Georgina Ristoja on Sinimäe Põhikooli matemaatika- ja rahatarkuse õpetaja. Fotod: erakogu

Õpetaja päevik ⟩ Georgina Ristoja

Georgina Ristoja on Sinimäe Põhikooli matemaatika- ja rahatarkuse õpetaja. Fotod: erakogu
6 minutit
565 vaatamist

„Õpetaja päevikus“ saame sel nädalal tuttavaks Georgina Ristojaga, kes on Sinimäe Põhikooli matemaatika- ja rahatarkuse õpetaja. Milline on olnud tema õpetajaks saamise teekond, millisest haridusmaailmast ta unistab ja mida arvab tehisaru kasutamisest õppetöös?

Minu õpetajaks saamise lugu: Mul ei olnud plaanis õpetajaks saada, aga elu kuidagi viis mind sellele teele. Hakkasin ülikooli kõrvalt tööle ettevõtliku õppe koordinaatorina koolis ja peagi sain võimaluse hakata andma ettevõtlusõppe tunde. Ennast pidevalt koolitades ja iga päev õpetamise sees olles tabasin end mõttelt, et äkki õpetajaamet ikkagi sobib mulle. Idee töötada täiskohaga õpetajana hakkas mulle järjest enam meeldima. Kuulsin „Noored kooli“ programmist, kandideerisin sinna peagi ja osutusin valituks. 

Kui tuli hakata õppeainet valima, teadsin kohe, et see võiks olla matemaatika – see õppeaine on oma keerukuse ja väljakutsetega mind alati paelunud. Numbrid ja nende kallal pusimine on minu teema. Mida keerulisem ülesanne, seda põnevam. Samal ajal oli mulle väga oluliseks saanud ka ettevõtlusõpe. Nägin, et see annab õpilastele väga palju. Aja jooksul lisandus rahatarkus, sest olin ise sellel teemal teadlikumaks saanud ja märkasin selle olulisust hariduses. Nii on minu põhitööks saanud matemaatika õpetamine, aga südameasjaks on saanud ka ettevõtlus ja rahatarkus. Ettevõtlikkus ja rahatarkus laovad eluks tugeva vundamendi.

Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: plaanide muutmine, kiire kohanemine, vestlused kolleegidega, mitu tegevust korraga ja Stuudiumi täitmine.

Olen õpetaja, sest mulle meeldib näha õpilaste eduelamusi ja õpilastega koos ka ise iga päev midagi uut õppida. Õpetajana töötades meeldib mulle ka see, et mitte ükski päev ei ole samasugune kui eelmine ja saan väga palju kasutada oma loovust.

Õpetajana panevad mu silma särama õpilaste ahhaa-momendid ja nende arengu nägemine. Visuaalselt kujutades oleks see hetk, kus õpilase pea kohal süttiks justkui pirn ja ta saab aru. Samuti hetked, mil õpilased tulevad minuga vabal ajal rääkima oma elust ja mõtetest. Või pole nad mind pikalt näinud ja kirjutavad, et küsida, kuidas mul läheb, ning jagavad häid soove. Nendel hetkedel tunnen, et olen midagi õigesti teinud.

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt jõusaalis, väljas jalutamas või kodus lugemas. Liikumine on minu päeva oluline osa. Tunnen end palju paremini, kui olen natukene liikunud. Lugeda püüan iga päev, sest see aitab mõtted koolitööst mujale suunata. Teine võimalus on veeta aega sõprade ja perega, näiteks lauamänge mängides. Mu lähedased on mulle väga olulised, püüan nendega olla nii palju kui võimalik.

Kui ma poleks õpetaja, teeksin ilmselttööd, kus tuleb planeerida, midagi luua või korraldada. Võib-olla midagi turunduse vallast. Teine võimalus oleks teha midagi numbrite või korrastamisega seotut, oleksin näiteks analüütik.

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös. Esimesena tulevad kohe pähe kaks eredat näidet, mis on seotud rahatarkusega. Ühel kevadel rääkisime 5. klassiga sellest, mis on investeerimine. Sügisel tuli üks õpilane näitama, kuidas ta oli enda taskuraha ja sünnipäevaks saadud raha säästnud ning vanemate abiga loonud endale investeerimiskonto.

Teine meeldejääv hetk oli aasta alguses uue 6. klassiga. Tutvustasin neile, mida olen varasemalt teinud, ja jäime pikemalt rahatarkuse teemal arutlema. Järgmisel vahetunnil tulid nad minu juurde ja küsisid, kas räägiksin neile rahatarkusest rohkem. Nad olid nõus isegi pärast koolipäeva lõppu, oma vabast ajast mind kuulama.

Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks see õpilaste ebavõrdsed võimalused. Soovin, et kõigil õpilastel oleksid võrdsed võimalused saada kvaliteetset haridust, vaatamata pere taustale, piirkonnale ja muudele temast olenematutele asjaoludele. Soovin, et haridustee ei katkeks varakult mitte ühelgi õpilasel.

Unistan haridusmaailmast, kus õpilastel ja õpetajatel on hea olla. Kus kool on turvaline koht, kuhu kõik hea meelega tulevad. Kus ei ole kiusamist ja iga õpilane saab endale vajalikku tuge. Kool, kus tunnid on põnevad ja igaüks saab õppida enda huvist lähtuvalt ja arengule vastavalt. Kool, kus õpe on lõimitud päriseluga ja õpilased saavad palju praktilisi kogemusi.

Hoian end oma valdkonnaga kursis koolituste, raamatute ja meedia abil. Õpetajate Leht oma põnevate ja harivate artiklitega on mu lemmik. Jälgin ka Instagramis ja TikTokis õpetajate kontosid, see annab inspiratsiooni. Mu lemmik Instagrami kontod on @haridusmentor.triinu ja @kaidyklassiruum.

Soovitan teistele õpetajatele: looge õpilastega usalduslikke suhteid ja olge õpilastega siirad, avatud ja ausad. See loob turvalisema ja ühtsema klassiruumi, kus kõigil on hea olla. Teiseks tuletan meelde, et teiste tassi saab täita ainult siis, kui enda oma on täis. Seega hoidke enda tass täis. Lisan siia ühe tsitaadi, millest ise juhindun, võib-olla on sellest teistelegi abi. Tsitaat SEIK-i õpetajapäevikust: „Õpilased võivad küll unustada, mida sa neile õpetasid, kuid nad ei unusta kunagi, kuidas sa nad tundma panid.“

Kommentaar päevakajalisel teemal

Mida arvate tehisaru kasutamisest õppetöös?

Selge on see, et tehisaru on tulnud, et jääda. Seega selle vastu võidelda pole mõtet, pigem näen selles head abivahendit kõigile. Tehisaru annab nii õppimisele kui õpetamisele mitmeid uusi võimalusi ja tihti kiirendab meie tööd. Mina kasutan tehisaru peamiselt, kui mõte on kokku jooksnud ja oleks vaja mõttepundar lahti harutada, näiteks tundide planeerimisel. Õpetajana õpin ise seda järjest rohkem tundma. Ka õpilastel ei tohiks keelata seda kasutada, vaid neile tuleks õpetada, kuidas teha seda mõistlikult. Sealjuures on ülimalt oluline õpetada õpilastele kriitilist mõtlemist, sest paraku teeb tehisaru veel vigu. 

Kui õpetame õpilastele, kuidas küsimusi õigesti sõnastada ja vastuseid kriitiliselt hinnata, siis usun, et tehisaru kasutamisega võidame me kõik. Seega ei ole minu arvates enam küsimus, kas me tehisaru kasutame, vaid pigem, kuidas me seda teeme. Peaksime hakkama sellega kiiremas korras harjuma ja seda rohkem õppetöösse sisse tooma. Tõenäoliselt hakkab tehisaru mängima praeguste õpilaste elus suurt rolli. Mida varem nad teavad, kuidas tehisaru edukalt ja eetiliselt kasutada, seda lihtsam neil tulevikus on.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Villio Reinsalu: „Direktor pidi oskama kõike – kriidi hoidmisest hobuse saduldamiseni“

Ligi pool sajandit Illuka kooli juhtinud Villio Reinsalu pani 95….

8 minutit

KÕRVALPILK ⟩ Maarja Vaino

Kirjandusteadlasel Maarja Vainol oli esimeses kolmes klassis kuldne elu, sest toonane koolimaja asus peaaegu kodumaja taga. Kui hiljem Õismäelt ära Lasnamäele…

9 minutit
2 kommentaari

KÕRVALPILK ⟩ Pääru Oja arvates võiks lastel rohkem koolitunde ja kodutöid olla

Näitleja Pääru Oja sõnul võiksid lapsed rohkem aega koolikeskkonnas veeta. „Ka…

6 minutit
2 kommentaari
Õpetajate Leht