Möödunud aasta kevadel Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadi kaitsnud ning oma uurimistöö eest ka Lennart Meri nimelise preemia pälvinud Lisanna Lajal ei ole enda sõnul elupõline rahvalaulu fänn olnud. Esivanemate muusikat hakkas ta armastama mõni aasta tagasi tänu Viljandi pärimusmuusika festivalile. „Festivalile viisid mind sõbrad Vanalinna Hariduskolleegiumist. Kindlasti oli oluline mõju ka Jaak Johansoni ja Eva Eensaare laulutundidel,“ sõnab ta. 

Eesti rahvalaulu poeetikat on palju uuritud, räppluulet Eestis aga vähem. Nii valiski Lisanna Lajal oma bakalaureusetöö teemaks „Eesti räpptekstide ja rahvaluule poeetika võrdlev analüüs“. Uurimistöös otsis ta vastuseid küsimustele, millised on räppluule ja rahvalaulu stroofika, meetrika ja riimid, ning milline on räppluule ja rahvalaulu arhitekstuaalne ühisosa. Töös toob ta välja räppluule sarnasused rahvalauludega, tutvustades kahe tekstitüübi poeetiliste võtete märgatavat ühisosa.

Mida põnevat uurimistööd tehes avastasid?

Eesti rahvalaulus on kaks kihistust: regilaul ja riimiline ehk uuem rahvalaul. Eesti räpptekstid sarnanevad rohkem uuema rahvalauluga, mille üks peamine tunnus on lõppriimilisus. Esineb ka regilaulule omast algriimi, aga oluliselt vähem. Kõige stereotüüpsem ehk arhilüürilisem luuletus on silbilisrõhuline ja lõppriimiline ning see kehtib ka paljude räpptekstide puhul. 

Püüdsin räpptekstides leida ka rõhulibistusi ehk sõna- ja värsirõhu mittekokkulangemisi. Neid on, aga mitte sellisel määral, et seda võiks lausa žanrile iseloomulikuks pidada. Näiteks esineb see Toe Tagi laulus „Pankrot“: „Ja me pappi ei saagi ja kas on vaJAgi“. Või siis näiteks Suure Papa laulus „Jooksen vihmas“: „Palun andeks emal POLnud leiBAgi LAUal“, kus sõnas „leibagi“ liigub rõhk esimeselt silbilt teisele, tuues nii ka esimese silbi välte madalamale positsioonile. 

Olen ka ise koolis asendusõpetajana tunde andnud. Lasin õpilastel otsida neile tuttavatest räpptekstidest nii alg- kui ka lõppriime ja lõpuks jõudsime isegi sinna, et nad räppisid mulle oma laule ette. Üks hea moodus on kõrvutada luulet muusikaga – mulle tundub, et esimene klikk, mis luulet lugedes ära käia võiks, ongi silbirõhud ja seos muusika rütmiga. Lähed rütmiga kaasa ja märkad, et kõik silbirõhud tulenevad muusikast. Minu arust ongi muusika hea näide, millega luulet võrrelda. Mõned näited selle kohta võivad olla Ernst Enno „Rändaja õhtulaul“, Juhan Liivi „Lauliku talveüksildus“ või miks mitte ka uuemast ajast Joosep Vesselovi „Linna laul“. 

Nii laulude kui luule puhul on olulised refräänid. Nii rahvalaulu kui ka räpi refräänid panevad kaasa laulma. Näiteks „Ja me pappi ei saagi! Ja me pappi ei saagi!“ või „Mina ka! Mina ka!“. Kõik laulavad kaasa, sest kõik mis kordub, jääb meelde. Eraldi tekstitüüp on räpplaulud, mis on inspireeritud rahvalaulust. Näiteks Benakanistri „Valge jänes“ või nublu „Rotterdam“.

Räppi saab võrrelda millise luulega iganes. Teistpidi on tore tõdeda, et luule on ikka veel aktiivne, elav ja huvitav, et see ei ole mingisugune vana asi. 

Räpptekstid on ju päris „julged“, kuidas sa selles osas end õpilaste ees tundsid?

Jah. Asi, mille üle ma asendusõpetajana mõtlema jäin, oligi räpptekstide sisu ja sobivus koolitundi. Õpilased hakkasid mulle oma roppe laule ette laulma. See on nii kahe otsaga asi. Arvan, et koolis ei peaks ühtegi teemat maha vaikima. Pigem annavad räpptekstid võimaluse rääkida sõltuvusest ja seksismist ning veel paljudest teemadest. Samas pole roppused midagi uut ja ega need keelest kuhugi kao. 

Eks regilauludeski esineb nii roppusi kui ka vägivalda.

Jaa, leidub ka selliseid. Kõige tugevamatest tekstidest on mulle jäänud kõrva Mehetapja Maie laulud. 

Kuidas saaksid eesti keele ja kirjanduse õpetajad sinu tööd kasutada?

Arvan, et näiteks huvi tekitamiseks nii luule kui spetsiifilisemalt rahvaluule vastu. Õpilased võiksid tänu räppluule uurimisele hakata poeetikat nägema ka meie igapäevases keelekasutuses, see jõuab neile paremini kohale. Nii jõuab poeetika kaugest ajaloost tänapäeva.

Räpptekste on väga erinevaid – silbilis-rõhulisest vabavärsini, algriimilisest lõppriimiliseni ning neid kasutades saab õpetada mitmeid eesti keele teemasid. Näiteks Genka luuletuse „Tali pruut tantsima“ refräänis on kõik riimsõnad kolmandas vältes. Nii saab nelja rea kaudu õpetada nii riime, värsisüsteeme kui ka välteid. Samuti saab lasta õpilastel tekstidest metafoore ja teisi kõnekujundeid otsida. Ka võib anda õpilastele ülesande luua algriimis räpptekst. Võimalusi on palju. 

Lisanna Lajali uurimistööd juhendas Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Arne Merilai.

---

Sa tahaksid näha mind murdumas, põlvili maas mind ulgumas,
hoida mind all, kuni väravad sulguvad, sa ei tea, mis see leek mul sees on, 
veri mus keeb, veri mu suus ehib mu keelt, see on 
instinkt, nõrgast tugevani kannatanud surve tegi mu ego ma sego sa ei tunne mu valu 
pane põlema need halud mu all, ma talun mu salv on kahekümnekolmandat talve all, 
palun andeks emal polnud leibagi laual,
mu lennuk on õhus ma lähen vannun oma isa haual.
Mida tead mu elust, kuni mina ei räägi, tahad osa edust, mida varem ma ei väärind, 
käised kääritud pesed musta pesu, sest olete peste keskel,
kes teist on elus mister express, melu, ööklubi täis saalis pidurid on maas 
faking surun gaasipedaali, faking surun gaasipedaali.

Suur Papa „Jooksen vihmas“

kergitan paati, hommik
reedest saati, ummik
olen ekspluateerinud mitut joogivaati
sõõrumaa palun laena oma krediitkaarti
muidu orgunnima pean oma atendaati
sest mul on paha, laske mind maha, tuumapohmell
ja rahhi pole, et lõpp tuleks sel
klubis käest annan viimse sendi, libedalt
tengelpung on tühi jälle nendin kibedalt
sest keegi ei maksa kunagi piisavalt
oma äridega suurem jagu alati läen alt
ema aitab küll, a talt laenata pidevalt
pole hea seega tea pappi pole meil nii pea
ja me pappi ei saagi, me pappi ei saagi
me pappi ei saagi, pole mõtet kartagi
kulutused meil samas tõusevad taevani
me pappi ei saagi, a kas on vajagi
ja me pappi ei saagi, me pappi ei saagi
me pappi ei saagi, pole mõtet kartagi
kulutused meil samas tõusevad taevani
me pappi ei saagi, a kas on vajagi

Toe Tag „Pankrot“