Eesti elanikkonnast ligi 300 000 on vanemad kui 65 aastat. 2021. aasta rahvaloenduse andmeil käib iga viies pensioniealine tööl. Kõige rohkem vanemaealisi töötab hariduse vallas. 

Sada viiskümmend aastat tagasi oli vanemaid inimesi meie tänavapildis hulga vähem kui praegu, kuna väga paljud ei jõudnud haiguste ja näljahädade tõttu kõrge elueani. Sajand hiljem on olukord täielikult muutunud, inimesed elavad kauem ja täisväärtuslikumalt. Vanemaealiste elanike osakaal on väga kõrge ja kasvab pidevalt. Fakt, et esmakordselt inimajaloos kogu maailma rahvastik vananeb, ei ole siiski veel meie kõigi teadvusesse jõudnud.

65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal on Euroopas maailma suurimaid, aastal 2021 oli see umbes 20% Euroopa Liidu rahvastikust. Prognoosi kohaselt on Eestis 2040. aastaks vanemaealine juba iga neljas inimene. 

2021. aasta rahvaloenduse andmeil veedab 80% vanemaealisi oma pensionipõlve kodus, kuid iga viies pensioniealine käib aktiivselt tööl. Kümmekond aastat tagasi oli see arv kaks korda väiksem, mis tähendab, et tööga hõivatud vanemaealisi on Eestis rohkem kui kunagi varem. 

2022. aasta andmetel on viimase 20 aasta jooksul üle 55-aastaste haridustöötajate osakaal pidevalt suurenenud ja kõik viitab sellele, et tõus jätkub. 

Tallinna Ülikoolis toimunud rahvusvahelisel konverentsil „Haridus ja õppimine kogu eluea jooksul“ tutvustas Müncheni Ludwig Maximiliani ülikooli haridusuuringute õppetooli professor Bernhard Schmidt-Hertha Saksamaa olukorda. Seal on haridustöötajatest juba praegu paljud üle 60-aastased.

Kui see põlvkond läheb pensionile, ei ole enam piisavalt noori, kes tulevad ja võtavad nende töökohad üle. Võib öelda, et 15 aasta perspektiivis kaotame kõrge vanuse ja pensionile jäämise tõttu palju väärtuslikke inimesi ja nende kogemusi, nentis Schmidt-Hertha. 

Haridusvaldkond ei ole ka Saksamaal noorte jaoks väga atraktiivne – selle põhjused peituvad nii kehvades töötingimustes kui ka tasustamises. Samas võib öelda, et vaikselt hakatakse haridusinimesi rohkem väärtustama, sest palgad vähehaaval tõusevad ja tööandjad pööravad üha rohkem tähelepanu töötajate heaolule. Sellega on tehtud vaid üks samm õiges suunas, kuid peame astuma veel palju samme, kuna ülesanne pole lihtne. Sama ülesande ees seisab kogu Euroopa, on Schmidt-Hertha kindel.

Ka Eesti seisab silmitsi sarnase probleemiga: õpetajaskond vananeb ja järelkasv noorte näol on väike. Paljud alustavad õpetajad ei jää kooli, sest töötingimused, maht ja selle eest saadav töötasu ei ole omavahel kooskõlas. 

Mida teha, kui noori ei tule?

Professor Schmidt-Hertha pakkus lahendusi, mida lähitulevikus saaks teha, et haridusvaldkond oleks jätkusuutlik. 

Kõigepealt peaksime uurima töötavatelt pensioniealistelt, miks nad töötavad. Samuti tuleb julgustada rohkem inimesi töötama ka pensionieas, kui see on olnud eelnevalt nende jaoks positiivne kogemus. Nii saame luua tingimusi, et vanemad inimesed jätkaksid erialast panustamist, lausus Schmidt-Hertha. 

Saksa professori sõnul on riigi tasandil oluline mõista, et peame muutma vanemaealised üldsuse silmis positiivsemalt nähtavaks. Tuleb tuua välja ja teadvustada nende potentsiaali, mida nad ühiskonna ja meie majanduse heaks teevad, ning näidata, kui olulised need tegevused ühiskonnale on. Vanemaealistel on väga suur ja oluline roll ning neil on meile palju anda. Selle nähtavamaks muutmine on professor Schmidt-Hertha arvates väga oluline.

Geriaater dr Kai Saks tõi samuti välja, et rahvastiku kiire vananemine peab tooma kaasa elukorralduse ümbermõtestamise. Vanemaealisi  on vaja kaasata ühiselusse senisest paremini. Ühiskonnad, kus seda suudetakse, tagavad inimestele väärika vananemise ning kogu riigile hea arengupotentsiaali. 

Eestis on küll värskelt loodud heaolu arengukava (2023–2030) üks eesmärk, et vanemaealised on ühiskonnaellu kaasatud ja neil on noortega võrdsed võimalused, kuid seni on antud sihtgrupi vajaduste rahuldamise kvaliteedile siiski väga vähe tähelepanu pööratud.

Ühiskonnas esinevate eelarvamuste ja negatiivse suhtumise tõttu ei ole vanemaealiste kuvand kõige positiivsem, ja seda teatud määral ka haridusvaldkonnas. Vanematel õpetajatel võib olla keeruline olukorras, kus õpetamispraktikat nüüdisajastatakse või õppeprotsessi integreeritakse tehnoloogiat. Samas on teada, et piisava motivatsiooni olemasolul suudavad vanemaealised nende muutustega kohaneda. On oluline, et õpetajad saaksid jätkata tööd ka pensionieas ja noored algajad õpetajad tahaksid teha koostööd vanemate kolleegidega. 

Et meil kaoks hirmud ja eelarvamused vananemise ja sellega kaasneva suhtes, tuleks luua realistlikum ettekujutus, kuidas inimeste töövõime vanusega muutub ja kuivõrd saab kohandatud keskkond pakkuda võimalust panustada ja ennast teostada ka vanemas eas.

Mida me saame olukorra leevendamiseks teha?

Professor Schmidt-Hertha tõi välja, et Saksamaa haridusvaldkonnas on suurim rühm inimesi juba praegu vanuses 50–65 aastat. Meil on hea võimalus Euroopa naabrite kogemustest õppida, kuna nemad on tööjõupuuduse probleemi ees, milleni meie jõuame 10–15 aasta pärast. 

Olukorra leevendamiseks Eestis peame võimalikult kiiresti reageerima ning tegutsema, sest mida teevad kõik maailma inimesed ühel ja samal ajal? Vananevad muidugi!