Ajad muutuvad kiiresti. Järjest enam on mõistetud, et tänapäeval on vaja õppimist ja kasvatust vaadata valdkonnaüleselt, transdistsiplinaarses vaates. Väga lühidalt öeldes tähendab see arusaama ja praktikat, mis mõistab, et maailm koosneb seostest, et otsused ja tegusid tuleb planeerida terviklahendusena, näha ühe valdkonna tegevuse mõju ülejäänud valdkondades. Räägime üha rohkem sellest, et tuleb õppida mõtlema terviksüsteemselt, strateegiliselt ja empaatiliselt. Eriti tänapäeval on see oluline oskus, mida õppida.

Meile meeldib pidevalt reformida haridussüsteemi, täna nii, homme naa ja ülehomme tagasi tänasesse. Kas me ise otsustajatena mõistame ja oskame terviksüsteemselt mõelda või ootame seda vaid järeltulevatelt põlvedelt? Kas planeerime otsuseid pikas vaates, oluliste visioonide osana, või teeme neid fragmentidena, ühe kindla valdkonna osakestena, mis muudes valdkondades võivad vaat et kaose esile kutsuda?

Puudus, puudus, puudus … ja kvaliteet

Mõelgem juba mitu aastat kestvale, rahaliselt survestatud protsessile, kus kohalikele omavalitsustele eraldatakse toetusi, et nad oma koolivõrku reorganiseeriks (loe: koole kinni paneks). Põhiliselt on seda põhjendatud rahapuuduse, õpetajate puuduse, õpilaste puuduse ja hariduse kvaliteediga.

Rahapuuduse võiksime siinses arutelus kõrvale jätta, sest KOV-ide rahastusmudelist on juba pikalt räägitud ja on teada, et see vajab muutmist. Võib vaid remargi korras öelda, et kui riik ei panusta jõulisemalt maaelu tugevdamisesse, siis väheneb KOV-ide maksutulu ka tulevikus edasi ettevõtete pankrotistumise ja inimeste lahkumise tõttu. KOV-id üksi seda olulist protsessi reguleerida ei suuda.

Õpetajate puudusest oleme rääkinud vaat et aastakümneid, kuid peale rääkimise ei ole otsustustasandilt suuri visioone ega tegusid järgnenud. Õpetajate palkade teema on viimastel kuudel nii palju tähelepanu saanud, et piisab lihtsalt küsimusest: kui õpetajad on ülekoormatud, nende palk ei vasta rangete kvalifikatsiooninõuete ja väga kõrgete nõudmistega ametile, siis miks me ometi seda selget probleemi ükskord ära ei lahenda? Kuidagi kummastav tundub selles kontekstis aastaid kurta, et näe, õpetajaid pole. Kui me ise ei tee olulisi otsuseid kasvõi ainuüksi töötasu tõstmiseks, kui poliitiline tahe selleks puudub, siis tundub see jutt veidi silmakirjalikuna. Ära ei saa unustada ka seda, et pidevate reformide elluviimise põhiraskus näib maanduvat sageli just sellesama klassi ees seisva õpetaja õlgadele. Nii see ülekoormus kasvab ja töö üha pingelisemaks muutub.

Õpilaste puudus on huvitav teema. Põhiliselt räägime sellest siis, kui mõni maakool on vaja kinni panna. Samas selgub selliste plaanide avalikuks tulekul alatasa, kui palju noori peresid on just nimelt maale kolinud, ja seda heade maakoolide piirkondadesse. See suundumus kusjuures jätkub. Ja loomulikult avaldavad nad nördimust, kui koole äkki sulgema tahetakse hakata. 

Kui Tallinnas, Tartus ja nende ümbruses koole alatasa juurde ehitatakse, ja olemasolevad koolid paisuvad nn mammutkoolideks, siis ei ole ju probleem õpilaste vähesuses, vaid pigem nende geograafilises paiknemises. Kui sunnime peresid maaelu piiravate meetmetega järjest enam maalt lahkuma, maaettevõtteid sulgema, mida me siis imestame, kui maal inimesi vähemaks jääb? 

Reformid ja laiema pildi puudumine

Kas kehitame taas õlgu ja ohkame, et näete, maalt tulevad inimesed ära, või võtame aluseks proaktiivse lähenemise, terviksüsteemse mõtlemise, pikemad visioonid ning küsime, kuhu me soovime, et Eesti liiguks. Kui tegelikkuses tahavad inimesed maal elada, noored minna sinna oma lapsi kasvatama ja koolitama, siis tuleb selleks luua tingimused. Mis omakorda nõuab riigilt tugevat ja selget visiooni ning kannatlikkust, sest need protsessid võtavad aega.

Siin on abiks jätkusuutlikku arengut käsitlevad teadustööd ja suured, inimkonna rohelisemat tulevikku mõtestavad riikidevahelised strateegiad. Nendest leiame sõnumi, et tulevikku nähakse mitmeti just deglobaliseerumises, lokalismi, kohalike kogukondade ja maaettevõtluse tugevdamises. Sama käsitleb Euroopa Liidu rohelepe, mida meile eriti viimastel aegadel tsiteerida meeldib. 

Kui suured strateegiad kõrvale jätta, siis väikese Eestigi arengudokumendid on läbi aegade rõhutanud, et maaelu tuleb hoida ja arendada. See pole võimalik, kui vaid korra enne valimisi kiljatada, kui oluline see on, ja samas tegeleda 99,9% ajast sisuliselt maaelu nõrgestamisega. Loogiline – elu riigis püsib tasakaalus ning on jätkusuutlik vaid siis, kui inimesi elab kõikjal üle maa. 

Muuseas, ca 60% eestlastest elabki maal, väikestes alevikes, väikestes kohtades! Eestlastest, mitte eestimaalastest. Ehk tasub meenutada, et me siiski oleme maarahvas, meid tõmbab maale, kus meil on päriselt hea. Inimesed tahavad maal elada, võimaldada lastele turvalist ja looduslähedast keskkonda. Ehk lõpetame sellele soovile kaigaste kodaratesse loopimise?

Just siit peaksime haridusreformide planeerimisel ka alustama – küsima, kas meie otsused ja valikud toetavad maaelu või pigem mitte. Kui mitte, siis tuleb need ümber vaadata, paremad lahendused leida. See on võimalik, kuna Eestis on väga palju tarku teadlasi, majandusala visionääre, kes tuleks kohe appi ideede ja teostusvõimalustega. Mitmed Eesti koostöökogud, olgu selleks Eesti Rooma Klubi, Eesti Kultuuri Koda, OTT-võrgustik või regionaalsemad ühendused, arutavad juba ammu neid küsimusi. Kahjuks haigutab lõhe arutelude ja reaalsete rakendusvõimaluste vahel. Riigil on viimane aeg selliste ühenduste ja kogude suurt tööd tunnustada ning kasutama hakata. Tehkem päriselt koos ja häid asju!

Haridusvõrgu korrastamine ei peaks olema kitsalt vaid koolide sulgemine või koolide jupphaaval väiksemaks raiumine. Teame, et meie väikekoolid annavad maailmatasemel haridust. Seda kinnitavad nii rahvusvahelised uuringud kui hindamised, ning vihjata, nagu oleks maakoolid midagi kehvemat, ei ole lihtsalt õige.

Mitmesuguste reformide ja ümberreformimiste häda on sageli just valdkondadevahelise mõtlemise nõrkuses, tervikpildi hoomamatuses. Oleme kahjuks liiga sageli näinud reformide jõuga pealesurumist, et mõne aasta pärast taas tunnistada: ei tulnud hästi välja, ja pakkuda lahendusena taas uut reformi. Nii see haridus ja kasvatus reformide tuules kõigub, üksi ja eraldatuna. Kuid kas ei peaks olema just haridusvaldkond see, kust tuleva reformi puhul võiksid kogukonnad ometi kord kergendatult ohata: jah, see on õige muutus, see teeb päriselt Eesti inimeste elu paremaks, toetab kogu riigi kestlikku arengut? Mis näeb laiemat pilti, kui vaid pisikese ja armsa maakooli vägisi kinnipanemist.