Avalikkuse ette jõuab tihtilugu mitmesuguseid kiusamisjuhtumeid – peamiselt on need seotud laste ja noorte omavaheliste suhetega, aga on ka töökiusu. Märksa vähem on leidnud kajastamist õpetajate kiusamine lastevanemate poolt.

Siinkirjutajale anonüümselt kogemust jaganud õpetajad möönavad, et lastevanemad võivad õpetaja elu päris põrguks muuta. Konflikti põhjusi võib olla väga erinevaid – alates „ebaõiglasest“ hindamismetoodikast kuni „valede“ ülesannete andmiseni. Sinna vahele jääb palju muudki ja kohati võib öelda, et parim õpetaja on see, kes annab tundi nii, et ei sega lapsi, kes üheskoos telefonis mängivad. Ja paneb neile selle eest viisi. 

Lastevanemad tegutsevad õpetaja vastu tihtipeale koordineeritult: aktivistid tegutsevad klassi kõikide lastevanemate nimel, ühele süüdistusele järgneb teine, kolmas, terve laviin. Süüdistuste sisu on muutunud räigeks. Nõiaprotsess läheb lahti, nõutakse pedagoogi väljavahetamist, vahel esitatakse koguni kahjunõue valesti õpetamise eest. Harvad ei ole juhud, kui õpetaja peale kaevatakse haridusministeeriumile või muudele ametkondadele. Süütunde tekitamisega püütakse õpetajale kohta kätte näidata.

„Kaebusi on seinast seina. On juhtumeid, kus õpetaja on käitunud teatud olukorras väga mõistlikult ja hoolivalt, aga vanem on otsustanud ristiretke kasuks, pöördudes ametkondadesse ja palgates juriste,“ möönab haridus- ja teadusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg, kelle sõnul on õpetajal loomulikult õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, aga õpetaja esmane toetaja peab olema ikkagi tööandja ehk koolijuht (lugege ka lk 4 kommentaari ja „Kogemust“). „Õpetaja ei pea võitlema üksinda.“

Rakaselg nendib, et haridusvaldkonnas peavad end suurteks ekspertideks paljud, kuna on käinud ka ise koolis. Tihtilugu esitatakse õpetajatele detailseid ja kohati küünilisi nõudmisi, kuidas ta peab käituma ja õpilasi hindama. 

Riigi institutsiooni, kes õpetajat lastevanemate eest kaitseks, otseselt ei ole. Probleemide lahendamiseks võib õpetaja osaleda näiteks raske kliendiga toimetulemise koolitustel. Alati saab muidugi nõu küsida advokaadilt.

„Loomulikult võtab nii mõnelgi õpetajal põlve nõrgaks, kui teda ähvardatakse juristiga,“ tõdeb Rakaselg. „Aga kui igapäevast koolielu juriidilisse keelde tõlkida, siis kaotavad kõik osapooled. Võidavad ehk ainult juristid.“ 

Ka Eesti Haridustöötajate Liidu jurist Külli Kröönström selgitab, et konflikti korral lastevanemaga peab õpetaja kõigepealt pöörduma oma tööandja ehk koolidirektori poole. Direktor peab kaitsma oma töötajat, kes töötab kooli nimel. „Ta peab lapsevanemale selgitama, millist käitumist kool lastevanematelt eeldab,“ lisab jurist. „Vajadusel korraldatakse lepituskoosolekuid.“

---

Magistritöö: õpetajate kiusamine lastevanemate poolt

ANGELIKA MARIA PLOOMAN, õpetaja:

Hea õpetaja on lisaks pedagoogile ka psühholoog, perenõustaja ja -lepitaja, politsei, arst, kirjanik, koomik, koristaja, raamatupidaja, detektiiv, ema-isa, sõber, jurist. Kindlasti jäi mõni amet nimetamata. Kõige selle kõrvalt peavad õpetajad silmitsi seisma olukordadega, kus lapsevanem neid kiusab, rääkimata õpilaste kiusust, mille kohta leidub mitmeid uuringuid.

Vast kõik inimesed on koolis mingil määral kiusamisega kokku puutunud.

Eelmisel aastal kaitsesin magistritööd teemal „Õpetajate kiusamine lastevanemate poolt“. Andmeid kogusin küsimustikuga, milles oli nii kinniseid, poolavatud kui ka avatud küsimusi. Küsimustikku levitasin vaid Eesti Haridusfoorumi Facebooki leheküljel. Minu valim kujunes oodatust suuremaks – vastanuid oli 285. Kõik vastajad olid praegused või endised õpetajad. Mõni oli loobunud õpetajaametist just kiusamiskogemuse tõttu. 

Vastuste seas esines ka ühekordseid juhtumeid, kuid enamik kiusamiskogemusega inimesi oli sattunud korduvalt kiusamise ohvriks kas ühe või mitme lapsevanema poolt. Kiusatud õpetajaid oli kokku 181, 24 ei osanud oma kiusamiskogemust määratleda. 

Rõhutatakse oma võimu

Uurimusest avanes üsna nukker pilt: 285 õpetajast 205 oli rohkemal või vähemal määral kiusliku lapsevanema kokku puutunud. Pea 180 õpetajat 285-st on kokku puutunud verbaalse kiusuga. Lastevanemad on puudutanud õpetaja eraelu stiilis „õpetajad, kellel pole lapsi, ei tohiks üldse koolis ega laste lähedal töötada“. Mitmekümnel korral toodi välja, et vanemad on õpetajate peale karjunud teiste vanemate, õpetajate või juhtkonna ees. Nad on keset tundi klassi tormanud ning õpilaste ees häält tõstnud. 

Küsitlusele vastanud õpetajad tõid välja, et tihtilugu on tegemist olnud arusaamatuse või möödarääkimisega. Nii verbaalse kiusamise kui ka manipuleeriva-väljapressiva kiusamise alla liigituvad olukorrad, kus vanemad on ähvardanud pöörduda haridusministeeriumisse või haridusametisse, sest lapse hinnete ja temasse suhtumisega ei olda rahul. Vanemad on toonud välja oma kõrge positsiooni tööl, st rõhutatakse oma võimu. 

134 õpetajat 285-st on kogenud väljapressivat suhtumist: õpetajat on enne kiusu abistatud või toodud talle kingitusi. On pöördutud ka HTM-i poole, et saada lapsele paremat hinnet. Üks värvikamaid oli juhtum, kus vanem proovis oma lapse plagieeritud tööd õigustada sõnadega: „Miks ei või lapsel olla sõna-sõnalt täpselt samad laused kirjas-peas, mis on kirjas ka internetis.“ 

Küsimustiku vastuste seas on kirjeldatud juhtumeid, kus lastevanemad on kutsunud õpetajaid ümarlauas ning ka kahekesi suheldes väga inetute nimedega. Mitme väljapressimisega seotud juhtumi puhul on õpetajad allunud provokatsioonile:  õpilase suhtes silma kinni pigistanud, hinnanud teda leebemalt või muutnud hinnet, vältimaks edasist suhtlust vanematega. 

Mis on lubatud vanematele, pole lubatud õpetajatele

Mitmed õpetajad on olnud küberkiusamise ohvrid. Sotsiaalmeedias on loodud lastevanemate gruppe, kus räägitakse õpetajast, tema õpetamismeetoditest ning ka eraelust. Olen ka ise näinud postitusi, milles tehakse õpetaja kirjast kuvatõmmis ning postitatakse see gruppi, milles on mitu tuhat inimest. Mõistan ka postitajate eesmärki ning seda, miks õpetaja kiri neid häirinud on, kuid sellegipoolest peaks eriarvamuste puhul jõudma ühisele arusaamale või konsensusele privaatselt või juhtkonna toega. Oleks lubamatu, kui õpetajad postitaksid lastevanemate kirjatükke sarnastesse gruppidesse. Kas siis õpetajale võib nii teha? 

Õpetajate tagasiside põhjal puututakse palju kokku ignoreerimise, provotseerimise või saboteeriva käitumisega. Väljatoomist väärib juhtum, kus nii lapsevanem kui ka õpilane ignoreerisid õpetaja juhiseid ning õpilane ähvardas kedagi ära tappa. Tal olla selleks õigustus ning kuna ta on alla 14-aastane, ei juhtuvat temaga niikuinii midagi. Vanem jäi toimuva suhtes neutraalseks. 

Ühel puhul keelasid vanemad oma lastel õpetaja X-i kontrolltööle kriipsugi kirjutada. Mõtte algatas lapsevanem, kelle lapsega oli varasemalt probleeme olnud. Tavaliselt pärinevad sellised mõtted lastelt, mitte nende vanematelt. Ka antud juhtumite juures on kirjeldatud, et õpetajad astuvad justkui sammu tagasi, et oma vaimset tervist hoida – edaspidi on lapsi kõrgemalt hinnatud. 

Eelnevalt nimetatud kiusamisvormide puhul toodi esile, et lastevanemad kippusid õpetajale pidevalt helistama ja kirjutama. Õpetajad said vanematelt päeva jooksul mitu või ka mitukümmend kõnet-kirja. 

Kiusamisjuhtumitest teatamine on õpetajate seas õnneks levinud. Nad on saanud ka tuge, kuid mitte kõikidel juhtudel. Kahjuks pole harvad olukorrad, kus kooli juhtkond hoiab lapsevanema poole, seda ka puhul, kui lastevanemad on esitanud HTM-ile ja juhtkonnale teadlikult valekaebusi. 

Pärast kiusamiskogemust saab õpetajate igapäevase töö osaks sageli stress,
mida varasemalt ei olnud. Paljuski oli see seotud hirmuga lapsevanema helistamise-kirjutamise ees. Paljudel kadus motivatsioon ning tekkisid terviseprobleemid. Hirmu-ärevust tuntakse igapäevatöös ning ka meilidele vastamisel. „Kui juhtum on toimunud, siis on keeruline end õhtul enne magamaminekut välja lülitada. See mõjutab ka und ja soovi järgmisel päeval tööle minna. Mul ei ole neid juhtumeid palju olnud, aga on mõningad vanemad, kelle puhul mõtlen alati hirmuga, kas kirjakasti avades on seal mõni kiri ees.“

Kiusamiskogemusest tekkinud pinged ja tööstress kandub ka õpetajate koju ning mõjutab nende koduseid suhteid. Lisaks vaimse tervise kehvenemisele võivad tekkida paanikahood, südamerütmihäired, tõusta vererõhk ja kaduda uni.

Õpetajad kirjeldasid, et olid pärast kiusamiskogemust tööl formaalsemad, mehaanilisemad. Nad kippusid end pidevalt kontrollima: kontrolliti enda üleüldist olekut ja sõnavara, et keegi ei saaks midagi valesti tõlgendada. Leidus ka positiivsemaid näiteid – paraku vaid kolm –, kus õpetaja mõtestas oma töö ümber ning tegi selles ka muudatusi. 

„Ebameeldiv, ebaõiglane kriitika avaldab mõju päris pikalt. Ärevus ja halb tunne, mis sellest minu sisse on jäänud, tekitab emotsionaalset stressi ning tahet loobuda tööst, mis mulle tegelikult meeldib ja milles olen ka pädev!“

Õnneks tõid peaaegu kõik kiusamiskogemusega õpetajad välja, et olenemata vanemast, ei ole nad muutnud oma suhtumist õpilasse: õpilane pole vanema väljaütlemistes ja tegemistes süüdi. Küll aga on suhtlust vanemaga vähendatud. 

Küsimustikule vastanud õpetajate seas olid kõige enam lapsevanema kiusu kogenud alustavad õpetajad, kelle tööstaaž jääb 0–4 ja 5–10 aasta vahele. Kolmandal kohal kiusatavate seas olid kogenud õpetajad, kelle tööstaaž on üle 30 aasta. Vanuseti olid lapsevanema kiusamist kõige rohkem kogenud õpetajad, kelle vanus jäi vahemikku 35–40 ja 41–46 aastat. See tähendab, et kiusamiskäitumise ohvriks langevad õpetajad, kelle staaž õpetajana on vähene, ning vanus siin rolli ei mängi. 

Miks on õpetajad sellistesse olukordadesse sattunud? 

Arvan ja tahan loota, et ühegi vanema eesmärk pole õpetajale haiget teha. Vanemad soovivad oma lapsele head ja parimat. Mitmed õpetajad tõid uurimistöös välja, et nad mõistavad ja proovivad mõista, miks mõned vanemad lubavad endale kindlat tüüpi käitumist – tihtilugu on selle taga midagi enamat ning õpetaja peal on kerge end välja elada. 

Põhiline kiusamise alus oli laste hinded. Nendega kaubeldakse ning mitmetel puhkudel õpetaja taandub ning kingib noorele sobiva hinde. Tihtilugu ei hooli õpilased ise oma hinnetest nii palju kui nende vanemad. Väga hästi tuleb hinnete vähene tähtsus esile koolides, kus on kasutusel kujundav hindamine. 

Parim kaitse on rünnak

Lastevanemad soovivad oma last kaitsta, kuid kaitsmisest kujuneb rünnak. Õpetajal ja lapsevanemal võib olla lapsest, tema käitumisest või toimetulekust erinev arusaam, mis tekitabki arusaamatusi. Kahtlemata tuleb ette ka möödarääkimisi, kuid konflikte ning erimeelsusi saab lahendada ka viisakalt. Kindlasti on esinenud juhtumeid, kus õpetaja ütleb õpilaste kohta hinnanguid jagades midagi valesti, eksib, kuid ka sellisel juhul tasub mõelda, kuidas probleemi lahendada. 

Mulle tundub, et sageli on kiusamise põhjus lastevanemate vähene usaldus õpetaja, kooli ja/või haridussüsteemi vastu. See selgitab ka õpetaja pidevat kontrollimist kõnede ja sõnumite vahendusel – seda tõi välja mitu õpetajat. Võimalik, et suhtumist oma lapse õpetajatesse kujundavad lastevanemate enda halvad kogemused. Teisalt ei pruugi lapsevanem teadvustada, et käitub õpetajaga ebaeetiliselt. 

Kahtlemata on õpetaja roll ja positsioon ühiskonnas aastakümnete jooksul muutunud. Meedias ringlevad kirjutised õpetajatest, millest jääb inimestele tihtilugu meelde peamiselt negatiivne. Muutusi õpetajasse suhtumises tajuvad nii õpetajad ise kui ka meid ümbritsev ühiskond. Võimalik, et see annab lastevanematele nende silmis õigustuse käituda õpetajaga lugupidamatult.

---

Juhtum maakoolis: õpetaja kogemus

7. klassis oli õpilaste kontingent väga ebaühtlane, pooled õpilastest olid parandusõppel. Klassis oli ka üks väga andekas õpilane (X), kes õppis viitele ja käis muusikakoolis, laulis väga hästi. Muidugi soovivad õpetajad selliseid olümpiaadidele saata, nii ka mina. X otsustas, et valmistub sel aastal matemaatika- ja järgmisel aastal eesti keele olümpiaadiks. 

Nii andsingi vahel, kui tunnitöö tehtud, X-ile (vahel ka teistele edukamatele) lisatööd. X lahendas ülesandeid töölehelt, kodus vaatasin tehtu üle ja järgmisel päeval vahetunnis kommenteerisin lahenduskäiku. Muretsesin, et X ei saa vajalikul määral minu tähelepanu. Paraku kulub tähelepanu valdavalt vähevõimekatele – kõiki tuleb ju järjele aidata. 

Lähenema hakkas ka matemaatikavõistlus „Nuputa“, mistõttu võistkonna liikmed osalesid aeg-ajalt rühmatöös. „Nuputa“ võistlusel saavutas võistkond neljanda ja X peastarvutamises esimese koha. Olime väga üllatunud ja rõõmsad. Olümpiaadil sai X kolmanda koha. Olin tema saavutusega väga rahul.

Siis algasid veidrad lood …

Ühel päeval tuli minu tundi külastama õppejuht. Pidasin seda tavapäraseks tunnikülastuseks ja see ei häirinud mind. Olengi tagasisidest huvitatud. Mingil põhjusel lahkus õppealajuhataja umbes seitse minutit enne tunni lõppu. Klassist käis läbi kergenduslaine, õpilased muutusid vabamaks. Kui eelnevalt istuti nagu sambad, siis nüüd oldi nagu tavaliselt.

Ühel päeval leidsin kella 16 paiku õpetajate tuppa jõudes telefonist vastamata kõne. Helistanud oli üks nimetatud klassi lapsevanem. Helistasin paha aimamata tagasi. See, mis järgnes, oli minu jaoks täielik üllatus. 

Lapsevanem süüdistas mind selles, et tegelen tunnis ainult X-iga ja teised jäävad õpetamata. Seda pidid ka teised vanemad väitma. Palusin täpsustada, kes veel rahulolematu on, ja kuulsin, et neid on rohkem, kui ma arvata oskan. Olin sellisest rünnakust väga suures hämmingus. Eespool mainitud lapsevanem teatas, et tema laps (Y) tahab ka lisaülesandeid teha. Olin sisemiselt juba üsna ärritunud, aga püüdsin jääda rahulikuks ja korrektseks. Selgitasin, et Y-il on raskusi tavaprogrammiga (on parandusõppel) ja ma ei näe vajadust talle raskeid ülesandeid lahendada anda. Seejärel teatas lapsevanem, et uuris haridusministeeriumist järele ja talle öeldi, et see andekas õpilane (X) peaks mingisse erikooli minema. 

Lapsevanem süüdistas mind selles, et tegelen tunnis ainult X-ga ja teised jäävad õpetamata.

Nüüd olin küll nagu puuga pähe saanud: kas teeme siis oma koolist abikooli ja saadame need vähesed võimekad, kes meil on, mujale? Leidsin, et telefonivestluse jätkamisel pole mõtet, ja panin ette kohtuda koolis ning vestelda sel teemal. Lapsevanem ei võtnud vedu ja lõpetas kõne.

Tund aega hiljem, kui väljusin koolimajast, helises taas telefon. Nägin ekraanil võõrast numbrit. Oletasin, et nüüd hakkavadki kõik vanemad mulle helistama. Võtsin kõne vastu ja selguski, et nüüd helistab Z-i (ka parandusõppel) ema. Ilmselt oli Y-i ema temaga ühendust võtnud. Z-i ema kõne oli positiivses võtmes. Ta kahetses, et lugu on nii inetu pöörde võtnud, ja oli nõus kohtuma koolis. Leppisime kohtumisaja kokku ja lõpetasime kõne. Olin näost punane. Enne väljumist kohtusin koristajaga, kes pistis mulle paar kommi pihku. Võib-olla tajus minu enesetunnet (saame kenasti läbi).

Terve tee koolist koju ja loomulikult kogu õhtu vasardas mul peas mõte: miks see kõik toimub? Vaagisin asju nii- ja naapidi. Mingi põhjus peab ju olema. Pikapeale hakkas tekkima mingi kujutelm. Olin juba mõnda aega tähele pannud, et Y ja S, kes võib vajadusel väga võimukas olla, ei suhtle X-iga. Oletasin, et siit hakkab mingi niidiots hargnema. Kadedus.

Järgmisel päeval rääkisin juhtunust õppejuhiga. Ta oli olukorrast teadlik. Seetõttu olevatki ta mu tunnis käinud. Ta nägi tunnis, et ma ei eksi selle vastu, milles mind süüdistati. Liikusin tunnis ringi, et iga tagasihoidlikumgi õpilane saaks tähelepanu. X-ile ja teistele võimekatele andsin tavapäraselt lisatööd, tahvel oli terve tunni õpilaste kasutuses. 

Pühendasin asjasse ka klassijuhataja, kes teadis, et Z-i ja S-i ema olid õppejuhi juures käinud, ja lubas ka kohtumisele tulla.

Kaalusin tükk aega, kas X-i sellesse loosse pühendada või mitte. Paar päeva hiljem, kui X pinginaabriga klassist väljus (nad on alati viimased lahkujad), palusin tal viivuks jääda. Küsisin X-ilt, kas talle tundub ka, et tegelen temaga tunnis rohkem kui teistega. Ta oli minu küsimusest väga üllatunud ja vastas eitavalt. Selgitasin lühidalt oma küsimuse põhjust. X oli nõus, et suhted tüdrukutega pole kuigi head alates sellest, kui ta ei anna neile enam oma koduseid töid maha kirjutada. Nüüd sain kinnitust varasemale oletusele – tüdrukud on kadedad. 

Olukord läks veelgi pingelisemaks. X oli kodus emaga sel teemal vestelnud ja X-i ema helistas Z-i emale. Z-i ema helistas mulle tagasi: oli vihane, et olin X-i emale probleemist rääkinud.

Mul tekkisid süümepiinad, et olin juhtunust X-ile rääkinud. Lähtusin õigluse põhimõttest, et asjaosaline teaks, mis toimub, ega arvestanud, et tegemist on lapsega. Mis sest, et arukaga.

Kohtumise päeval olid kohal rahulolematud lastevanemad (needsamad kaks, mitte rohkem, nagu algul ähvardati) koos viie õpilasega, kes parajasti veel koolis olid. Olin eelnevalt saanud õppejuhilt kinnitust, et ma pole millegi vastu eksinud, kuna ka andekad õpilased on erivajadusega ja neil on õigus oma võimetele vastavale õppele. Seega olin kindel oma süütuses.

Vestluse juhatas sisse klassijuhataja, seejärel kuulasin, mis vanematel öelda on. Sõna saades ütlesin, et ei leia, et oleksin midagi valesti teinud. Kirjeldasin oma töö põhimõtteid, tegevust tunnis. Tõin välja oma versiooni koduste tööde mahakirjutamisest ja kadedusest. Selle peale läks Z-i ema teemast kõrvale, tuues näiteid, kuidas X bussis vahel Z-iga ei räägi jne, mis üldse minusse ei puutunud. Tal tekkis ka segadus, sest Z-i poolt kodus räägitu ja vestlusel kõlanu olid vastuolus. Süüdistas juba Z-i valetamises. Selgitasin (rahulikult), et kui minu õpetamisstiil ei sobi, siis koolis on ka teine matemaatikaõpetaja, kelle koormus on väiksem. Selle peale ütles Y-i ema, et seda pole küll vaja, ma õpetavat väga hästi. Tal olevat lihtsalt mure, et Y on liiga tagasihoidlik, peaksin teda kolme kättesaamiseks rohkem torkima.

Tunnistan, et kaks tundi kestnud mitte kusagile viiv vestlus oli mind juba pingesse viinud ja selline mõtteavaldus tõi pisarad silma. Tekkis küsimus, milleks me siis siin koos istume, kui te rahul olete. Samas oli mul asi selge: X-i edu matemaatikas on silmaga näha ja ta saab tunnis erilist tähelepanu lisatööde näol, järelikult on õpetaja süüdi!

Nuuskasin nina ja lahkusin koosolekult.

Olin tõsiselt häiritud. Peast käis läbi mõte: kas selliseid situatsioone läbi elades tahangi enam õpetaja olla? Olen harjunud positiivse tagasisidega, aga nüüd sain löögi allapoole vööd. Peatselt tuli ka klassijuhataja õpetajate tuppa. Tõdesime mõlemad, kui kehvad kehtestajad ja kaitsetud me oleme. Enne koosolekut olime olnud kindlad, et paneme asjad kiirelt paika. Nüüd ei olnud kaks tundi kestnud jauramine kuhugi viinud. Z-i ema oli lubanud oma neli last teise kooli viia. Olin nii väsinud, et ütlesin niisama sõnakõlksuks: „Las viib.“ 

Imelikul kombel ma polnudki vihane, pigem nõutu. Kas nüüd jõuavad linnades juba tükk aega esinenud probleemid ka meie kooli? Lastevanemad võtavad laste juttu kontrollimata tõena, nõuavad õigust haridusministeeriumist.

Mõtlesin, kuidas järgmisel päeval selle klassi ette minna, nii et oleksin täiesti neutraalne. Nagu midagi polekski olnud. Õnneks suudan võtta kõiki õpilasi võrdselt. Mul ei tekkinud tõrksust Z-i ja S-i vastu, aga olin nende poole pöördudes ettevaatlik: mida ütlen, millal küsin, kui palju neid aitan jne. 

Üllatavalt hästi sain endaga hakkama (enesekontroll säilis) ja mulle tundub, et suutsin tundidega endisel moel jätkata. Mingi osa klassist oli vaikivalt rahulolematu kaebajate suhtes ja tähelepanelikum minu suhtes. See andis jõudu.

Veidi aja pärast selgus, et tüdrukud olid X-ile mingit tabletti (vist kõhulahtistit) toidu sisse pannud, et ta jääks haigeks – siis jääb ehk õppimises maha! No see tegu näitas üsna selgelt, kellega tegemist.

Veerand saigi läbi.

Lastevanemad võtavad laste juttu kontrollimata tõena, nõuavad „õigust“ haridusministeeriumist.

Järgmise veerandi teisel nädalal otsustas Z-i ema lapsed prooviks linnakooli panna. Kool on tasuline, aga tutvumise ajaks saadi sinna tasuta. Arvasime, et peagi on lapsed meie koolis tagasi ja vanemad solgutavad lapsi mõttetult. Nii oligi, lapsed käisid kolm päeva vabakoolis ja olid siis jälle meil. Mõtlesin: ema sai oma tahtmise – hirmutada kooli oma laste äraviimisega. Olin selle teema sees juba nii kaua olnud, et mind see ei puudutanud. Lihtsalt murelikuks tegi selline käitumine.  

Nüüd on sellest klassist saanud 8. klass. X saab Z-i ja S-iga hästi läbi. Klassis on tore tundi anda. Suhtlemine on sundimatu. Z on hakanud rohkem õppima, eelmisel veerandil sai ta hindeks nelja, S saab 35%-ga kolme kätte. Vanematega teretame. 

Õpetajana on mul kahju, et X hoiab matemaatikatunnis ennast tagasi (seda ka teistes ainetes, nagu on selgunud). Nii mõnigi õpilane teeb rohkem. Kaldun arvama, et ta maksab lõivu heade suhete eest Z-i ja S-iga. Tähtis on ju suhtlemine, aga ta laulab paremini kui varem. 

Suhtlemisel olin enamiku ajast täiskasvanu tasemel. Alistuv käitumine esines teise õpetaja väljapakkumisel ja enesehaletsuse tekkimisel. 

Mõtted olid üsna irratsionaalsed. Lugesin mõtteid. Sageli osutusid need tõeseks: Z-i ema suhtlemine ainult S-i emaga, tüdrukute kadedus X-i suhtes, laste teise kooli viimine ja tagasi toomine. Liialdav suhtumine seisneb ilmselt selles, et Z-i ema on väga sageli olnud kooli suhtes rahulolematu ja õpetajatel on temast juba arvamus kui kiiksuga emast. Ka mina suhtusin temasse eelarvamusega, teades, et ta on probleemne. Liialdatud süütunne oli väga domineeriv, kuna ma pole varem negatiivse tagasisidega kokku puutunud. Olen harjunud kuulma enda kohta head. Nüüd oli minus totaalne segadus ja protest olukorra vastu. Raske oli mitte orienteeruda negatiivsele.

Soovisin, et probleem lahendataks, olin valmis vanematega objektiivselt vestlema. Olin kindel, et andekale lapsele peab ka individuaalselt lähenema ja ma tegin seda. Teades, et olukorda olematuks ei saa teha, suutsin säilitada neutraalse suhtumise. Püüdsin mõista Z-i ema käitumist.

See vestlus ei oleks tohtinud nii pikaks venida. Arvasin, et klassijuhataja kui neutraalne konfliktis osaleja juhib vestlust. Paraku ei suutnud ta ennast kehtestada. Mina olin aruandev isik. Tegelikult oleksin pidanud ennast kehtestama ja koosviibimise konkreetselt kiiremini kokku tõmbama.