Tõsiste kriiside ja protestide varjus on üllatavalt vähe tähelepanu saanud asjaolu, et viimase aasta jooksul on jõuliselt hakatud rääkima koolivõrgu reformimisest, mis viisakas sõnastuses tähendab koolide sulgemist maapiirkondades. Tegusid on üksjagu juba ka tehtud, Metsküla kool on suurest meediakajastusest hoolimata siiski vaid üksik näide Eestis vohavast väikeste koolide sulgemise suundumusest.

Kuigi meedias on palju tähelepanu saanud haridusministri sõnavõtud sel teemal, on peamised koolide sulgejad ikka koolide omanikud ehk kohalikud omavalitsused. Just KOV-ides toimuv ilmestab, kui teravaks see teema on muutunud. Iga mõne nädala tagant kuuleme uuest omavalitsusest, mille kogukonna liikmed kooli sulgemise vastu meelt avaldavad. Tekib küsimus, kuidas on KOV-id just nüüd ja praegu avastanud, et nende haridusvõrk vajab nii palju korrastamist – selle üks kaalukas põhjus võib olla kogukondade nõusse rääkimine haldusreformi ajal ja KOV-idel selliste kohustuste võtmine, mida nad ei ole suutelised täitma.

Jah, ka printsipiaalne probleem on olemas ning selleks on hariduse kvaliteet. Ei ole saladus, et kvalifitseeritud õpetajatest on puudus ning just spetsiifilise aine õpetamine väikeses piirkonnas toob kaasa koormavaid kulutusi. Küll aga ei ole õpilased veendunud, et sellel ettekäändel ei tehta hoopis majanduslikult mugavaid otsuseid, mis võimaldavad KOV-il raha kuhugi mujale suunata. Ehe näide sellest on kuueklassiliste koolide toetus. 

Kuigi sisult on HTM-i väikekoolide toetus igati tervitatav, eksisteerib juba näiteid, kus seda meedet kasutatakse ära võimalusena kohalikku haridust järk-järgult välja suretada. Nii on juhtunud, et KOV kirjeldab võrdlemisi avalikult, kuidas kavatsus põhikool kuueklassiliseks muuta on mõeldud selleks, et esmalt riigi toetus vastu võtta ning seejärel hoogsalt koolivõrgu sulgemisega edasi liikuda, sest saadav toetus aitab muuhulgas koolivõrgu teisi koole toetada. Sulgemisohus koolile antakse KOV-i üldisest eelarvest lihtsalt raha HTM-i toetuse võrra vähem ning ongi kohalikule omavalitsusele tekkinud lisaraha muudeks valdkondadeks. Selle tagajärjel juhtub, et riigi toetus on aidanud kooli sulgemisele kaasa. 

Ainus põhjus, miks maakooli sulgeda, peaks olema printsipiaalselt hariduse kvaliteet. Väikese riigi ja rahva haridusvõrku ongi kulukas üleval pidada, aga kui tahame, et meie PISA testid ka edaspidi näitaksid ühtlast kvaliteeti üle Eesti, ei jää meil üle muud, kui seda regionaalpoliitikas silmas pidada. Oluline on meenutada, et just viimased PISA testi tulemused andsid esimest korda märku sellest, et meie ühtluskool ei pruugi ellu jääda, kui me igas piirkonnas hariduse kvaliteediga ei tegele.

Ka õpilased on nõus kooli sulgemisest tekkivate ebamugavustega, kui kooli sulgemise tõeline põhjus on hariduse kvaliteedi tagamine, aga mitte midagi muud. Oluline on meenutada, et isegi kui koolide ja maapiirkondade säilimise vahel ei ole otsest seost, siis on kool väikeses kogukonnas ka kogukonna ajalooline ja kultuuriline mälu. Piirkonna inimesed tulevad kooli kokku ja ajavad seal ühist asja. Ehk peaks kaaluma viise, kuidas tuua olemasolevatesse koolimajadesse kogukonna funktsioone juurde, et kulutusi sel moel kokku hoida. 

Õpilasena tunnen, et kogu selles koolivõrgu reformimise tuhinas on ära unustatud õpilane. Õpilane, kes kooli sulgemisel peab võtma ette teekonna maakonnakeskusesse, mille tagajärjel suureneb ajakulu transpordile ning väheneb unetundidele või vabale ajale kuluv aeg. Kasvavale õpilasele polegi see nii väheoluline aspekt – koolivõrgu planeerimisel tuleks seda arvesse võtta. Rääkimata sellest, millist mõju võivad taolised muutused avaldada õppimise kvaliteedile. 

Mõistlikuna tundub mõte arutada koolivõrgu teemat edasi, kuid teha seda tasakaalukamalt ja strateegilisemalt: kogukondi mitte välja vihastades, dialoogis olles ning langetades pikaajalisi otsuseid, mis annavad elanikele ja õpilastele võimaluse planeerida. Praegu on jäänud tähelepanuta näiteks vajadus korrastada ka koolitranspordi ja õpilaskodude majutusvõimalusi. Kuidagi ei tahaks näha, et läbimõtlematute otsuste tagajärjel seame ohtu enda hariduse peamise tugevuse: kvaliteetse hariduse olenemata piirkonnast, kus õpilane elab.