Et neuroteadlane Jaan Aru oli tark ja tubli õpilane, sellest annab tunnistust näiteks tõik, et kord põhikoolis pani üks ranguse poolest tuntud õpetaja talle kontrolltöö hindeks viie, kuigi töös oli viga. Tollal imestas Jaan, kuidas õpetaja vale vastust tähele ei pannud. Hiljem tunnistas too, et polnud võimeline Jaani kohutavat käekirja lugema, ta lihtsalt usaldas poissi. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Ma ei saa öelda, et koolis käimine oli suur rõõm, aga mul ei olnud otseselt ka selle vastu midagi. 

Milline poiss sa olid?

Olen alati olnud selline isemoodi. Olin väga hea õppija, aga ei olnud ainult õppimisele keskendunud, mul on alati ka hobid olnud. Olin kindlasti üks parimaid ka spordis. Gümnaasiumi ajal tegin trenni lausa viis korda nädalas. 

Milles sa eriti tugev olid? Mis sulle kõige rohkem huvi pakkus?

Põhikooli ja ka gümnaasiumi ajal oleks olnud väga raske ennustada, et hakkan tulevikus aju uurima. Tollal oli minu meelistund matemaatika. Olin selles päris hea, käisin olümpiaadidel, pääsesin seal esikümnesse. Bioloogia mind siis nii väga ei huvitanud. Huvi psühholoogia vastu tekkis mul 12. klassi lõpus ja aju vastu alles ülikoolis. Ilmselt minu emakeeleõpetaja ja võib-olla ka mõni teine siiski nägi, et mind huvitab, kuidas mõtlemine toimib.

Mis sulle keeruline oli?

Käisin küll muusikaklassis, aga musikaalne ma kahjuks ei ole. Ausalt öeldes oli põhikoolis muusika mulle raske. Minu pinginaaber oli läbinisti musikaalne, aga tema ei viitsinud teooriat õppida. Mina aga olen alati olnud kõva teoorias. Ja kui siis õpetaja mängis heliredelit ning pinginaaber kuulis ära, et seitsmes aste on madaldatud, ütlesin mina, mis laad on. 

Mida pead tagantjärele vaadates kõige olulisemaks, väärtuslikumaks, mille koolist kaasa võtsid?

Kool peaks andma teadmise, et tuleb tööd teha ja pingutada. Et vahel on natuke raske, aga siis tulevad ka tulemused. 

Teine oluline asi on sotsiaalne komponent. Koolis on võimalik teiste inimestega kokku puutuda, nendega suhelda, asju läbi arutada, sõpru leida. Õpitakse kaaslastega hakkama saama ja ka seda, et vahel ei ole see lihtne. Tänapäeval räägime palju, et kool võiks olla äpi- ja arvutipõhine, aga me ei tohi unustada, et laste jaoks on tähtis õppida sotsiaalseid norme, ja seda tehakse suuresti koolis. 

Kas sotsiaalsus on õpitav? 

Lapsed on väga erinevad, mõnel on siin edumaa. Sotsiaalsus on omadus, mida saab ja tuleb koolis arendada. Võiksid olla tunnid, kus mängitakse rollimänge, et laps õpiks, mida ühes või teises olukorras teha. Näiteks kui keegi halvasti ütleb või kui sa millegagi ei nõustu. Ka õpetaja juhendamiseta arendab kaaslastega kokkupuutumine sotsiaalseid oskusi, aga mõne lapse jaoks on see siis väga raske. Kahjuks on tänapäeval loomulikku suhtlemist varasemaga võrreldes väga palju vähem. Paljudes koolides ei ole mobiiltelefonide kasutamine keelatud ning vahetunnis istuvad kõik nina telefonis. 

Milline on sinu meelest Eesti kool praegu?

Käin tihti koolides rääkimas nii õpilaste kui õpetajatega. Sageli kritiseeritakse ja hurjutatakse Eesti kooli, aga mina näen, et väga paljudes koolides tahetakse paremini teha, otsitakse võimalusi ja ollakse valmis igasuguseid asju katsetama. Eestis on palju koole, kus juba 1. klassist õpetatakse, kuidas juhtida oma õppimisprotsessi ja iseseisvalt asjadega hakkama saada. Mulle tundub, et oleme sinnapoole teel.

Kuidas sa suhtud koolide ja koolides aset leidvasse võistlemisse, võrdlemisse ja edetabelitesse? Kuidas see võiks mõjutada lapsi, kes ei ole mitte kunagi milleski väga tublid ja silmapaistvad?

Igal asjal on oma plussid ja miinused. Ma kindlasti ei ütle, et edetabelid tuleks täiesti ära kaotada, aga mida saab teha ja mida osas koolides ka tehakse, on see, et antakse välja näiteks esimesed kolm või viis kohta ja ülejäänud järjestust ei arutata üldse. Me ei taha ju ka seda, et need, kes on ühel või teisel alal päris tipud, sellest rõõmust ilma jääksid. See võib ju kujuneda nende identiteediks, nende asjaks. On olemas väga lihtne kesktee ja oleks normaalne, kui iga kool selle leiaks. 

Kui annaksin sulle Harry Potteri võlukepi, mida sa Eesti kooli või haridussüsteemi juures muudaksid?

Olen selliste asjade üle mõelnud, tõsi, mitte võlukepi võimalust arvestades. 

On päris selge, et iga õpilane oleks võimeline õppima palju paremini ja kiiremini, kui tal oleks keegi, kes temaga personaalselt tegeleb, selline isiklik assistent. Siis ei jääks keegi teistest maha ja igaüks saaks oma potentsiaali realiseerida. Tahame ju jõuda sinna, et kool poleks pelgalt koht, kus pannakse teadmisi pähe, vaid avatakse aju. Kooli lõpuks võiks inimene teada, mis on tema tugevused ja nõrkused, kuidas õppida, kuidas asjadega hakkama saada, mida elus saavutada võiks jne. See oleks palju lihtsam, kui õpilaste ja õpetajate arvuline suhe oleks teistsugune kui praegu. 

Võlukepita tundub see võimatu ja see ongi üks põhjusi, miks ma tehisaru uurin. On võimalik, et igal õpilasel ei ole küll inimesest abilist, aga on tehisarust assistent, kellelt saab kõike küsida ja kes on alati valmis vastama. Jah, vahel ka eksib, aga siis saab õpetaja korrigeerida ja juhendada. 

Soovin, et iga laps oleks aktiivne, sisemiselt motiveeritud ennast juhtiv õppija.

Milline on hea õpetaja? 

Neid omadusi võiks palju nimetada, aga keskendun kõige põhilisemale. Hea õpetaja on see, kes on oma töös samasugune, nagu ootame ideaalselt õpilaselt: ta võtab oma tööd suure sisemise motivatsiooniga, tal on huvi ja ta tahab teha asju omamoodi. Eesti haridussüsteemis on hea see, et koolidel ja õpetajatel on päris palju autonoomsust. Hea õpetaja ei tee kõike nii, nagu alati on tehtud ja nagu on ette kirjutatud, vaid pisut omamoodi. Siis on tal ka endal huvitavam ja silmad säravad.

Hea õpetaja õpetab, kuidas loovalt mõelda. Kool on tihtipeale väga hea selles, et drillitakse sisse algoritmid, kuidas ülesandeid lahendada. Meie õpetajad teevad seda väga hästi. See on põhjus, miks me PISA testides head oleme. Tegelikult aga on päriselu huvitavad probleemid just sellised, kus lahendus ei ole teada. Vahel isegi ei ole lahendust. Ja siis need õpilased, kes tulevad koolist läbi viielisena, on sageli täiesti paanikas, sest ei tea, kuidas teha, kuidas uute lahenduste peale tulla. Seda peamegi õpetama. Et me ei üritaks anda koolist kaasa vaid ühte viisi, vaid igas tunnis võiks arutada, kuidas ühte või teist ülesannet tavapärasest erinevalt lahendada. Teadus tegelebki ju sellega, et lahendada probleemi, mida keegi pole varem lahendanud, kuidas mõelda asju, mida keegi pole varem mõelnud. 

Kooli ülesanne ei ole üritada asju selgeks õpetada, vaid ajusid avada ja inspireerida. Näidata õpilastele, et maailm on keerukas ning on asju, mida tuleb teha ja mida tasub teha. 

Suur hulk lapsi ja noori on hädas ärevusega. Kuidas õpetajana neid toetada?

Esiteks tuleb õpetajana öelda noortele, et ärevus on täiesti normaalne tunne. Näiteks eksamite eel on inimlik olla ärevil. Vahel inimesed kardavad ärevust liiga palju, kuid seda ei peaks pelgama või vältima. 

Teiseks tuleb muidugi arvesse võtta, et üldine foon, näiteks Ukraina sõda, muudab ärevamaks. Õpetaja võib näiteks soovitada noortel, keda ärevus segab, natuke vähem uudiseid jälgida. Sellist uudisepaastu tasub teha eriti enne eksameid. Sama kehtib sotsiaalmeedia kohta – sotsiaalmeedias postitamine ja sellele reaktsioonide ootamine suurendab ärevust. Täiskasvanud ei saa tihti aru, et teismelise jaoks võib olla oma fotole vaid kaheksa laigi saamine kõige õudsem asi, lausa maailma lõpp. Õpetajad ei saa siin kahjuks suurt midagi ära teha, peale selle, et soovitada eksamite ajal sotsiaalmeediast eemale hoida. Jalutamine ja looduses viibimine on õiged viisid, kuidas oma aju eksamite ajal puhata. 

Aga üldisemalt peame ühiskonnana selle probleemiga tegelema ja küsima, miks lubame 12- ja 13-aastastel olla sotsiaalmeedias ja võrrelda üksteise pilte. Miks see on normaalne? Me ju teame praeguseks, et see on suur oht noorte vaimsele tervisele. Õpetajal on väga raske oma tööd teha, kui õpilased on ärevuses selle pärast, kas kellelegi nende pilt meeldis või mitte. Õpetaja ei peaks lappima neid probleeme, mida sotsiaalmeedia tekitab. 

Mida tahaksid Eesti õpetajatele soovida? 

Mul on neile kaks olulist sõnumit. Esiteks soovitan neil leida mingi riugas või viis teha asju natuke omamoodi. Et sa ei oleks lihtsalt õpetaja, vaid omanäoline õpetaja. Siis on võimalik õpetamist ka rohkem nautida, sest see pole lihtsalt töö, mida pead tegema, vaid osa sinust endast. Räägitakse palju suunamudijatest, aga õpetaja on ajumudija.

Teiseks soovin, et saaksime aru, et 2. ega 6. ega ka 10. klassis ei saa ennustada, milline laps saab tulevikus edukaks, millal keegi oma asja üles leiab. Õpetajana teame, et kõik lapsed on mingil määral andekad. Osal väljendub see koolitunnis, osal aga koolis veel ei ilmnegi. Mõni leiab juba kuueaastaselt oma asja üles, kirjutab ja joonistab, loeb hästi, teine avastab end siis, kui on 14, mõni aga, kui on saanud 19. Et ma tunnis hakkama ei saa, ei tähenda, et ma ei võiks olla väga tore ja edukas ühiskonna liige. Õpetaja ülesanne ongi aidata iga lapse andekus üles leida.