Eesti viimaste aastate suurimas digitehnoloogia hariduslikku mõju hinnanud DigiEfekti projektis uurisime lisaks digitehnoloogia kasutamisvõimalustele ka sellele kodudes rakendatud piiranguid. Kodus kehtivate digireeglite ja -piirangute kohta küsisime nii lapsevanematelt kui ka õpilastelt ning saime nende vastuste põhjal üsna laia pildi põhikooliõpilaste digikasutamisele kehtestatud piirangute mitmekesisusest ning ka nende esinemissagedusest. Lisaks piirangutele koorusid vabavastustest välja muud viisid, kuidas vanemad digitehnoloogiat oma lastele vahendavad. 

Vanemlik vahendus (ingl parental mediation) on termin, mida meediauuringutes on kasutatud juba aastakümneid, et kirjeldada võimalusi, kuidas vanemad vahendavad, sh piiravad, laste meediakasutust, ennekõike teleri vaatamist. Tänapäeval räägitakse vanemlikust vahendamisest just digitehnoloogia kasutamise võtmes. Üldjoontes võib vanemlikus vahenduses eristada nelja lähenemisviisi.  

1. Aktiivne vahendamine või kooskasutus – sellise vahendamise korral kasutab laps digitehnoloogiat koos lapsevanemaga, nt ühiselt arvutimänge mängides või veebi lehitsedes. Aktiivne vahendamine on ajamahukas, kuid annab lapsevanemale võimaluse lapsele digimaailmas toimuvat jooksvalt selgitada ning ühiselt esilekerkivaid ohte lahendada.  
2. Piirav vahendamine – väga levinud vanemliku vahendamise viis, hõlmab kõikvõimalikke kodus või ka väljaspool kodu kehtivaid piiranguid ja reegleid digitehnoloogia kasutamisele. Piirangud võivad olla kokku lepitud peresiseste läbirääkimiste tulemusel.  
3. Tehniline vahendamine – lapsevanem kasutab lapse seadmetes vanemliku kontrolli rakendusi, et automaatselt piirata (ka vanuse alusel) interneti kasutamise aega, kättesaadavaid veebilehti, nende sisu (blokeeritud võib olla nt vägivaldne või pornograafiline sisu) vm. Tehnilist vahendamist võib vaadelda piirava vahendamisega käsikäes, sest tihti jõustatakse kodus (suuliselt kokku lepitud) piiranguid just tehniliste abivahenditega. 
4. Seire (jälgimine) – lapsevanem jälgib (lapse teadmisel või teadmata) lapse külastatud veebilehti (veebiajalugu), sotsiaalmeedia postitusi, privaatsete sõnumirakenduste sisu vm tagantjärele. Seda võib teha ka vanemliku kontrolli rakenduste abil, sel juhul on seire ja tehniline vahendamine põimitud. Jälgimine on eetiliselt kõige küsitavam vanemliku vahenduse võimalus ning eriti lapse vanuse kasvades peaks sellisest lähenemisest lapse autonoomia ja privaatsuse huvides pigem loobuma. 

Missugused digipiirangud kehtivad õpilastele kodudes?

Piirava vahendamise uurimiseks esitasime DigiEfekti taustaandmete küsimustikus neli küsimust vastavalt digiseadmete, -keskkondade ja -sisu ning interneti kasutamise reeglite ja piirangute kohta. Küsimustikule vastas 709 lapsevanemat ja 847 õpilast. Vastajad said esmalt märkida, kas kodus kehtivad reeglid ja piirangud, ning seejärel vabavastuses neid vajadusel kirjeldada.

Saadud vabavastuste põhjal lõime piirangute mitmekesisust kirjeldava piirava vahendamise raamistiku (vt joonis 1). Raamistik kirjeldab piirangute kategooriaid, alamkategooriaid ning muutujaid. Kõige rikkalikumat infot andsid vastajad seadmete piirangute kohta, mis võimaldas eristada alamkategooriaid seadme tüübi, selle kasutamise kestuse, kasutamisaja ning tingimuslike piirangute esinemise järgi. Näiteks võib õpilasel olla piiratud nutitelefoni (seadme) kasutamine kahe tunniga ööpäevas (kestus) või mängukonsooli kasutamine lubatud ainult nädalavahetusel (nädalapäeva piirang) või enne kella kaheksat õhtul (kellaaja piirang) või pärast seda, kui kodused tööd on tehtud (tingimuslik piirang). Lisaks konkreetsetele seadmetele mainiti sageli piiranguid, mis puudutasid määratlemata digiseadmeid (nt ekraanid ja nutiseadmed). 

Digikeskkondade piirangute all mainiti enamasti konkreetseid veebikeskkondi (kõige sagedamini Youtube, Facebook, Discord ja Messenger), mille kasutamisele kehtisid piirangud. Pigem võib eeldada, et nimetatud keskkondi kasutati meelelahutuse eesmärgil. Samas ei täpsustatud enamasti, kuidas nende keskkondade kasutamine piiratud oli. Veel kuulusid piiratud meelelahutuslike keskkondade hulka nt Roblox, Instagram, TikTok, Snapchat jt, mis on koondatud ühisnimetaja „vaba aeg“ alla. Lisaks konkreetsetele meelelahutuslikele keskkondadele mainiti piiranguid, mis puudutasid sotsiaalmeediat üldiselt. Pigem koolitööga seotud keskkondi (nt Google Drive, Zoom, Stuudium, E-kool jt) mainiti harva ning need on koondatud muutuja „õpikeskkond“ alla. Lisaks mainiti ka määratlemata keskkondadele (sh rakendustele) kehtivaid piiranguid.  

Lapsevanemate (kuid mitte õpilaste) vastustest selgus ka, et õppimise jaoks võib digipiirangutes kehtida erand. Ka muudes kategooriates kirjeldatud piirangud (nt seadme kasutusajale) ei laiene sel juhul koduste ülesannete tegemisele. Kuna õppimise kohta uuringus eraldi ei küsitud, võib oletada, et õppetööle kehtiv erand laieneb palju rohkematele kui umbes 10% uuritud peredest, kus lapsevanemad seda spontaanselt mainisid. Võimalik, et erandi lai levik on ka põhjus, miks nii vanemad kui ka õpilased näisid reegleid ja piiranguid tõlgendavat ennekõike meelelahutuslike keskkondade kontekstis. Edaspidi oleks huvitav uurida, kas ja millised piirangud kehtivad kodus digitehnoloogia kasutamisele õppetöö otstarbel. 

Digisisu piirangute osas eristusid sisu tüüp ning konkreetne piirang selle sisu kasutamisele. Sisutüüpidest mainiti vabavastustes audiovisuaalset sisu (fotod, videod), mänge, kommunikatsiooni (sõnumid, kommentaarid, postitused) ja rakendusi (äpid, programmid). Lisaks mainiti piiratud sisuna infot (isikuandmeid). Sisu tüübina eristus ka määratlemata sisu, nt täpsustamata veebilehed või dokumendid. Erinevalt teistes kategooriates esitatud vabavastustest puudutasid sisu piirangud mitte ainult sisu kasutamist, vaid ka selle loomist. Sisule kehtivate täpsustatud piirangute hulgas mainiti postitamise, üles- ja allalaadimisega („laadimine“); vanusega; iseennast, oma perekonda ja kodu puudutava sisuga („pere“); ettevaatlikkusega, sh digihügieeniga („ettevaatus“) ning viisakuse nõudega seotud piiranguid ja reegleid. Erinevalt õpilastest mainisid lapsevanemad lisaks ka „muid“ piiranguid: autoriõiguste kaitsega seotud piirangud, teisi inimesi puudutava sisu piirangud (nt sõpradelt pildistamiseks luba küsimine) ning tasulise sisu (nt tasuliste mängude või äppide) kasutamise piirangud.  

Interneti kasutamise piiranguid mainisid lapsevanemad ja õpilased harva. Lisaks üldistele internetipiirangutele eristusid selles kategoorias vabavastuste põhjal ka wifile ning (mobiilsele) andmesidele kehtivad piirangud. Üldiselt tõlgendasid nii lapsevanemad kui ka õpilased internetti ja seadmeid sünonüümselt. See on ka mõistetav, sest internetti ilma seadmeta kasutada ei saa ning enamiku vastajate jaoks tähendas digiseadme kasutamine automaatselt ka interneti kasutamist. Seetõttu võisid paljud (ka) internetiühendusele kehtivad piirangud olla vastustes kajastatud juba seadmepiirangute all.

Lapsevanemad kirjeldasid piiranguid detailsemalt kui õpilased. Õpilased ei pruukinud olla ka teadlikud kõigi piirangute olemasolust, eriti kui need olid ainult tehniliste vahenditega kehtestatud (nt ealised piirangud sisule), mitte kodus läbi arutatud ja kokku lepitud. Kuigi küsimused puudutasid piiravat vahendamist, oli vastuste põhjal selge, et piirangute jõustamiseks kasutatakse ka tehnilist vahendamist (nt vanemliku kontrolli rakendusi ekraaniaja piiramiseks). Jõustamiseks kasutati ka seadmete äravõtmist, aususe peal töötavaid kokkuleppeid jm võimalusi. Aktiivset vahendamist ja seiretegevusi mainiti harvem, kuid ka neid tõlgendati sel juhul osana kokkulepitud reeglitest või piirangutest. Seire ehk tagantjärele lapse tegevuse jälgimise kõrval mainiti sisu loomise (nt piltide või videote postitamise) juures piiranguna ka seda, et lapsevanem peab selle sisu esmalt heaks kiitma.

Mis on koduste digipiirangute sagedus?

DigiEfekti tulemused näitasid, et lapsevanemad ja õpilased tõlgendasid piirangute olemasolu erinevalt: lapsevanemate vastuste põhjal esineb digipiiranguid 68% uuritud kodudes, õpilaste vastuste põhjal vaid 41% kodudes. Lõhe piirangute suhtelises sageduses lapsevanemate ja õpilaste vastustes kajastub ka klasside võrdluses (vt joonis 2) ning leidis kinnitust kui statistiliselt oluline erinevus.  

Nii lapsevanemate kui ka õpilaste vastuste põhjal esineb kodudes kõige sagedamini seadmete piiranguid. Keskkondade ning sisu piiranguid esineb mõlemas grupis vähem (õpilastel üle kahe korra vähem kui seadmete piiranguid) ning kõige harvemini esineb nii õpilaste kui ka vanemate vastuste põhjal internetipiiranguid (umbes kaks korda harvemini kui sisu piiranguid). Internetipiirangute tegelik sagedus võib siiski olla kõrgem, sest seadmekasutuspiirangud võivad puudutada (ka) internetiühenduse piiramist seadmes.

Klasside võrdlus näitab, et kõige rohkem on kõigis kategooriates kodus piiranguid kehtestatud 3. klassi õpilastele ning kõige vähem 9. klassile. See kajastub nii õpilaste kui lapsevanemate vastustes ning sai kinnitust ka statistiliste testidega.  

Täpsemalt saab DigiEfektis uuritud digitehnoloogia kasutamise piirangutest ja reeglitest lugeda meie raportist: https://datadoi.ee/bitstream/handle/33/568/devrulesrestrict_report_est.pdf?sequence=1&isAllowed=y. 

---

Samal teemal:

• Margus Pedaste, Doris Kristina Raave – Digitundide välimääraja − milleks ja kuidas kasutada õppimisel ja õpetamisel digitehnoloogiat?
• Margus Pedaste – Kestliku arengu toetamiseks tuleb ka andmeid ja tööriistu taaskasutada
• Külli Kallas – Koostöös digipädevamaks