusviis. Ta peab oskama üllatada, ent samas ei tohiks tema tekst olla ülearune sõnavaht või võõrsõnade laviin. Samuti väärtustan teoseid, millel pole kindlat ja ühetimõistetavat lõppu, vaid see on jäetud lugeja enda kujutlusvõime otsustada. Raamatute süžees võiks leiduda midagi uudset, paljud noorteraamatud on üsna sarnased ja üheülbalised. Ka raamatukujundus on minu jaoks tähenduslik ning sisuga ühtivad illustratsioonid pakuvad alati elamust.

Arvustuse kirjutamine arendas minu analüüsioskust ning sain väga hästi aimu, mida raamatuarvustus hõlmama peab. Süüvisin rohkem raamatu sisusse ja õppisin leidma kandvat mõtet. Kuna kirjutan niigi üsna palju ja tegemist polnud minu esimese raamatuarvustusega, ei olnud see minu jaoks just raketiteadus, aga nõudis siiski aega ja mõttetegevust. Kõige suuremat pingutust nõudis tabava väljenduse leidmine sellele olulisele, mida olin raamatust avastanud. Oma mõtte edastamine lugejale, nii et ta sellest aru saaks, oli kõige suurem proovikivi. Mõttetööd ja sisekaemust läks vaja ka selleks, et leida sobiv pealkiri, mis mõjuks nagu kirss tordil.

Kindlasti laiendab lugemine ka silmaringi ning rikastab sõnavara ja väljendusoskust. Ja mis väga oluline – see suurendab empaatiavõimet ja inimeseks olemise oskust. Mulle meeldib end tegelaste olukorda asetada ja teise ajastusse mõelda. Nii tean, kuidas käituda, kui ise mõnda taolisse situatsiooni satun.

Kui inimesele ei meeldi lugeda, siis pole ta ilmselt endale sobivat ja köitvat raamatut veel leidnud. Kõik algab kodust – kui vanemad loevad, siis hakkavad ka lapsed lugema ja head kirjandust väärtustama. Seega on vanematel suur roll selles, et noor leiaks õige žanri ja teema, mis just talle meeldib.“

Otto Arro

Loo Keskkool, 9. klass.
III koht 8.–9. klasside vanuserühmas.
Trudi Trueiti raamatu „Keelatud saar“ arvustus.

Suurejooneline lõpp avastajate seiklusrohkele esimesele õppeaastale

Raamat, mida otsustasin arvustada, kannab pealkirja “Avastajate Akadeemia: keelatud saar”. Teos on seitsmeosalise Avastajate Akadeemia sarja viimane raamat ning minu arvates üks sarja põnevamaid osi. Raamatute autor on Ameerika Ühendriikide kirjanik Trudi Trueit. Raamatusarja võib lugeda paljude erinevate žanrite alla kuuluvaks, sealhulgas seiklus ja teaduslik fantastika. Sari valmis koostöös ajakirjaga National Geographic ning mitmed raamatutes leiduvad leiutised ning seadmed on saanud inspiratsiooni praegu käsil olevatest päris teadustöödest.

Teos ilmus inglise keeles aastal 2022 ja eesti keeles andis raamatu juba aastal 2023 Triin Olveti tõlkes välja kirjastus Ühinenud Ajakirjad.

Raamat on, nagu ma juba mainisin, seitsmest raamatust koosneva sarja viimane osa. Eelnevate osade pealkirjad on järgmised: „Nebula saladus“, „Pistrikusulg“, „Kaksikheeliks“, „Tähtluited“, „Tiigripesa“ ja „Draakoniveri“. Raamatute lugemist peaks alustama esimesest osast, sest poole pealt alustades poleks eriti võimalik aru saada, mis sarjas toimub.

Sündmustiku peategelane on 13-aastane (sarja lõpuks 14-aastane) Hawaiil elav Cruz Coronado. Tema surnud ema jättis talle rea vihjeid, et Cruz saaks teada tema ema leiutatud võimsa ravitoimega seerumi valemi. See valem on graveeritud ringikujulisele musta marmori tükile, mis on kaheksaks lõigatud ning mille tükid on peidetud eri paikadesse üle maailma.

Avastajate Akadeemia on kõrge tasemega kool, mis on spetsialiseerunud tulevaste andekate leiutajate, teadlaste ning uurijate koolitamisele. Akadeemia peahoone asub USA-s Washingtonis, kuid esimesel kooliaastal toimub õpilaste õppetöö peamiselt akadeemia laeval nimega Orion.

Cruzi missioonist, milleks on leida kõik valemikivi tükid, on teadlikud nii akadeemia direktor, Orioni kapten kui ka poisi pereliikmed (tema isa ja tädi). Teda aitavad ülesande täitmisel tema parimad sõbrad akadeemiast: Emmett Lu, Sailor York ja Leilani Kealoha (hiljem usaldab ta saladuse ka mõnele teisele). Kuid Cruzi liitlased pole ainsad, kes tema ülesandest teavad. Teda proovib iga hinna eest takistada ravimifirma Nebula, sest kui seerum kõigile kättesaadavaks muutuks, poleks nende ravimeid enam vaja.

Sarja seitsmendas osas on Cruz väga lähedal oma eesmärgile, vajades veel vaid üht valemikivi tükki. Selle leidmine ning kättesaamine on aga vaenlaste eriliste pingutuste tõttu arvatust palju raskem. Lisaks võib juhtuda, et kõik, keda Cruz liitlasteks pidas, pole need, kellena nad paistavad. Kõige selle tulemuseks on suurepärane lõpp raamatusarjale.

Raamatutel on palju häid külgi – näiteks Scott Plumbe’i suurepärased illustratsioonid ning Antonio Javier Caparo kaaneillustratsioonid, ootamatud pöörded süžees ning kõik lahtised otsad kokku siduv lõpplahendus. Hea on ka raamatute küljendus ja kujundus üldiselt. Halbu külgi sarjal minu arvates eriti pole. Kui midagi, siis võib-olla see, et kõigi raamatute tegevuse käigus ei lisandunud palju tegelasi (seitsme raamatu kohta oli tegelaskujude arv võrdlemisi väike).

Vürtsi lisas sarjale, et tegevus toimus kõikjal üle maailma, mitte ainult ühes paigas. Veel meeldis mulle raamatute teaduslik osa – ma sain teada palju uusi asju nii looduse, tehnika kui ka avastuste tegemise kohta.

Tundub, et raamatut hinnatakse kõikjal maailmas: raamatute arvustamise keskkonna Goodreads kasutajate keskmine hinnang raamatule on 4,49 punkti 5-st (90 protsenti hinnangu andnutest olid andnud sellele 4 või 5 punkti). Sarja ülejäänud raamatute hinnangud olid sarnased, kuid enamjaolt veidi madalamad (ainult viienda osa hinnang oli sellest kõrgem: 4,58 punkti 5-st).*

Mulle on silma hakanud, et sarja hinnanguliseks lugejate sihtrühmaks peetakse 8–12 eluaastat, kuid minu meelest pole see õige. Esiteks on sisu kohati päris keeruline ning kasutatud on palju raskesti mõistetavaid teaduslikke termineid. Teiseks on sarja tegelaste vanus mitu aastat rohkem soovitatud vanusevahemikust. Neil põhjustel soovitaksin ma sarja hoopis 12–15 aasta vanustele.

Samal teemal on oodata ka uut raamatut (või isegi sarja): viimase raamatu lõpus on lühike katkend, kus jutustatakse sama raamatu alguse poole toimunud sündmustest läbi teise tegelase silmade. Selleks tegelaseks on minu lemmiktegelane Sailor York ja mulle tundub, et tüdrukul on midagi teiste eest varjata. Ma arvan, et tema võib olla järgmise raamatu (või raamatute) peategelane. Ootan seda suure huviga.

Mina annan raamatule väga hea hinnangu (viis punkti viiest) ning soovitaksin seda kõigile neile, kellele meeldivad teadusliku fantastika teemalised ning seiklusraamatud.

* (The Forbidden Island (Explorer Academy, #7) by Trudi Trueit | Goodreads. Goodreads, 26.11.2023. https://www.goodreads.com/et/book/show/60382931)

•••

„Olen päris suur raamatusõber. Loen igal õhtul ja väga erinevaid raamatuid. Minu jaoks teeb raamatu huvitavaks, kui see on unikaalne, kirjutatud huvitavalt ning läbimõeldult. Eelistan ulme- (näiteks „Väljasõit rohelisse“), õudus- (näiteks „Voonakeste vaikimine“) ning fantaasiaromaane (näiteks „Sõrmuste isanda“ sari). Mulle meeldivad nii uuemad kui ka vanemad, klassikalisemad teosed.

Tõeliselt head arvustust kirjutada pole kuigi lihtne, tuleb näha vaeva. Kõige raskem hea raamatu arvustamisel on raamatu juures puuduste leidmine, sest raamatut ainult ülistav arvustus ei anna raamatust täielikku ülevaadet.

Raamatute lugemine on minu arvates oluline, et laiendada silmaringi ning pakkuda huvitavat tegevust, mis ei ole nutiseadmes. Tänapäeval saaks noori innustada rohkem raamatuid lugema sotsiaalmeedia abil, reklaamides teoseid populaarsetes meediakanalites. Siis oleksid noored teadlikumad uutest ning vanadest teostest.“

Melissa-Elise Kase

Kadrioru Saksa Gümnaasium, 8. klass.
Juhendaja Elle Hein.
III koht 8.–9. klasside vanuserühmas.
Ignė Zarambaitė raamatu „Süngete vete vaimud“ arvustus.

Leedu teismelise neiu võitlus maskuliinses maailmas

Teleekraanilt kuulduna meenub väide, et eri riikide kultuuriruumid jagunevad selle põhjal feminiinseteks või maskuliinseteks, milliseid lasteraamatuid soovitavad vanemad lastele seal lugemiseks. Kui nendeks on muinaslood printsidest, kes tulevad ja lahendavad kõik printsessi mured, siis valitseb riigis meestekeskne maailm. Kui tüdrukute lemmikuks on hoopis Lindgreni raamat „Pipi Pikksukk“, kus peategelane Pipi kõigega ise hakkama saab, on riigis soorollid võrdsed ja naistel rohkem võimalusi, kultuur on orienteeritud hoolitsusele, kaastundele, solidaarsusele. Nendes riikides on naistel sageli suurem roll nii riigipeadena kui tehaste juhtidena, paljud neist saavad hea palka, nii meestele kui naistele makstakse sama töö eest võrdset palka, sarnaseid põhimõtteid kajastatakse ka kirjanduses.

Leedu kirjanik Igne Zarambaite (s 1988) on ülikoolis õppinud ärijuhtimist, tema raamatud on kodumaal populaarsed. Nii Eesti kui kirjanik Igne kodumaa on hädas ühtmoodi probleemiga, et naised saavad ühe ja sama töö eest vähem palka kui mehed. Noore neiu probleemidest koolis ja igapäevaelu muredest Leedu maskuliinses kultuuriruumis raamat räägibki. Kõik on orienteeritud saavutustele, iga ebaõnnestumine on suur löök enesehinnangule, eksida on häbi.

Igne Zarambite noorteromaan „Süngete vete vaimud“ trükiti esmakordselt aastal 2019 Leedus. Teos on autori esimene katsetus noortekirjanduse valdkonnas. Eesti keelde tõlkis selle Tiina Kattel (s 1971) ning raamat ilmus eesti keeles aastal 2023 kirjastuse Eesti Raamatu vahendusel.

Kas selline teos sobib lugeda teismelistele tüdrukutele muude Lindgreni raamatute järel? Ehk neile, kes tahavad tulevikus saada meestega võrdset palka? Või on see lugu hoopis neile, kellele meeldib lugeda ilusat lugu vangitornis vaevlevast Rapuntslist, kes ei mõista enese päästmiseks muud teha kui istuda ja oodata printsi?

Raamatu illustreerija Ella Mežule (s 1991) on kujutanud kedagi tegevusetult lebamas paadis tumedatel vetel, kas tõesti jälle üks mõrvalugu või, mis veel hullem, lausa ulmeromaan ufodest? Juba esimesest leheküljest peale oli teoses selge, et teos vajab süvenemist ja huvi leedu kultuuriruumi vastu. Neljakümne lehekülje järel tundus, et tegemist ongi mõrvamüsteeriumiga ja järjekordse noorteromaaniga, kus peategelane vaevleb justkui oma sõprade ja kaaslaste loodud maailmas ja sisustab päevi ning öid vihkamise, õnnetu olemise ning pideva peegli ees seismisega. Iga neljas sõna peategelaste kolmesõnalises dialoogis on släng, igal leheküjel on teemaks vägivald, joomine, narkoteema, kehakaal, kes kellega oli, kust leida rikas sponsor ja kui palju võimu on klassikaaslaste isadel. Elamine ja oma koha leidmine kindlate võimustruktuuridega linnakeses tundub olema noore neiu suur väljakutse.

Segane, kohati udune, isegi uimane teos, milles on palju inimeseks kasvamise tumedaid ja eriti hirmutavaid momente, kadedust, vihkamist, kiusamist, kurjust, rõõmu teise ebaedust. Ei julgegi kunagi Leetu sõita, kui seal selliste mõtetega kirjanikud ringi kõnnivad. Peategelase nimi on Anika ehk Ani. Tolle viimase nime valis ta ise pärast seda, kui kiusatavast sai psühholoogide ja nimevahetuse ning tohutu kaalulanguse tulemusel uus inimene. Kuid kas temast sai ka parem inimene? Oh ei, temast sai hoopis ise kiusamise nautija, pingete maandamiseks närib peategelane huuled lõhki.

Romaan meenutab Ilmar Raagi filmi „Klass“, kus peategelaseks on nohikust poiss Joosep, pärit Antslast, kes saab klassi peksupoisiks. Kohati tundub ka, et loen uuesti paar aastat tagasi klassis arutatud Margus Karu romaani „Nullpunkt“, mille peategelaseks on arvustuse kohaselt halvast koolist ning probleemsest perekonnast pärit Johannes, kes samuti klassiga konflikti satub. Meenub, et tolle romaani autor Margus Karu süüdistab raamatus kord rikastest peredest pärit klassikaaslasi, kehval järjel vanemaid, siis kooli, siis jälle teisi noori, siis jälle vanemaid, kuni algab uue iseenda loomise etapp, mis on üsna vaevaline.

„Süngete vete vaimud“ on täpselt selline noorteromaan nagu kaks eelkirjeldatud teost kokku, ainsaks erinevuseks see, et peategelane on õrnema soo esindaja. Täpselt samamoodi on neiu probleemiks väikesepalgaline ema, kasvamiseks kehvad olud, vaesuse tõttu kiusamine koolis ja soov ühiskonnale kätte maksta. Muide, peategelase lemmikraamat ongi Rootsis tuntud kirjaniku A. Lindgreni üks teos. Milline konkreetselt, selle peab lugeja ise välja uurima, kuid raamatu valik annab lugejale vihje, et tegemist on väikese naiskangelasega, kelle elu peategelane siiski kord kadestab ja kord vihkab.

Kas soovitan seda raamatut oma nooremale õele või sõpradele muusikakoolis? Pigem mitte, las minu hooliv ning sõbralik õde loeb ikka Lindgreni „Pipi Pikksukka“ või „Madlikest“ ja leiab veel mõne Põhjamaade romaanikirjaniku raamatu, milles on feminiinsed väärtushinnangud, kus sõdimine ja rivaalitsemine suguõdede vahel pole peamine teema, vaid hinnatud on hoopis suhtlusoskus, koostöö, usk enda võimetesse ja headusesse ning seeläbi kindlasti kõrge sotsiaalse positsiooni saavutamine ühiskonnas tänu koostööle. Tähtis on ka kultuuriliste erinevuste tundmaõppimine ja nendega arvestamine. Süngetele jõgedele saavad nii tekkida koostöösillad ja aina vähem on katkisi lapsi, kelle lapsepõlv on nukker, sest nad tahavad hoolivamas maailmas elada.

Kasutatud allikad

Jacob Grimm, Wilhelm Grimm, 1812. Rapuntsel. Duttoni press.
Karu, Margus, 2012. Tallinn: Pegasus.
Lindgren, Astrid, 2017. Madlike. Tallinn: SINISUKK
Lindgren, Astrid, 1968. Pipi Pikksukk. Tallinn: Eesti Raamat.
Raag, Ilmar 2007. Klass.

Markus Kadaste

Tartu Mart Reiniku Kool, 9. klass.
Juhendaja Silja Russak.
Äramärgitud töö 8.–9. klasside vanuserühmas.
Kiwa raamatu „Kummikiimiallikad“ arvustus.

Kummiliim kui kõrgveidrusgeneraator sünteesmaailmas

Raamat „Kummiliimiallikad“ jäi mulle silma juba tunduvalt varem. Jäi silma nii, et pikad kuud möödusid ning mina ei mõelnud, ei suutnud mõeldagi millelegi muule. See raamat oma sovetneoonse kumaga kutsub lugejat niivõrd palju. Mäletan selgelt hetke, mil teos saabus mulle raamatupoest pakiga ning pakki avades oli ka mitme pereliikme imestus maast taevani ning üldiselt ilmaruumi täitev: raamatu minu jaoks lihtsalt triibuline jakk meenutas pere vanematele osapooltele just tollesama kummiliimi pakendi mustrit nõukaajast.

„Kummiliimiallikad“ on raamat, mida kirjeldada tundub peaaegu et võimatu. Algul ei taha raamat end avada, peab lausa jõuga kangutama. Tuleb lahti harutada see lõngakera, mille autor on tuntava teadlikkuse ja ülima hoole ning täpsusega kinni sõlminud. Tollestsamast koolilikust täpsusest ning püüdlikkusest sai aga lugemisrattasse kodar. Algul olin õudustatud, kui avastasin end leidmast, et teoses on totaalselt puudulik emotsionaalne pool. Lugemine tundus kui pusle kokkupanek, ainult et kõik tükid on laiali surutud kummiliimiplötakad, millest mingitki mõhku aru saada on neist eralduvate toksiinsete füümide tõttu täielikult ja üdini võimatu.

Tujude ja tunnetega mänglemist hakkab samuti takistama autori forsseerituna tunduv ning alatihti liigne võõrsõnakasutus, mis kipub varjutama teose tõelist mõtet. Viimane on minu hetkelise arusaama järgi totaalne vastasus kommunismile ning samas esile kerkiv nostalgiline tunnetus, isegi perioodiarmastus, millega saavadki vist samastuda ainult selles ajas elanud, reaalselt kohal olnud inimesed. Need, kes nägid tõelise impeeriumi lagunemist; seda, kuis tükk tüki haaval algas allakäik; kuidas esimesed kruvid aparaadis logisema hakkasid. Nemad tunnevad isegi ehk end ära mässulises, maa- ja keeleuhkust täis allasurutud rahvamassis.

Just nemad teavad kummiliimi kleepumist, kuidas sellega sai teha toredaid kleepelärakaid, mis päriselt ei tahkunudki. Tihti oli ainus tunne, mida raamat minus endas tekitas, arusaamatus või isegi hämmeldus taolise juhmustunde ees, mida endas avastasin. Ehk oli kõik taotluslik, kuid kaldun pigem arvama, et eelistaksin lugeda antud teost veel ja veel ja veel, kuni miskigi hakkab asu andma, kuni ükski pusletükk võtab loogilise kuju.

Raamatut lugedes tuleb harrastada aktiivset lugemist, kus on tihti mõttetööd rohkem kui lugemist – passiivse silma tarvis pole mõtet kaant paotadagi. Sellel lihtsalt pole mõtet, see on ajaraisk. Lugemise pärast võiks siis ka niisama näiteks reklaame lugeda, annaks sama välja. Ka reklaamtekstile saab anda utoopilise tunnetuse, kui seda piisavalt üle, ümber ja lahti mõtestada ning seejärel kuulajaile impulsiivsete pauside ning lauserõhu vahetustega lugeda.

Teos on kui sotsialistliku Nõukogude Liidu pralle tarvis kirjutatud marss, mis on salvestatud masstoodanguvinüülile ning äsja loetud raamatuga samale ajuhõlmatuse, teadmatuse, värvivalingu tasandile jõuame siis, kui kujutatud vinüülplaadile peale valada poolsöövitavat kummiliimi ning immutada see läbi parajas koguses erinevate meeletuhmistajatega.

Esmamuljelik raamatu esifassaad ehk surnud sõnajada edeneb nagu seesama ettearvatav armeekoori lauldud marss. Temas lihtsalt ei toimu esimesel lugemiskorral näiliselt mitte kui midagi. Pidevalt leidus teoses üks hala, ving, vihakõne NSV-le ning samaaegselt sovetisegaduse tekitajate propaganda, kriitika, vastuolu: kokkuvõtlikult täielik neutraalsus.

Peategelaseks on pidevalt kivis ning kõrgel pilvis viibiv Alissa. Raamatus liigubki lugeja Alissaga kaasa ühel tema uimastisessioonil tema enda teadvuses, kus tüdruk kirjeldab läbi moonutatud mälestuste tollast elukorda. Taoline jäi esmamulje. Hiljem võime, kuid ei pruugi avastada vastupidist. Alissat õpime ja jäämegi terve raamatu jooksul tundma kui lihtsurelikku narkomaani. Julgeksin arvata, et ka seepärast on teose tekst nii sarnane seosetu plämaga, kuna ainehõlmas viibiva tegelinski jutustust tuleks samuti mitu korda kuulata, uurida, enne kui midagi mõikama hakatakse.

Kondikavana kujutab autor põhiplaanil NSVL-i järellainetusi. Tuttav lugu teises formaadis, muinasjutu ümberlavastus. Jah, tuleb nentida, et kohati napilt utoopiasse ulatuvas maailmapildis leidub kujundeid, mis muudavad romaani kergelt futuristlikuks fantaasiaraamatuks, kuid, vaadates mööda muudetud fassaadist, on kirjatükk selge manifest ning propaganda vene rahva ja kommunismi vastu. Põgus pilk läbi ajaluubi, kiigates moonutatud kujul tagasi meie enda Eesti NSV aega.

Raamatus räägitakse värvika mekivalinguga paljudest salaeksperimentidest, mis ka tollal toimusid, või mitte – kusjuures, püramiidi tippu paisatakse sellel kujuteldaval eksperimendiskaalal just maailma käivitav ning toestav kummiliim, mis infiltreerus tollasesse maailma nii salakavalalt, et keegi isegi ei märganud, kui sellest sai elu kesk- ning tugipunkt. Kogu see kleepuvast ollusest raamat annab kokku pildi ühiskonnast, kus iga teine tahaks peategelase Alissa moodi end esimesel kättejuhtuval viisil täis tõmmata. „Sovetisegaduses Alissa jänesteta imedemaal“ võiks olla teose alapealkiri, kuna just nii see end esitleb. On lihtne leida sarnasusi imedemaaga, kui kas või veidigi pingutada. Sarnasusi võib leida ka teiste kirjateoste ning ka alternatiivsete kunstivormidega. Kiwa kui multimeediakunstnik suudab luua mitmetahulise perspektiivi ning tutvustada teoses mitmetasandilist maailmaehitust, olles oma elu edenedes mekkinud skulptoriõpinguid ning limpsanud heliloometööd.

Kohe ja mitu korda kerkib esile alatiseks jääv inimlik probleemitahk, mis ütleb, et inimene jääb alati uut otsima. Aga mida? Mida uut on enam otsida? Näivalt on kõik maailmalahendused ju juba proovitud. Täpselt nagu kõige puudulikkuses vaevlev plika otsis igalt nurgalt uut võimalust end kivvi tõmmata, otsime meie ka midagi uut, lootes leida paremat.

Ma ei tea, kas teost soovitada või mitte. Olen iseendaga sisemises debatis. Ühelt poolt on romaan kindlalt üles ehitatud ning teadlikult kujundatud, kuid teisalt ei ole teksti lihtne mõista ning raamatu suur mõte võib jääda tagaplaanile ja kohati isegi arusaamatuks. Kindlasti, kui otsustada lugeda antud teost, tuleb osata harrastada aktiivset lugemist kui sporti. Hoida lahti mõtteavarused ja kindlasti ka sõnaraamat ning olla valmis looma seosetuid seoseid teose isegi ülimalt tühisena näivate fragmentide vahel. Raamatust tuleb leida omavahel mestis olevad „urid“ kui salaagendid sõnade sees, fraaside vahel, raamatus. Kui kardad, et lugedes sinu viimasedki mõtteklaaskuulid peakolust ridamisi välja veerevad, su täiesti mõttetuks teevad ning seeläbi lõpuks pea täielikult kaotad, siis pole see raamat sulle. Soovitan teost lugeda vaid juhul, kui oled valmis kahtlema absoluutselt kõiges.

•••

„Ma julgeksin küll end lugeda suurte raamatusõprade nimekirja, kuna olen juba ammu enne esimest klassi avastanud enda jaoks raamatumaailma ning sellest peale seal elanudki, vahel tulen tavamaailma pinnale lihtsalt õhku hingama. Tavaliselt on ikka nii, et loen palju ja siis veel natuke.

Raamatu teeb huvitavaks omapära. Omapära just selles mõttes, et midagi peab temas olema temalikku, mida teistel raamatutel ei ole. Olgu see siis näiteks autori isikut väljendav kirjastiil, tohutu maailmapildi loomise oskus või muu tegur. Kuid puududa ei tohiks liikuv süžee. Just nagu on raske suhelda elus paigal tammuva inimesega, on raske lugeda sellist raamatut, mis näilikult kuhugi ei liigu.

Arvustuse kirjutamisest õppisin seda, et ka arvustajal võib olla oma kirjastiil ning arvustus ei pea olema kindla skeemi järgi kirjutatud. Tähtis on pigem see, et tuleks välja sinu muljed raamatust, sinu hingeelu raamatut lugedes ja mis kõige tähtsam – sinu arvamus. Arvustuse kirjutamine oli mulle kindlasti lihtsam kui mõnele teisele arvustajale, kuna hoian lugedes pidevalt kirjapulga ja märkmiku läheduses ning märgin lugedes tekkinud mõtted või ka esmased arvustusfragmendid kohe üles. Lõpuks, kui aeg arvustada kätte jõudis, lõin aga märkmiku lahti ning seal mu arvustus peituski. Kõige raskemaks osutus isikliku vaatepunkti leidmine. Kuna raamatu autor oli teinud allegooriad nii selgeks, et rumal oleks see, kes neist aru ei saa, oli omamoodi raske kirjutada midagi, mis ei ühtiks teiste arvustustega.

Raamatuid lugeda on oluline, sest see on inimeseks olemise osa. Lugeda, tunda neid tundeid, mis seal kirjas on, harutada lahti autori mõttelõnga, see on minu jaoks lihtsalt puhas inimlikkus. Raamatutes peituvad kõik meie rahva, kogu inimkonna kaotused, võitlused, rõõmud. See lihtsalt on nii, et tuleb lugeda. Noorele võiks ulatada raamatu, mis talle meeldib. Siis on temagi kohe raamatumaailma tõmmatud ning teab, millised raamatud talle sobivad. Iga raamatuuss on leidnud oma lugemisniši mingist ühest väiksest või ka suurest raamatust ja sealt edasi liikunud.“

HEA LUGEJA,