Zooloog Aleksei Turovski on veendunud, et kõik lapsed on toredad. „Ära reageeri neile nagu ketikoer varesele,“ soovitab ta. „Varesed oskavad suurepäraselt ketikoeri kiusata. Teavad täpselt, kui lähedale nad võivad minna. Kõige paremini peaks tundma keti pikkust ja tugevust ju koer ise, aga nähes nahaalset varest, ta ikka haugub ja üritab teda haarata. Vares ise on viie sentimeetri kaugusel koera ulatuse piirist ja naudib täiega,“ ütleb ta ja lisab, et väga paljud täiskasvanud reageerivad lastele nagu ketikoer varesele. Tema elus pole aga olnud ühtki last, kellega ta poleks head kontakti saanud. 

Kas teile meeldis koolis käia? 

Olen õppinud kahes koolis. Esimeses klassis õppisin Moskvas, teise klassi läksin juba Tallinnas. See oli venekeelse õppega kool Tõnismäel, kus sain ka keskhariduse. 

Ma ei mäleta, kuidas algklassides oli, aga tean kindlalt, et 6., 7. ja 8. klassis jäin suurima heameelega koju. Väga lihtsal põhjusel – kodus keegi ei seganud. Mul olid putukad, kalad, sisalikud, kivid ja valged hiired, kes paljunesid natuke liiga uljalt. Mul olid raamatud lugemiseks. Isa tõi ja saatis mulle raamatuid Moskvast, ema ostis ja muretses neid Tallinnas. 

Minu vanemad läksid sõbralikult lahku, kui olin umbes kuueaastane. Mul oli väga õnnelik lapsepõlv. Isa, vanaisa ja vanaema elasid Moskvas, meie emaga Tallinnas. Igal võimalusel sain oma kalli isa ja vanavanematega kokku ja isa käis mul ka Tallinnas külas. Minu vanemad olid ülikooli õppejõud. 

Ema oli ülihooliv ning küsis hommikuti alati murelikult, kuidas ma ennast tunnen. Kui mul oli kindel soov ja kavatsus kodus midagi huvitavat teha, ütlesin nukra näoga, et juba natukene paremini. Sellest täiesti piisas. Koolis ei olnud sellega mingeid probleeme. 

Sõpru ei olnud mul palju, aga nad olid väga head. 

Millised ained ja tunnid teile kõige rohkem meeldisid?

Oli päris palju aineid, milles olin väga hea. Näiteks keemia, bioloogia ja geograafia. Esimene keemiaõpetaja oli väga tore inimene, aga mitte just kõige kõrgemal tasemel. Ta palus mind alati esimesse pinki istuda, et saaks mulle sosinal küsimusi esitada. Mul on ilmselt kaasasündinud ja loomulikult ka treenitud väga hea mälu, nii et olin päris hea õpilane. 

Ka kirjanduses olin tugev, sest palju kodus olles lugesin läbi suurel hulgal raamatuid. Inglise kirjandusest oli mul kooliajal praktiliselt kogu Dickens loetud. Hiljem ülikoolis palusid minu filoloogidest sõbrad, et jutustaksin neile raamatute sisu lühidalt ümber. Minuni jõudis juba tollal, et isegi kui ma ei ole õpetajaks loodud, olen igal juhul päris asjalik õppevahend. (Naerab.) 

Mis teile keeruline oli?

Oli üks kohutav aine – tehniline joonestamine. Õudne! Õpetaja oli igav, morn. Ta ei olnud halb inimene, kuid õpetajal on vaja jumalikku sädet, olen selles absoluutselt veendunud. Nii nagu ei tohi patsiendi juurde lasta rutiinselt meditsiini tuupinud inimest, kes tegelikult inimesest ja tema vaevustest eriti ei hooli, ei tohi mitte mingil juhul olla ka selliseid õpetajaid, kes ei anna endale aru, kellega nad töötavad. Olen tundnud ka zoolooge, kes lihtsalt pole võtnud arvesse, et uurivad elusaid asju. Tehnilises joonestamises olid mul pidevalt kahed. Selle õppeaine viimane osa oli tehniline eskiis, mida tehakse abivahenditeta silma järgi. Siis sain mõned viied, sest mul ei ole kunagi olnud probleemi tõmmata sirge joon tingimusel, et ma ei pea joonlauda kasutama. Lõppkokkuvõttes pani see mees mulle kolme. Mul on küpsustunnistusel valdavalt kõik viied, mõned neljad ja joonestamine kolm. 

Ka kehakultuuris olin peaaegu lootusetu. See tund oli õudne nuhtlus! Kohutav ajaraiskamine! Ma ei tundud mingit rõõmu ega huvi selle vastu. Eriti siis, kui varasügisel ja varakevadel toimusid tunnid õues ja ma ei saanud minna Kadriorgu, kus tollal oli Hundikuristik. Seal voolasid igasuguste allikate ja lätete veed, mis paljastasid põnevaid kivisid. Ja ole siis kallis ja jookse! Meie kehakultuuri õpetaja oli väga tore mees. Ta sai minust suurepäraselt aru ja lohutas mind: näen ju, et tahad võssa, sest seal on mardikad, aga jookse paar ringi ja siis lähed. 

Mida peate tagantjärele kooliajast kõige väärtuslikumaks?

Mul olid väga head õpetajad. Vähemalt kahes viimases klassis õpetas meid proua Larissa Gaimansen, hiilgava huumorimeele ja kõrge kvalifikatsiooniga keemik. Ta oli Ukrainast pärit, Odessa ülikoolis keemiat õppinud. Õpetajaks hakkas siis, kui tema ohvitserist abikaasa määrati Eestisse. Milline õpetaja! Keemia lõpueksamil, kui võtsin pileti, ütles üks komisjoniliige talle vaikselt, et need küsimused on ju ülikooli tudengilegi rasked, ja minu kallis õpetaja vastas sosinal, et olge mureta, ta saab hakkama. Milline kompliment õpetaja poolt! Muidugi sain hakkama, keemia oli minu lemmikaine. 

Aga üle kõige oli bioloogiaõpetaja. Mul on tänaseni alles viis imekaunist vanaaegset puidust ja klaasist tehtud kasti, kus on peamiselt troopilised putukad. Need püüdis või ostis minu õpetaja kaugsõidukaptenist peigmees oma reisidel. Kui kooliaasta läbi sai, kinkis õpetaja kõik oma kollektsioonid mulle. 

Ka teiste ainete õpetajad olid toredad, natuke vedasid alt vaid inglise keele õpetajad. Üks neist oli proua, keda kutsusime polkovniku leseks. Ta ei olnud lesk ja tema abikaasa ei olnud polkovnik, vaid kõigest alampolkovnik. Kujutage ette, kuidas ta hommikul vara astus klassi, peas tohutu soeng: täiesti silindriline sammas, otse taeva poole. Ja kulmud! Mitte lihtsalt koos, vaid jõuliselt koos. Umbes nii nagu Brežnevil, ainult et Brežnev pole kunagi kedagi nii kurja pilguga vaadanud. Ta läks vihasena oma laua juurde ja ütles tugeva aktsendiga: „Guudmorning, tšildren! Hu iz on djuuti tudei?“ Ja võimaldamata vastata lisas otsekohe vihaselt: „Hu, ja vas sprašivaju!?“ (Naerab.) See oli kergelt hirmuäratav, aga väga naljakas. 

Järgmine inglise keele õpetaja oli lahke ja tore, tal oli korralik hääldus, aga puudus ilmselt soov ja kahjuks ka võime kedagi õpetada. Kui tund algas, andis ta meile kiiresti ülesanded, istus ise otsekohe esimesse pinki, võttis välja kas Vogue’i või mõne muu toreda ajakirja, ning siis tüdrukud uurisid seda temaga koos ja poisid mängisid laevade pommitamist. 

Õnneks ei mõjutanud need asjaolud mu inglise keele oskust, sest minu ema sõbrannade seas oli kolm inglise filoloogi, kõrgkooli õppejõud. Nad tegelesid minuga põhjalikult ning ülikooli astudes oli mul inglise keel suus. 

Mida te Eesti kooli või haridussüsteemi juures muudaksite?

Päris kindlasti teeksin nii, et õpetaja minimaalne netopalk oleks 2500 eurot. Lisaks sellele olen veendunud, et inimese sobivust õpetajatööle tuleks praegusest palju põhjalikumalt kontrollida. Õpetaja isikuomadused peavad sellele tõesti kõige tähtsamale ametile vastama. 

Milline on hea õpetaja? 

Hea õpetaja unistus on aidata oma õpilane nii kaugele, et too saaks antud aines teda pädevalt asendada, aga õpetaja oma kunagist õpilast enam mitte. Minul on see unistus mitmel korral täide läinud. Olen õnnelik õpetaja. Minu endiste õpilaste seas on biolooge, parasitolooge, loomaarste, zoolooge, biokeemikuid. Ja loomulikult ei saa ma neid asendada. 

Heal õpetajal peab olema kaasasündinud julgus tunnistada, et ta ei suuda vastata õpilase igale küsimusele. Kui vastust ei tea, siis nii ütlegi. Isegi kui küsimus on kergelt robustne või konarlikult formuleeritud, see aitab õpilasel seda mõistlikult vormistada. Tee ettepanek otsida vastus koos. 

Kui olin 8- või 9-aastane, näitas tädi Heleene mulle suurt turult toodud kohakala. Tegin tal suu lahti – seal olid hirmsad suured hambad ja väikesed valged sõrmeküünepikkused mehikesed. Kes nad on? Ema loomulikult ei teadnud, aga lubas asja uurida. Tal oli ülikoolis hea kolleeg härra Villem Voore, suurepärane loodusteadlane, kes tegeles ka kalade parasiitidega. Ema läks tema juurde ja küsis nõu. Härra Voore ütles, et tooge noormees minu juurde, mul on siin raamatud ja vaatame mikroskoobi all seda mehikest. Vaat niimoodi vastatakse lapse küsimusele! Ema oleks võinud ju lihtsalt öelda, et ju see on mõni parasiit. Saime härra Voorega suurteks sõpradeks ja edaspidi teadsin, kellele sellised küsimused esitada. 

Õpetaja peab olema oma aines väga kõrgel tasemel, kvalifitseeritud, see on kohustuslik. Väga paljudes maades peab gümnaasiumiõpetaja avaldama eelretsenseeritavates ajakirjades vähemalt üks või kaks erialaartiklit aastas. 

Mis on tõesti tähtis, on lapse õppimisvõime ja -tahe, neid tuleb ülal hoida. Seda peab tegema õpetaja.

Mida tahaksite Eesti õpetajatele südamele panna? 

Oma õpilasi peab tingimusteta armastama! Ja see ei ole üldse lihtne. Kui õpilane teeb midagi valesti, tuleb talle selgitada, miks niiviisi ei tohi, mida ta valesti tegi ja kuidas tuleb teha. 

Loomadel on oma väga kindel pedagoogika. Nad ei kasuta õpetades valuvõtteid. Kui näiteks hundikutsikast õpilane hakkab käituma pesakonna jaoks ohtlikult, võidakse ta maha lüüa. See ei ole õppetunni koht. Oma pedagoogikas, õppetundides kasutavad loomad keelavaid võtteid.

Näiteks šimpansid. Kui õpilane, noor šimpans teeb midagi sellist, mida parajasti mitte mingil juhul teha ei tohi, teda keelatakse. Võetakse käte vahele, keeratakse selg keelaja ehk õpetaja poole ja pressitakse õpetaja pärani suu õpilase kaela ja õla vahele. Mitte valusasti, aga nii, et tunda oleks. Ei hammustata. Seda tuleb teha küljelt või tagant, mitte mingil juhul näost näkku, sest muidu pisike arvab, et talle tehakse musi-musi-kalli-kalli. 

Kord olin suures troopikamajas, kui hästi noor, umbes kolmeaastane emane šimpans tuli asjalikul sammul minu juurde, parem käsi selja taga peidus. Kuna suur osa seinast oli peegeldava pinnaga, siis nägin, mis tal käes oli. See oli pooliku apelsini hoolikalt tühjaks söödud koor, selline kauss, mis oli täidetud ütlemata vastikute asjadega, mida sellel loomal on endal võtta. Tema kavatsuses ei tekkinud mul hetkekski kahtlust – ta tahtis selle mulle kinkida. Panna kas krae vahele või taskusse. Astusin tema juurde, keelasin teda kirjeldatud võttega ja lasin lahti. Ta sai aru ja ühest korrast piisas. Härra Turovskile selliseid asju taskusse panna ei tohi. No ei tohi, siis ei tohi. Peaasi et on selge. Aga ta oli näinud ju vaeva selle kingituse valmistamisega! Hakkas külg ees lähenema talitajaprouale. Ja mina karjusin: „Ole valmis, sulle tuuakse äärmiselt ebameeldiv kingitus!“ No siis talitaja keelas täpselt samamoodi. Loomake tegi järelduse: „Aa, oma inimestele ei tohi selliseid asju kuskile panna. Tore! Ootame, millal direktori asetäitja külla tuleb. Ta käib harva, võib-olla temasugusele tohib.“ No näete! 

Olen veendunud, et need põhimõtted töötavad ka inimeste puhul. Loomulikult ei ole vaja õpilasi ninast hammustada, vaid kasutada loominguliselt keeldusid. Keelata nii, et õpilasel tekiks üüratu huvi – aga kuidas?