Sõna „karjäär“ on palgaga seoses jälle päevakorral ning haridus- ja teadusminister Kristina Kallas rääkis juba septembris Roosa Raadio taskuhäälingus ministeeriumis väljatöötamisel olevast uuest õpetaja karjäärimudelist. Kõlanud on, et õpetaja ei saakski nagu karjääri teha ja klassikalist redelit meie ametis ei ole. 

Minult on naljaga pooleks küsitud, millal ma siis edasi liigun ja direktoriks hakkan. Roosa Raadio saadetes selle valiku teinutega vesteldes olen täheldanud, et see on hoopis teine töö ja tihti igatsevad selle sammu teinud klassi ees seismist, õpetamist ja omaenda ainet. Karjäär ühiskonnas on üldjuhul vertikaalne liikumine, kuid õpetajaametis on karjäär ka horisontaalne. 

Standardid tuleb üle vaadata 

Eesti haridussüsteem on näinud karjäärimudelit, mille redelil olid pulgad nooremõpetaja, vanemõpetaja ja õpetaja-metoodik. Mäletan isegi seda aega, sest olin korraks enda teadmata see nooremõpetaja, kes oli sattunud olukorda, kus sain äkitselt sama palka mis kogenud pedagoog. Just siis, kui pärast magistrantuuri tööle asusin, kaotati ära ametijärgud ja sain alustava õpetajana kogenud kolleegidega sama tasu. 

Minu jaoks oli see muidugi hea, kuid õpetajate toas kommenteeris nii mõnigi, et näe, sa saad sama mis mina. Mõtlesin veel endamisi, et miks kolleeg mulle seda meelde tuletab, kas ma olen siis kuidagi vähem väärt või teen vähem tööd. Mõistsin teist poolt, sest ülevalt poolt oli ära kaotatud süsteem, mis kindlustas igakuise lisa. Tegelikult tekitasid selle „reformi“ juures peale raha tugevaid tundeid ka muud aspektid.

Taotlenud ise paar aastat tagasi meisterõpetaja kutset, arvan, et enne minna kutsestandardi süsteemi juurde, kus õpetaja peab tõestama enda pädevust kõrvaltvaatajatele, on vaja üle vaadata standardid ise. Kui võtta lahti kutseregistri meisterõpetaja standard, siis vaatab sealt vastu tohutu dokument, mille vorpimisega on keegi pikalt ja sügavalt tegelenud. Esmapilgul tõmbas see kaheksa lehekülge pikk dokument mind hingetuks. Kui siis vaikselt toibusin ja süvenema hakkasin, selgus, et tegelikult on paljud seal kirjeldatud asjad tegevõpetaja igapäevatöö osa ning ainuke keeruline aspekt on neid tõestada. 

Kuidas sa tõestad portfoolio abil, et sul on tööks vajalikud isikuomadused, nagu empaatiavõime, ausus, positiivsus, tolerantsus? Ja mis siis saab, kui sul ühte neist ei ole – kas sa siis pole pedagoogiline superstaar? 

Kohustuslikud pädevused

Kohustuslike pädevuste palett on lai ning nüansirohke. Tunni detailideni lahti analüüsimisest kuni piirkondliku või riikliku aineühenduse juhtimiseni. Toon välja kolm punkti, mille sisuline pool portfoolios mõne lausega kirjeldamisest suurem on.

Kohustuslike pädevuste alla kuuluva refleksiooni ja professionaalse enesearendamise kirjelduse üks alapunkte on, et õpetaja jälgib, hindab ja väärtustab oma füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist ning tegutseb nende tasakaalus hoidmise nimel. Arvan, et selle punkti tõestamise puhul kehtib vana tõde, et paber kannatab kõike ja oluline on olla hea sõnasepp, sest töötervishoiuarsti epikriisi ma digiloost ei lisanud. Kummastav on, et Saksamaal näiteks ei saa õpetaja ametniku staatust lülisamba vigastuse või depressiooni diagnoosiga, olgu ta oma aines kui tahes pädev. Samuti on Saksamaal üks kolmest tingimusest see, et õpetaja kehamassiindeks ei tohi olla üle 35. Mina oma 164 cm juures ei tohiks kaaluda üle 95 kilogrammi. Sakslannast kolleeg teadis jagada, et paljusid motiveerib see alla võtma, sest nad tahavad tähtajatut lepingut õpetajana.

„Meisterõpetaja algatab projekte või arendustegevusi, lähtudes haridusvaldkonna arendusvajadustest.“ See juhtimise kategooriasse kuuluv punkt on saanud kriitikanooli siit ja sealt. Aastate jooksul olen kuulnud õpetajate toas, taskuhäälingu saates ja televisioonis kriitikat selle väljapoole näitamise suunas. Kas see, mida sa teed klassiruumist väljaspool, või see, mida sa teed klassiruumis, määrab lõpuks su meisterlikkuse? Kas õpetaja, kes pühendub vaid tundide andmisele ega tee teisi projekte, ei kvalifitseeru karjääriredeli järgmisele astmele ja palgalisale? Õpetajate vastus on vist siililegi selge.

Kolmandana toon kutsestandardist välja punkti, mis on ülimalt mitmetahuline ning mida võib mõista mitmeti. Läbiva pädevuse alla on lisatud: kutse taotlemiseks tuleb tõestada, et reageerid paindlikult muutustele ja võtad arukaid riske. Mäletan, et jäin selle punkti juurde mitu korda toppama ja mõtlema. Mida see täpselt tähendama peaks ja kui filosoofiliselt seda võtta tuleks? Tekkis tunne, et keegi on kirjeldanud üliinimest ja ma pean sellele kirjeldusele vastama.

Ministeerium võiks avada õpetajatele enda käsil oleva karjäärimudeli telgitaguseid. Vaja on avalikku arutelu sel teemal. Igasse kooli võiks kutsestandardid välja printida ja õpetajate tuppa seinale panna. Arvan, et mustvalges maailmas on kaks võimalust, mis siis edasi saaks: tekib tuline arutelu või tehakse see mudel ühe lihtsakoelise lausega pihuks ja põrmuks ning räägitakse edasi tähtsatel teemadel.