Eesti Draamateater kutsub koolinoori vaatama eripalgelisi lavastusi, mis on kaasahaaravad ja panevad mõtlema suurtel teemadel. Noorematele soovitame Taavi Tõnissoni lavastust „Luidrik“ ning gümnasistidele Hendrik Toompere „12 vihast meest“ ja Kertu Moppeli „Mefistot“. 

„Luidrik“ on tõsiseid teemasid käsitlev lugu, mis on mõeldud lastele ja noortele alates 10. eluaastast. Lavastus põhineb David Almondi eesti keeleski ilmunud jutustusel „Skellig“. Peategelane, teismeline Michael ja tema pere peavad toime tulema mitme keerulise olukorraga: uus elukoht vajab renoveerimist, liiga vara sündinud beebi satub haiglasse. Oma uue kodu garaažist leiab Michael kummalise olendi, kes näeb välja nagu hulkurist vanamees. Ta tutvub Miinaga, koduõppel oleva loodushuvilise tüdrukuga, kelle sõprus aitab Michaelil kasvada ja raskustega toime tulla. „Luidrik“ on väga hea võimalus siduda teatriskäik arutlustega teemadel, nagu üksildus, sõprus, vastutus, kohanemine. Etendusjärgse arutelu töötuba saab tellida kooli mõnel etendusjärgsel päeval. Arutelu läbiviimine on tasuta.

„12 vihast meest“ on meisterlikult kirjutatud materjal, mis kuulub juba nii näitekirjanduse kui ka filmiklassikasse. Tegevus toimub küll Ameerika eripärases kohtusüsteemis – 12 vandekohtunikku kogunevad mõrvakohtuasjas otsust langetama –, kuid toimib tugeva ja läbinägeliku üldistusena tõeni jõudmise võimalikkusest. Kuidas säilitada neutraalne pilk väga emotsionaalses olukorras? Kas objektiivsus on üldse võimalik, kui debatis osalejad toovad paratamatult arutellu kaasa omaenda isiklikud kogemused, maailmavaated, uskumused ja hoiakud? 

„Mefisto“räägib mentaliteedi ohtlikust muutumisest, konformismist ja selle hinnast. Lavastus põhineb romaanil, mis 1936. aastal ilmununa oli esimesi teoseid, mis käsitles natside võimuletuleku aega ja seda, kuidas see üldse võimalikuks sai. Peategelaseks on näitleja Hendrik Höfgen (Juhan Ulfsak), kes tahab vallutada järjest tähtsamaid lavasid, kuid isiklike ambitsioonide teostamine põimub keeruliste poliitiliste ja eetiliste valikutega. Nagu kirjutab Valner Valme oma arvustuses, on intriig „võimas ja pakub lavastajale rikkalikult võimalusi mitmesugusteks dramaturgilisteks lahendusteks. Õnneks valib Moppel särtsaka vaatemängu meetodi“ ja „näitleja Höfgeni eksistentsiaalne kriis lausa säriseb me ees, näitleja Ulfsak naudib mängu, tõlgendab Manni teksti vabalt, endalikult, tänapäevaselt“.

Lavastustele on võimalik kokkuleppel Eesti Draamateatri kirjandustoaga lisada nii etendust sissejuhatav lühiloeng kui ka arutelu mõnel etendusjärgsel päeval. Lisaks ootame koolinoorte mõtteid lavastuste kohta arvustuste võistlusele. 27. märtsini on oodatud vabas vormis arvustused sel hooajal nähtud etenduste kohta.