Tele- ja raadioajakirjanik Juhan Kilumets meenutab soojalt oma õpetajaid, kes võtsid aega õpilastega suhtlemiseks. Kes kuulasid ära, toetasid ja inspireerisid. Kes olid eeskätt inimesed. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Mulle meeldis koolis käia ja meeldis ka õppida. Meeldis isegi see, et vahepeal pidi tuupima. See pani rutiinitaluvuse proovile. Tegin samal ajal sporti, kümnevõistlust, seega olid mu päevad väga pikad. Lähed pimedal sügisõhtul pärast väsitavat koolipäeva Kadrioru staadionile vihma kätte, teades, et pead pärast trenni veel kolm tundi õppima. Aga see kõik meeldis mulle, mis sest, et raske oli. 

Käisin esimesed aastad Merivälja koolis. On hea, et olen saanud väikeses toredas kogukonnakoolis käia. Pärast 6. klassi läksin 21. keskkooli inglise keele klassi. Meriväljal oli inglise keele tase väga kõrge, saime kõik kogu mansahvtiga, kuus või seitse last ühest klassist, 21. kooli sisse. Oli natuke selline tunne, nagu oleksin käinud edasi Merivälja koolis, sest veerand klassist olid need, kellega olin eelnevalt koos õppinud. 

Võib-olla oligi see suur kool natuke kombinaadivärk, aga mind see ei häirinud. Kuna sain hakkama ja jagus ka personaalset lähenemist, ei tunne ma, et oleksin millestki ilma jäänud. Võib-olla on mul hea rääkida, sest mul olid hinded korras, sain isegi hõbemedali. Ma ei pingutanud medali nimel, see lihtsalt tuli. Mul oli väga kahju ühest klassiõest, kes võttis eesmärgiks kuldmedali, kuid lõpetas ühegi medalita. Nägin, kuidas ta seesmiselt justkui suri, oli ta ju selle nimel terve gümnaasiumiaja vaeva näinud. Tegin sporti, tegin kõike muud, õppisin ja olin tubli – võib-olla sellepärast ongi mul kooliajast head mälestused. 

On kurb, kui inimestel pole kooliajast jäänud sõpru ega eredaid mälestusi. Mul on põhikoolist ja keskkoolist väga häid kamraade.

Milline õpilane sa olid?

Vaat sellega oli nii, et mu käitumine oli … noh, mul lihtsalt jutt jooksis. Ehkki ma polnud mingi paskaak ega teinud tatikuule, segasin ja võisin olla väga tüütu. Hinded teenisin küll ausalt välja, aga käitumine oli rahuldav või mõnikord ka hea. Kui hõbemedal paistma hakkas, kutsuti mind direktori juurde vaibale ja öeldi, et kuule, Juhan, tahaksime väga panna sulle käitumise eeskujuliku, sest muidu jääd medalist ilma. Tahaksime, et ka mõni poiss saaks medali. Äkki võtad end kokku ja oled vait? 

Muigan iga kord, kui vaatan oma tunnistusel seda käitumise eeskujulikku. Saan aru küll, et see on väikese koefitsiendiga. Nägin ka mõne õpetaja puhul, et ta justkui tahaks, et see Juhan, kes on muidu ju lahtise peaga, mõtleb kaasa ja esineb alati kõlava selge häälega, meeldiks talle, aga vahel oli see väga raske. Olen hiljem paari õpetajaga rääkinud, kellega olen koolimaja juures kokku põrganud: „Oh, Kilumets, jumal …“

Milles sa tugev olid? 

Keeltes. Keelevaist on mul hea. Emal kripeldab senini, et oleksin võinud veel rohkem keeli õppida. Inglise keele kõrval õppisin ka saksa keelt. Ka eesti keel meeldis mulle väga. Kirjuta ja räägi õigesti! Võitlen raevukalt selle vastu, kui inimesed ütlevad „õieti“ vales kontekstis ja suhtumine on, et ah, lubame seda. Ei luba! Ma lähen sellisest asjast lausa turri. Muudkui anname järele ja lõdvendame keelereegleid. Ei lõdvenda! Õppige oma emakeel selgeks! 

Mulle meeldisid ka ajalootunnid väga. Olen puhas humanitaar.

Kaks nelja olid mul ka ja need olid reaalained: keemia ja matemaatika. Keemia neli mind häiris, sest keemia mulle meeldis, sain sellest aru. Lihtsalt väga karm õpetaja oli. Matas aga võlusin ja võitlesin selle nelja välja. Ma ei saa matemaatikast senini aru. Ootan huviga oma laste kooliaega, et mis klassis mul sein ette tuleb. Kardan, et viiendas. Vaatasin kadedusega kõrvalt neid klassivendi ja -õdesid, kes teistes tundides võisid olla nagu puuga pähe saanud, aga matas panid nii et laksus. Jah, tõesti, matemaatika lihtsalt ei hakanud mulle külge. Ma ei suutnud seda endale huvitavaks muuta. Absoluutne null. Praegugi „Terevisioonis“ olen teinud umbes kümme intervjuud, miks vajavad nii paljud õpilased matemaatikas täiendõpet. See on lokkav. Mul oli sporditoimetuses kolleeg, kes andis all uudistemaja kohvikus lisatunde. 

Tööõpetus mulle meeldis, aga olin seal halb. Sain hakkama, sain isegi oma viie kätte, aga kui mõnel klassivennal muudkui laaste lendas ja töö oli valmis, siis mina ei saanud mingi õnnetu nurgatapiga hakkama. Ka praegu olen sellistes asjades väga kehv. Mul on kõikvõimalike ekspertide numbrid telefonis. Sain 15 närvivapustust, kui pidin vannitoas vuugivahesid silikooniga täitma. Väristasin seda silikooni seni, kuni lõpuks tuli abikaasa, kes tegi ühe käeviipe ja silikoon oli perfektselt seal, kus vaja. Mina aga lähen sellistest asjadest kupla. Mul lihtsalt ei ole seda käteosavust.

Rohkem selliseid aineid, kus olin täiesti tuhmi pilguga, ei olnudki. 

Kui sul on vaja arvestada kütusekulu Tallinnast Tartusse sõitmiseks, teades, kui palju auto saja kilomeetri läbimiseks võtab?

Ma lülitan ennast välja. Ma lülitasin end välja juba siis, kui sa seda lauset alustasid. 

Mida pead tagantjärele vaadates kõige olulisemaks, väärtuslikumaks, mille koolist kaasa võtsid?

Arvan, et koolis ja trennis käimise koosmõjul olen omandanud rutiinitaluvuse. Tegin sporti päris tõsiselt, olin Eesti koondises. Pärast trenni läksin koju ja õppisin. Tundidest puudusin ülivähe. Suutsin hoida kõik tasakaalus, olla selle kõige juures ka sõprade jaoks olemas ning elada normaalse noore elu. 

Usun, et sain tugeva aluse ka sellele, et olen ajakirjanik ja hea suhtleja. Kes peab aktusel kõnet? Muidugi Juhan. See ei tulnud alguses loomulikult, ma ei pressinud end ise. Lihtsalt läks nii. Avaliku esinemise hirm, mis vahepeal tekkis, läks üle. Ma ei olnud kunagi selline õpilasesinduse tüüp või väitlusklubi liige. Samas tahtsin olla oma klassi eest väljas, korraldada ja organiseerida. Üritasin inimesi kokku kutsuda ja teha klassi asju nii, et need päris ära ei vajuks. Meil oli võrdlemisi kambavaimuta klass. On olnud null klassikokkutulekut. See on kindlasti ka minu süü, aga ma ei ole ka tundnud veel tungivat vajadust. 

Selle, et olen valjuhäälne ja suudan end enam-vähem selgelt väljendada, võlgnen paljuski koolile. Muidugi, ega meil peres püsi kellegi suu kinni (naerab). 

Mida muudaksid Eesti kooli juures?

Minu õpetajad olid enamasti staažikad legendid. Kui palju mul oli 21. kooli ajal noori ja särasilmseid õpetajaid, kellel endal värske koolikogemus ja kes oskasid seetõttu õpilastega hästi suhestuda? Pean ütlema, et väga vähe. 

Loodan, et koolidesse jõuab järjest rohkem noori õpetajaid, kes tahaksid ka sinna jääda. Aga mida selleks teha tuleb, ei oska öelda. On küsimus palgas, karjäärimudelis või koormuses, ei tea. Paljud õpetajad ütlevad, et jätke see palk, aga andke mulle inimlik koormus. Mul on tutvusringkonnas paljud õpetajatööd proovinud, aga kiiresti läbi põlenud.

Ilmselt on oluline vähendada õpetaja koormust, et see ei oleks 60 tundi nädalas. Siis ehk tunneksid õpetajad end inimestena ja tahaksid loodetavasti teha oma tööd kauem kui 2–3 aastat.

Milline on hea õpetaja? 

Ta peab olema inspireeriv ja huvitav inimene. 

Mäletan oma saksa keele õpetajat, kes kuulas vahetunnis rokkmuusikat ja oli üldse väga põnev karakter. Ta oli nõus minuga vahetunnis muusikast rääkima, laenas oma CD-plaate ja oli minu jaoks olemas. See oli äge ja ilmselt kasvataski minust muusikafanati. Tema tunnis üritasin olla tubli ja olingi. Arusaamine, et ta on ka inimene, käivitas mind kuidagi teistmoodi. Inspireeris. 

Ka geograafiaõpetaja oli äärmiselt sümpaatne inimene, ehkki tal oli raske end kehtestada ja tema tundides oli tihti kaos. Käisin talle närvidele ja tegin tundides liiga kõva lärmi, aga vahetunnis jäin sageli temaga juttu rääkima. Ta oli huvitav ja tore ning rääkis põnevalt. Lahkudes oli mul alati paha tunne, sest teadsin, et olin tema tunnis olnud tõbras. 

Üks minu suurim mõjutaja oli kehalise kasvatuse õpetaja Ivo. Väga laia silmaringiga, huvitav ja intelligentne inimene. Tema tunnis said targemaks kõik, kes vähekenegi viitsisid kuulata, mis tal öelda oli. Ta rääkis alati väga huvitavaid, üldse mitte oma õppeainega seotud jutte. Üritas meist inimesi kasvatada. 

Mul väga vedas, et paar aastat õpetas meile inglise keelt legendaarne Marju Tapfer. Ta oli vapustav inimene! Väärikas, äärmiselt malbe ja leebe. Mitte ühelgi kaagil ei tulnud mõttessegi tema tunnis kobiseda. Tema tunnis ei jäänud keegi soojusest ilma ja keegi ei tundnud end kunagi halvasti. Me ei langenud seal üksteisele kaela ega nutnud koos, aga ta hoidis väga oma õpilasi. Lausa palvetasin, et saaks mingidki aastad temaga õppida. See oli unistus. Võib-olla sealt mu armastus inglise keele ja kultuuri vastu tekkiski.

Hea õpetaja peab olema eeskätt inimene. Saan muidugi aru, et kui tund lõpeb, tahaks keerata klassiukse lukku, sest hingetõmbeaega peab ju ka olema. Aga need õpetajad, kes olid vahetunnis nõus võtma aja, et veel midagi selgitada ja rääkida niisama, olid omaette väärtus. Mõni õpetaja jääb alati kaugeks. Mõni ekskursioonile vabatahtlikult või siis mitte vabatahtlikult kaasa tulnud õpetaja hoidis omaette, aga mõni avanes inimesena ja rääkis sinuga. Nendega oli ka hiljem koolis hoopis teine suhe. Kõik ei pea olema ju sõbramehelik, aga inimlikkus teeb palju head. 

Mida tahaksid Eesti õpetajatele soovida? 

Hea õpetaja, saan ju aru, et sa ei jaksa olla kõigile nõustaja, see on väga raske, aga palun näe õpilast ja leia aega ka nende jaoks, kelle puhul kohati tundub, et nad pole seda väärt ja kelle käitumine sind vihastab. Märka ka kõrvaleheidetut. Ka sellist, kes on tüütu ja lärmakas. Ole olemas, kui tundub, et õpilane tahaks sinuga rääkida. 

Leia aega kasvõi põgusaks vestluseks. Kasvõi koridoris, koolisööklas. Arusaadav, et mõni 7. või 8. klassi poiss on justkui püsti kurat, õudusunenägu, ja on tunne, et mis ma temaga ikka räägin. Vaata oma lemmikõpilastest kaugemale. Tee see väike ekstrasamm. 

Näiteks seesama geograafiaõpetaja, kes võib-olla oleks pidanud minema pärast meie tundi vetsu nutma, nägi, et rääkimine õpilastega vahetunnis kolmestes-neljastes gruppides aitab tal nendeni jõuda. Mul on oma geograafiaõpetaja ees senini piinlik. Olen kindel, et ta andis mulle nende vahetunnivestlustega palju rohkem kui kõigi geograafiatundidega kokku.