Riik plaanib aastal 2025 tõsta õppimiskohustuse ea 18. eluaastani. Järgnevalt räägime muudatuse põhjustest ja korraldusest ning uurime, mida arvavad sellest koolijuhid.

Haridus- ja Teadusministeeriumi keskhariduse arendusjuhi Mari Tikerpuu sõnul teeb praegu muret keskhariduse esimesel aastal katkestajate ja väljalangenute suur osakaal: „Jääme igal aastal ilma vähemalt poolest tuhandest noorest, kes on otsustanud edasi õppida, aga kelle õpitee ühel või teisel põhjusel katkeb. Uuringud näitavad, et põhiharidusega jäädes on kõige suurem risk muutuda NEET-nooreks, kes ei tööta ega õpi. Vaid 10% noortest, kes otsustavad põhikooli lõpus õpinguid mitte jätkata, jõuab millalgi tasemeharidusse tagasi.

Meil on riigina seatud siht, et aastaks 2035 on 90% 20–24-aastastest noortest omandanud keskhariduse. Seda selleks, et paremini hakkama saada iseenda ja ümbritseva keskkonnaga, mis muutub üha keerulisemaks, tehnoloogiarikkamaks ja vaimselt nõudlikumaks. Eesti on väike riik ning iga inimese panus enda ja sedakaudu ühiskonna arengusse on meie püsimise ja majanduskasvu eeldus. Kui tõstame nende noorte osakaalu, kes omandavad koolis meelepärase eriala, siseneb igal aastal tööjõuturule 1400 kvalifitseeritud noort rohkem, nad on meie majandusele väga oluline ressurss.“

Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults on küll üldiselt õppimiskohustuse ea tõstmise poolt, kuid leiab, et sellega kiirustatakse. Tema sõnul pole muudatust teha lihtne.

„Olen nõus, et õpilaste koolist väljalangus on suur probleem. Saame kõik aru ka sellest, et mida kõrgem haridus meil on, seda parem. Aga see muudatus on läbi mõtlemata. On näha, et üldhariduse osakond teeb oma asja ja kutseharidus oma, asjad on harali. Mida teha nende õpilastega, kes ei näe õppimisel mõtet?

Näiteks on mul üks seitsmenda klassi õpilane, kes on kaks korda istuma jäänud, ei käi põhimõtteliselt üldse koolis ega näe ka vajadust seda teha. Vanemad on koostöövalmid, kuid ei suuda teda motiveerida, kuna noor teenib juba ise raha. Tegelikult on ta väga tark tüdruk, saab õpetajatega hästi läbi ja talle meeldib koolis olla, kui ta siia jõuab. Oleme kaasanud vanemad, koolipsühholoogid, lastekaitse, aga õpilane lihtsalt ei tule kooli kohale. Ta saab peagi 17 ja siis arvestan ma ta koolist välja, kuna ta pole enam õppekohuslane. Mida uus seadus sellise näite puhul muudab? Kuidas peaks sellisel lapsel tekkima motivatsioon minna edasi kutsekooli? Ning kuidas ma hoiaksin seesuguseid õpilasi koolis?

Gümnaasiumis on praegu probleemiks see, et väga suur osa õpilastest töötab. Kui palume neil valida kooli ja töö vahel, valivad nad enamasti õppimise või vähendavad oma töökoormust. Oletame, et õpilasel on 9. klassis halvad tulemused ja ta ei taha õppida. Kas koolijuht oleks siis kohustatud võimaldama talle lisa-aastat? Kas peame talle karjäärinõustamist pakkuma? See nõuab ressursse. Kui need vastused oleksid olemas, siis ei oleks mul selle muudatuse vastu midagi. Aga see hakkab kehtima juba järgmisest aastat ja asjad on lahtised. Teadmatus on suur, aga aeg lühike.

Probleemiks on ka õpetajate puudus. Kuna kutsekoolides üldainete maht suureneb, vajavad nad õpetajaid. Kusagilt peavad matemaatika- ja eesti keele õpetajad ju tulema. Aga need õpetajad õpetavad juba gümnaasiumides ega saa sealt kutsekoolidesse minna. Õpetajaid jääb puudu.“

Saaremaa Gümnaasiumi koolijuht Ivo Visak toob samuti välja õpilaste motivatsiooni küsimuse:

„Plaan on õilis, aga mis saab õpilastest, kes ei taha koolis käia. Meil on koolis ka Juku tüüpi õpilasi, kellele ei meeldi õppida. Ma küll usun, et kool suudab õpilasi mõjutada ja õppima motiveerida, aga võib minna ka teisiti. Mõne noore jaoks tähendaks see lihtsalt üks aasta kauem koolis kannatamist. Kas nad siis lihtsalt tiksuvad selle ühe aasta koolis, on kuskil nimekirjas? Aga kes hoolitseb selle eest, et nad ka kooli tuleks? Ühel hetkel on nad juba 18 ja kes siis täiskasvanud inimese kooli toob? Väga palju küsimusi on siin. Idee on küll hea, haridus on suur väärtus, aga ise olen nende Jukude suhtes kahtlev. Arvan, et nad ei muutu. On küll koolikohustus, aga kes paneb seda täitma, kui inimene ise õppida ei soovi?

Suur küsimus on ka see, et kui gümnaasium jääb endiselt kolmeaastaseks, siis ametikooli haridus tahetakse muuta nelja-aastaseks. Kas see ei või tuua kaasa olukorra, kus gümnaasiumi hakatakse veel rohkem eelistama, kuna selle saab kiiremini lõpetatud? Täiskasvanu võib mõelda, et neli aastat on ikka parem õppida kui kolm, aga lapsed võivad lähtuda soovist kool kiiremini läbi saada.

Kõik õpilased meie gümnaasiumisse ei mahu. Proovime valiku tegemisel juba praegu olla väga hoolsad. Kui võtame õpilase majja, siis võtame kolmeks aastaks vastutuse. Vastutus ei ole ainult gümnasistil, vaid ka koolil, sest kool annab vastuvõtmisel hinnangu, et õpilasel on potentsiaal õpingud läbida. Samas on alati nüansse, mida sisseastumisel ei pruugi ette näha. Isegi kui tundub, et õpilane on võimekas kooli lõpetama, elavad õpilased gümnaasiumieas siiski oma elu ning elusündmused võivad õpimotivatsiooni mõjutada. Olgu selleks siis armuvalu või midagi muud, mis selles eas inimese elus juhtuda võib. 

Väga oluline on, et kõikides koolides oleks tugipersonal – koolivõrku on juurde vaja koolipsühholooge ja sotsiaalpedagooge. Kust me nad leiame,on omaette küsimus, aga selles motivatsioonivõrrandis on mitmeid aspekte. Kuidas me õppele läheneme, kuidas väärtustame haridust ühiskonnas. Ja meil on vaja hoida ka noorte vaimset tervist, kui nendel on endal elus pöördelised momendid ja tugevad emotsioonid.“

Hugo Treffneri Gümnaasiumi direktor Ott Ojaveer leiab, et õppekohustuse ea tõstmine on vajalik:

„Mina toetan seda mõtet. Väga suur hulk noori jääb praegu põhiharidusega ja nende tulevik tööturul ei ole tõenäoliselt väga hea. Ka sissetulek ei saa olla põhiharidusega töötajal kõrge. Ma ei arva, et kõikidel peab olema kõrgharidus, aga mingi kutse tuleb ju omandada. Mida rohkem inimene õpib, seda targem ta on ning seda paremad võimalused on tal tööturul.

Mis puudutab õpilaste motivatsiooni, siis mina leian, et kui riik kehtestab reeglid ja nõuded, peab sellega tegelema riik ja haridusministeerium. Seda küsimust ei saa veeretada direktoritele ja koolidele lahendada. Samamoodi on õpetajate puudusega: ei saa küsida koolidelt, miks koolid õpetajaid ei leia. Meie saame leida ainult neid õpetajaid, kellel on kutse. Ka seda muudatust peab juhtima haridusministeerium, küll koolides lähevad inimesed sellega kaasa. Mina olen õppimiskohustuse ea tõstmise poolt.“

Läänemaa Ühisgümnaasiumi koolijuht Gina Metssalu peab õppimiskohustuse ea pikendamist pigem heaks mõtteks. Nii saab rohkem õpilasi korraliku hariduse. Siiski tuleb arvestada, et väga paljud õpilased tahavad gümnaasiumieas töötada ning paljudel ei olegi teist võimalust. Seega on tema sõnul oluline pakkuda töötavatele noortele sobivaid viise edasi õppida.

„Sellest muudatusest rääkides läheb palju energiat sellele, et hakkaksime nagu kedagi õppima sundima, aga mina näen iga päev gümnaasiumis hoopis selliseid noori, kes väga tahavad õppida ja saavutada. Seega ei näe ma selles muudatuses suurt traagikat, rohkem on ikka neid noori, kes tahavad õppida ja gümnaasiumisse minna. Aga loomulikult on selle kõrval ka probleem, et paljud õpilased pudenevad gümnaasiumi esimeses klassis välja või ei lähe üldse edasi õppima.

See noor, kes pärast üheksanda klassi lõppu edasi õppima minna ei saa, kuna tal ei ole kohta gümnaasiumis ega sobivat eriala kutsehariduses, saaks sellest muudatusest ju väga kasu. Saaksime anda talle veel veidi lisaaega enne tööturule minekut ja võimaluse õppida. Aga paljudel õpilastel on vaja minna pärast üheksandat klassi tööle, majanduslikel põhjustel. Õppimiskohustuse ea tõstmisel tuleb mõelda ka, kuidas noored saaksid töö kõrvalt õppida. Kas midagi saab näiteks distantsilt teha jne. 

Minu põhisõnum on, et tegelikult suur osa noori tahab õppida ja gümnaasiumis käia, seega ei näe ma selles muudatuses halba, pigem toetan seda. Kui numbreid ja statistilist infot vaadata, siis minu arvates on väga kurb, kui paljud noored langevad haridussüsteemist välja. Kui see reform aitab neid paremale elujärjele, siis olen selle poolt.“

Tallinna Südalinna Kooli direktor Veiko Rohunurm toob taas murekohana välja õpilaste motiveerituse. Tema sõnul pole koolil võimalik kõiki õpilasi õppima mõjutada. Saab õpilast pühendunult motiveerida, kaasata lapsevanemad, koolipsühholoogid ja lastekaitse, kuid õppimise otsus tuleb õpilasel endal teha: 

„Näiteks on meie koolis väljendanud 18-aastane õpilane soovi lõpetada ära põhikool. Paraku ei lähe see plaan üldse hästi, sest ta pole midagi teinud. Kui õppimisse tekib paus ja õpimotivatsioon kaob ning kui õpilane jääb kursust kordama, siis ega see teine aasta üldiselt parem pole. Põhikoolis ühtegi ainet üle ei viida ja jälle peab hakkama otsast peale. Muidugi on ka edulugusid, aga üldiselt nii motivatsiooni juurde ei tule. 

Meil oli ka juhtum, kus 16-aastane noor ei käinud koolis. Rääkisime talle küll koolikohustusest, kuid ta ütles lihtsalt, et ei soovi õppida ning käib juba tööl. Tugipersonal oli kaasatud, aga midagi ei aidanud. Kui ta sai 17-aastaseks, võttis ta vanema avalduse alusel paberid välja ning sellega tema koolitee ka lõppes. Võib-olla läheb ta kunagi veel õppima, kui mõnes töökohas nõutakse.

Kui tuleksid konkreetsed meetmed ja koolis käimine oleks päriselt ka kohustuslik, siis ei oleks mul õppimiskohustuse ea pikendamise vastu midagi. Ju on riik otsinud mingisuguseid lahendusi. Tasub proovida ja katsetada. Aga ülesanded saab ju lõpuks ikka kool, kes peab neid lahendama hakkama.

Üks kasulik tegevus motivatsiooni tekitamisel on karjäärinõustamine, mida oleme teinud ja mida paljud koolid teevad. See aitab luua selgust, kuhu noored oma õpingutega üldse jõuda võivad. Üks õpilane ütles mulle, et soovib saada arstiks, kuid tal on tunnistusel kaks kahte. Karjäärinõustamine aitab oma unistustele otsa vaadata.“

Mari-Liis Sultsi arvates on õpilaste motivatsiooniküsimus sügavam: „Peaksime alustama sellest, miks me üldse õpime. Lapsed ei saa praegu aru, miks nad õppima peavad. Koolist võiks tulla see teadmine, et õppida on lahe. Praegused noored on Youtube’i ja arvutimängude lapsed. Nad tahavad info kiiresti kätte saada ja pääseda järgmisele tasemele, otsivad eduelamust. Näiteks ei meeldi paljudele õpilastele kordused, kui tegeleme nendega, kes jäid maha. See, kes juba oskab, peab sama teema juures veel kord peatuma, aga tahab edasi minna. 

Keskmine eesti õpetaja on üle 55-aastane. Kui tema ülikoolis käis, siis õpimotivatsiooni kohta veel ei õpetatud. Küsimused, mis õpilastel motivatsiooni kohta tekivad, ajavad õpetajaid tihti närvi. Näiteks kui õpilane küsib, miks tal seda teemat üldse vaja on. Aga kui noor saab aru, miks ta õpib ja kuidas õpitu tema elus kasulik on, on ta rohkem motiveeritud, näeb eesmärki. Õpilased tahavad näha seoseid päris eluga. Sama tähtis on õppimise üle arutlemine. Ka see ei meeldi kõikidele õpetajatele. On vaja arutleda tehtud töö üle ja analüüsida, kas mõni lahenduskäik oli parim viis teema õppimiseks või ülesande tegemiseks.

Osa õpetajatest ühendab väga hästi õppematerjali päris eluga ja loob õpilastele seoseid, aga mõned õpetajad on vanas süsteemis kinni ega ole nõus muutuma. Teine võti oleks õpetajakoolitus, sealt peaks tulema kaasaja õpetaja. Praegu tahavad noored saada praktilist õpet, nad ei taha väga digikeskkonnas õppida. Pigem olla õues ja tegeleda lilledega või teha fotosid ning õppida pildistades füüsikat. Minu laps vaatab ka Youtube’ist videoid, et füüsikat õppida. Kindlasti ei taha noored enam fakte pähe tuupida, vaid vaadata näiteid ja asjast päriselt aru saada.

Kuna nüüd saab info kätte ka ChatGPT-st, ei saa õpilased veel enam aru, miks midagi pähe õppima peab. Jah, me saame ChatGPT-st kätte Ümera lahingu aasta ja info, aga seda analüüsida saame koolis. Võrrelda ja arutleda saame klassis, aga aastaarvud ja põhilise info leiab õpilane ise. Seega ei huvita õpilast enam andmed, aga teda huvitab analüüs. Näiteks saab arutada klassis, kuidas oleks võinud mõni lahing minna, ja tuua koos näiteid. Tundides kahjuks sellega väga ei tegelda, sest õpetajad on ülekoormatud. Paljud pole ka piisavalt loovad, et hakata arutama, minnakse õpikute ja töövihikute teed.“

Haridus- ja Teadusministeeriumi keskhariduse arendusjuht Mari Tikerpuu õpilaste motiveerimisest ning õpetajate leidmisest:

„Igal põhihariduse lõpetajal on õigus edasi õppida, aga see on ühtlasi ka kohustus. Õppijal on vaja sooritada oma osa ehk kanda vastutust iseenda arengu eest. Kooli ülesanne on siduda õpe võimalikult hästi eluliste ülesannete ja olukordadega, rääkida tööturu valikutest ja elukaareülesest perspektiivist. Õppija rahulolu ja õppes püsimine on praktilise ja elulähedase õppe puhul tõendatult suurem. Kooli roll on õppeprotsessi kaudu näidata, milliseid oskusi ja miks on põhikoolis või keskharidustasemeõppes vaja omandada, et oma isikliku elu ja tuleviku kavandamisega hästi toime tulla. Võtmesõna on tagada turvaline ja arendav õpikeskkond, kus õppija tunneb, et ta saab hakkama, tal on võimalik ise valida ning kaaslased hoiavad üksteist.

Kooli mittetulemine on tagajärg, samuti nagu on tagajärg motivatsiooni puudumine. Sellisel juhul ei saagi teisiti, kui alustada põhjuste väljaselgitamisest. Kõigepealt koolis, juhindudes raamist (seadus, riiklik õppekava, kooli õppekava, koolisisene kord) ja olemasolevatest võimalustest, mis igal koolil on.

Juhul kui koolipere ressursid on otsas, on vaja kaasata kohalik omavalitsus. Kavandatud muudatuse arutelul küsitlesime ka kohalikke omavalitsusi. Eesmärk oli saada aru, mis praegusega võrreldes muutmist vajab. Vastustest joonistus välja, et lahenduskäigud on eranditult juhtumipõhised. Alati pole vaja koolikohustuse täitmata jätmiseks kavandada sekkumist noorele, vaid tuge vajab pere. Samas ahelas on kool: võib-olla on vaja kaasata täiendavat tugispetsialisti, õpilasmentorit või hoopis midagi muud. Kui tegemist on abivajava lapsega, tuleb KOV-i tasandil sekkumine kavandada lähtuvalt lastekaitse- või sotsiaalhoolekande seadusest. Oluline on, et kool jääks juhtumikorralduses võrgustikuliikmeks, mis aitab tagada valmisoleku sujuvaks õppesse naasmiseks. Et noore jaoks üleminekuid toetada, ongi vaja võtta aega ning otsida üles nurk, mille kaudu huvi õppimise vastu tekitada. Mitteformaalõppe sidumine individuaalsesse õppekavasse võib olla üks lahenduskäik, kuidas teele minna.

Kutsekeskhariduse õppekavadel on juba selge üldharidusõppe maht. Õpetaja vaates ei pruugi see maht olla aga piisav, et tagada täiskoormust. Pea kolmandikus kutseõppeasutustes on võimalik omandada üldharidust mittestatsionaarses õppevormis – ka need üldharidusõpetajad on praegu koolis olemasolev ressurss ning pigem räägime osakoormuse võimalikust kasvust täiskoormuseks. Kolmas võimalus lahendusi leida on gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste koostöö.

Kõigepealt vaatame, kuidas saaksid parimal moel rakenduda väiksema koormusega juba hõivatud õpetajad, ning panustame seejärel koolide koostöistele võimalustele. Samuti on asjakohane rakendada nutikamaid lahendusi õppe läbiviimiseks.“

Õppimiskohustus võiks Tikerpuu sõnul rakenduda 2025. aasta kevadel kõigile põhikoolilõpetajatele. Õppimiskohustuse eelnõude jaoks on sisendi andnud õpetajate, koolijuhtide, tugispetsialistide ja ka tööturu osapooled ning ministeeriumid ja ametkonnad.