Keskkonnaprobleeme ja kliimamuutusi tajutakse tihti katastroofide kontekstis: liikide väljasuremisest üleujutusteni ja viiruspandeemiatest metsatulekahjudeni. Sestap vajavad tänased õpilased julgustavaid tulevikuvisioone, mitte hävingut kuulutavaid stsenaariume. Rahvusvahelise projekti CultureNatureLiteracy raames uuritaksegi, milliseid oskusi ning teadmisi vajavad lapsed eluks inimkesksel ajastul. Tartu Ülikooli rollist projekti juures rääkis haridusteaduste instituudi õpetajahariduse nooremteadur Liisi Pajula.

Mida kujutab endast projekt CultureNatureLiteracy?

CultureNatureLiteracy üritab pakkuda ka positiivseid tulevikuvisioone. See põhineb paljuski keskkonnaprobleemidel, aga on vaja luua nendest probleemsetest algetest midagi, mis ei tekita ärevust ja ängi. Projekti eesmärk ongi tekitada arusaamist, et tulevik võib olla ka praegusest parem, mitte ainult halvem. Meil on üheksa partnerorganisatsiooni viiest riigist: Austriast, Saksamaalt, Ungarist, Sloveeniast ja Eestist ning nende seas on nii ülikoole kui ka MTÜ-sid.

Töötame välja õppematerjale ja MOOC-i (piiramatule arvule osavõtjatele kättesaadav e-kursus) ning suuremat arusaama sellest, mida tähendab CultureNatureLiteracy ehk kokkuvõtlikult: kuidas kultuur ja loodus (hoolimata sellest, et kasutame erinevaid termineid) on omavahel põimunud. Kuidas meie oleme osa loodusest ja mil moel kultuur saab kajastada seda, et me oleme looduse osa.

Mida tähendab inimkeskne ajastu?

Inimkeskne ajastu ehk antropotseen on meie praegune ehk sisuliselt inimese domineerimise ajastu. Varem reguleeris planeet ennast ise ja näiteks jääaegadele järgnesid suured sulad. Samuti arenesid ja kasvasid liigid ning surid ka välja. See kõik toimus loomuliku ja orgaanilise protsessina, kuigi mõnikord ootamatult, nagu dinosauruste väljasuremine. Nüüd on inimkond oma tehnoloogiliste vahenditega saavutanud planeedile sarnase mõju. Aga kui üüratud geoloogilised protsessid võtsid aega sadu tuhandeid aastaid, siis nüüd oleme 50 aastaga oma planeeti erakordselt tugevalt muutnud. Seega elame väga inimkesksel ajastul, kus meil on võimalik keskkonda kahjustades hävitada nii iseendid kui terveid tsivilisatsioone. 

Antropotseeni pädevuste pool käsitleb seda, milliseid oskusi, teadmisi ja hoiakuid meil vaja on ning kuidas funktsioneerida antropotseenis nii, et me ei kuulutaks kõigile teistele ja ka endale hukku. Tuleb aru saada, et inimkond ei ole planeedist eraldi, vaid kogu areng on saanud toimuda tänu keskkonnale. 

Antropotseeni pädevus on seega midagi, mida inimene saab teadlikult kasutada?

Seda saab õppida, omandades maailmavaate, mis aitab kohandada enda käitumist teatud viisil. 

Kes on sihtrühmad ja mis on projekti eesmärgid?

Peamised sihtrühmad on õpetajad, koolijuhid ja õpetajaharidusega tegelevad inimesed. Näiteks tegeletakse projektis palju lastekirjandusega, aga meie oma Tartu Ülikooli rühmaga oleme tegelenud kõrgharidusega. See projekt on jätk eelmisele, kus sama seltskond tegeles antropotseeni pädevustega. Praeguse projekti eesmärk on töötada välja rakendatavad materjalid. See puudutab õppematerjale, MOOC-i ja loome ka õppimisstsenaariumid, kus õppematerjale saab praktiliselt kasutada: näiteks ideed, kuidas käsitleda antropotseeni pädevuste arendamist. 

Mis on TÜ haridusteaduste instituudi osa selles projektis?

Partnerina aitame kaasa kõikide projekti väljundite mõtestamisele ja valmimisele. Enim tegeleme MOOC-iga, milles oleme juhtivpartner ja mis valmib tänavu septembris. Meie suur teemavaldkond on ka tulevikule mõtlemine. See on suunatud sellele, mida me tulevikust teame (või pigem ei tea) ja kuidas kujutleda alternatiive sellele, mida tavaliselt tulevikuna kujutatakse. Praegu on meil tulevikust konkreetne arusaam: tuleb kas tehnoloogiline utoopia või katastroofiline ökoloogiline kollaps. Nende kahe suure narratiiviga oleme harjunud arvestama, aga tegelikult tuleks luua terve kaleidoskoop arusaamu võimalikest tulevikest. 

Milliseid tulemusi võib praeguseks välja tuua?

Kirjutasime projekti kohta käsiraamatu, tuues välja, mis on antropotseeni kompetentsid ja milliseid pädevusi üldse vaja läheb. Näiteks on suur roll süsteemmõtlemisel ehk arusaamisel, kuidas meie ja ökoloogilised protsessid omavahel seotud on. Samuti korjasime eri riikidest kokku parimad praktikad inimestelt, kes iga päev kestlikkuse teemadega tegelevad, olgu mainitud näiteks koolijuhid ja MTÜ-d. Lõime õpistsenaariumid antropotseeni pädevuste arendamiseks, et õpetajad saaks neid tunnis rakendada. Samuti arendame MOOC-i ja loome kogu seda infot haldavat veebiplatvormi.

Millist kasu Eesti inimesed projektist saavad?

Kestlikkusega tegelemine toob pikemas või lühemas perspektiivis kasu kõigile. Aga käegakatsutav kasu on see, et kogu projektis loodav materjal tõlgitakse eesti keelde ja see on eelmainitud platvormil tulevikus kättesaadav. Tegelikkuses on meie praegune kestlikkuse kriis ju eelkõige kultuuriline probleem, millel on looduslikud tagajärjed. Keskkonnaprobleemid on seejuures vaid sümptom. Seega mulle tundub, et see projekt täidab olulist rolli, et teha koostööd humanitaarvaldkonnaga, mis tegeleb just inimese mõistmisega ja püüab kõnetada tema hinge. Loodetavasti saavad näiteks teater ja kirjandus selles valdkonnas järjest olulisemat rolli mängida.