Üks õpetaja, seitse kooli ja viis õppeainet

Silvester Jürjo õpetab (või on õpetanud) keemiat ja teisi loodusaineid ning informaatikat Poska ja Haljala koolis ning Võnnu Keskkoolis, olles viimases ka klassijuhataja. ASÕP-i asendusõpetajana on ta õpetanud üht või mitut loodusainet Nõo Reaalgümnaasiumis, Miina Härma Gümnaasiumis ning Reiniku ja Herbert Masingu koolis.

Silvester Jürjo on muidugi äärmuslik näide, kuid juba paljud aineõpetajad õpetavad koormuse täis saamiseks mitmes koolis ja mitut õppeainet. Õpetajate Lehe seitsmendal leheküljel on sel teemal Ivo Maripuu artikkel „Üks õpetaja, mitu kooli“ ja Maarika Välliku tekst „Üks õpetaja, mitu õppeainet“. 

Kas selline võibki olla paljude Eesti õpetajate tulevik – õpetada korraga mitmes koolis ja/või mitut õppeainet?

Täiesti võimalik! Kui näiteks maakoolides gümnaasiumiosa kaob, siis ei saa mitmed gümnaasiumiosas õpetanud õpetajad alles jäänud põhikooliosas koormust muidu täis, kui sõites mitme kooli vahet või õpetades ühes ja samas koolis mitut õppeainet. 

Silvester Jürjo on läbinud paljude koolide vahet sõites üle 3000 (!) kilomeetri kuus ja õppekoormus on tal olnud üksvahe üle 40 tunni nädalas. 

Nagu oleks koolide vahet sõitmisest veel vähe, on Silvester Jürjo suutnud õpetamise kõrvalt ka ise edasi õppida. Enne õpetajaks hakkamist lõpetas ta Tallinna Tehnikaülikooli rakenduskeemia ja biotehnoloogia erialal. Praegu on tal Tartu Ülikoolis lõpusirgel doktorantuur (keemia – fosforiidi väärindamine). Samas on ta teinud magistriõppe aineid doktoriõppe vabaainete moodulisse ja kavatseb pärast doktoriõppe lõppu kaitsta eksternina ka loodusainete õpetaja magistrikraadi. Sellest lahutab teda praegu vaid lõputöö. Kirsiks tordil on tal kodus viis last. 

Kuidas on ta seda kõike suutnud?

Võib-olla ütleb tema kohta midagi see, et tal oli õpetajaks hakates selja taga 11 aastat teenistust kaitseväes. Ta on hingelt võitleja. 

Teiseks on teda aidanud kiire kohanemisvõime, selleta seitsmes koolis ju ei õpeta. 

Kolmandaks on ta sõbralik, kuid samas nõudlik õpetaja, mis tähendab, et õpilastel motivatsiooni või distsipliiniga probleeme pole. 

Ja neljandaks kõige olulisem: ta oskab aega kokku hoida! Kuna ta on sõitnud 3000 kilomeetrit kuus ja andnud 40 tundi nädalas, siis on ta õppinud oma tööaega väga ratsionaalselt kasutama. 

Silvester Jürjo palub ära märkida ka oma abikaasa, kes on võtnud kodused tööd ja pere viie lapsega tegelemise enda peale. Ta rõhutab, et abikaasa toetuseta ei oleks ta nii palju suutnud. 

Alljärgnevalt kirjutab Silvester Jürjo lähemalt, kuidas ta on õppinud oma aega nii kokku hoidma, et õpetamisega ei tegele ta nädalas kauem kui 35 tundi. Võib-olla on temalt midagi õppida?

Raivo Juurak

Kuidas töönädal 35 tunni sisse suruda?

Silvester Jürjo, Haljala Kooli ja Võnnu Keskkooli õpetaja:

Õpetajate streigist jäi kõlama mõte, et kohe hakatakse õpetaja töökoormust vähendama. Julgen kahelda ja soovitan õpetajatel läbi mõelda, kuidas oma töökoormat ise kergendada.

Lähiajal ei ole õpetajatel põhjust oodata ei palgatõusu ega haridusministeeriumi sekkumist, mis õpetaja töökoormust vähendaks. Uppuja päästmine on veel pikalt uppuja enda asi. Seepärast peaks õpetaja hästi läbi mõtlema, kuidas oma tööaega ise 35 tunni sisse mahutada. Jagan järgnevalt ideid, mida olen katsetanud ja mida võiks kopeerida.

Ära anna õpilastele kodutöid. Nende parandamine ja õpilastele tagasiside andmine võtab väga palju aega. Püüa kogu töö ära teha tunnis. Õpilane tegeleb koolitöödega vähemalt hommikul kaheksast kella kolmeni päeval ega jaksa õhtuti lõputult kodutöid vorpida. Märkasin ise ja on teisedki õpetajad märganud, kuidas õpilased pärast kodutööde kadumist sõbralikumaks muutuvad, ja seegi on oluline. 

Valmista tundi ette kuni 30 minutit. Sea selge piir tundide ettevalmistamiseks kuluvale ajale: näiteks maksimaalselt 30 minutit ühe tunni jaoks. Pane kell käima. Kui aeg ühe tunni ettevalmistamiseks on läbi, siis lõpeta töö selle tunniga. Seitsme tunni ettevalmistuseks kulub niigi kolm ja pool tundi ning seda on palju. Kui näpistad iga tunni ettevalmistamiseks veel kümme minutit juurde, kulutad päevas ühe tunni lisaks ja see on halb. Tundide ettevalmistusele on võimalik kulutada lõputult aega, kuid õpetaja peab õhtul kella vaatama, et tal jääks aega ka pere jaoks ning ta saaks mõistlikul ajal magama minna. Haridusminister ei ole Une-Mati, kes käib õpetajale uneaega meelde tuletamas. Õpetaja seisukohast ei ole jätkusuutlik kella kaheni öösel veritsevate silmadega tunde ette valmistada, kell kuus hommikul üles tõusta, väsinud ja närvilisena tunde läbi viia, õhtul oma lapsed telefoni või arvuti taha mängima kupatada – seda kõike selleks, et saaks uuesti kella kaheni öösel järgmise päeva tunde ette valmistada. See on enesetapumissioon.

Anna paralleelklassides ühesuguseid tunde. Kasuta seda võimalust maksimaalselt, sest see säästab märkimisväärselt tundide ettevalmistamiseks kulutatud aega. Klassid sellest ei kaota, sest nagunii kujunevad ka ühe ja sama kava järgi antud tunnid väga erinevaks – õpilased pole ju samad. 

Kopeeri töökavasid. Kopeeri kõike, mida vähegi annab. Kooli jaoks on oluline, et kõik vajalikud dokumendid oleksid õppeinfosüsteemis, aga nende sisusse süvenetakse juba vähem. Või kes üldse tuleb ütlema, et kopeeritud materjal on halb ega kõlba kasutada, kui sa kopeerid oma ala spetsialiste! Töökavasid võiksid kopeerida just alustavad õpetajad, sest kui nad püüavad esimesel tööaastal valmis teha kogu aasta tundide plaankonspektid ja lisaks sellele väga omanäolised tegevuskavad – töökavad, hindamise kavad, individuaalset arengut toetavad kavad, liikuma kutsuva kooli kavad ja mida kõike veel –, siis saavad neist kevadeks elavad laibad, kes otsivad meeleheitlikult õpetajatööst vabanemise võimalusi. Õpetamine on maratoni jooksmine ja ka töökavasid ei saa sprindi tempos teha. 

Jaga kolleegidega õppematerjale. Õppekavade pidev uuendamine paneb niigi ülekoormatud õpetajate õlgadele täiendava koormuse ja sellele kulub ka täiendavalt aega. Seepärast on põhjust oma tunnikavu ja õppematerjale kolleegidega jagada. Ühtsuses peitub jõud.

Valmista tunde ette koos kolleegi(de)-ga. Eriti tasub seda teha paralleelklasside õpetajatel. Aga koostööd saavad teha ka loodus- ja humanitaarainete õpetajad, vältides tarbetuid kordamisi jne. 

Küsi aineühenduselt tuge. Edasta oma õppeaine aineühendustele (õpetajate liidud) palve koostada täiendavaid praktikumide materjale ning metoodilisi juhendeid. 

Automatiseeri hindamist. Tee seda nii palju kui võimalik. Koosta kontrolltööde lehti nii, et lahenduskäigud ja vastused oleks selgelt nähtaval ja silmadega kiiresti haaratavad. Isegi eesti keele õpetaja peaks oma kirjalikud ülesanded koostama nii lühikesed, et ühe õpilase töö läbivaatamiseks ei kuluks üle kümne minuti. 24 õpilasega klassis tähendab kümme minutit ühele õpilasele õpetaja jaoks nelja tundi tööd. Mitte keegi ei tule õpetajale neid ülevaatlikke töid koostama. See töö tuleb õpetajal endal teha.

Rakenda hindamisel õpilasi. Õpilased võivad hinnata nii enda töid kui ka kaasõpilaste omi. Nii kinnistavad nad õpitut ja õpetaja hoiab aega kokku. Õpetajale jääb küll ülesanne vaadata, et hinnatud oleks õiglaselt, aga minu õpilased on teinud seda alati ausalt. Kui õpilased harjuvad ausalt ja korralikult töötama, hoiab ka see tublisti õpetaja aega kokku. 

Anna tagasisidet tehisintellekti abil. Kasuta elektroonilisi ülesandeid – Foxcademy, Desmos jt –, mis annavad õpilasele teada, mis läks õigesti ja mis valesti. Uuri ChatGPT võimalusi tagasiside andmiseks. Õpetajatel oleks kasu, kui mõni entusiast käiks mööda Eesti koole neid võimalusi tutvustamas. 

Kasuta ankeete. Klassijuhatajal kulub ühe õpilase individuaalse arenguvestluse läbiviimiseks terve õhtu. 24 õpilasega klassi puhul tähendab see 24 õhtut, mida õpetaja ei saa veeta koos oma perega. Arenguvestlus läheb palju kiiremini, kui õpilane ja lapsevanem täidavad enne vestlust kirjaliku (veebipõhise) ankeedi, kus on kõik olulised küsimused lapse kohta sees. Sellisel juhul saab vestluste ajal keskenduda ainult kõige olulisemale.

Kokkuvõtteks

Selle kirjutise eesmärk ei ole propageerida hoolimatut suhtumist õpetaja tööülesannete täitmisesse. Loetlesin lihtsalt aja kokkuhoiu võimalusi, mida iga õpetaja saaks kasutada. Tasub läbi mõelda, kuidas kõik olulised tööd 35 tunni sisse ära mahutada, nii et töönädal ei muutuks üle 60 tunni pikkuseks. 

Minutid on nagu peenraha, mille kadumist on raske märgata, kuid mille raisku laskmine maksab varem või hiljem kätte. Õpetaja peab saama hommikul puhanult kooli tulla ja õhtul oma pere jaoks olemas olla. Peamine inimene, kes saab aega kokku hoida, on õpetaja ise. Kui kodune tagala on samuti kindlustatud, siis läheb õpetaja hommikuti puhanult ja rõõmsa meelega tööle, saab hästi hakkama ning soovib oma ametis jätkata. Samuti väheneb tunne, et praeguse palga eest peab justkui liiga palju tööd tegema. Kuigi jah, õpetaja palk peab ka tõusma.

---

Üks õpetaja, kaks kooli

Ivo Maripuu, ajalooõpetaja aastast 1984:

Kuivastu 12, Kuressaare 64. Kui tööpäeva hommikul näen autotulede vihus selliseid teeviitasid, on aeg otsustada, kas keeran vasakule Muhu Põhikooli poole või paremale, kus teisel pool Väikest väina on Orissaare Gümnaasium. Selles koolis, kuhu sel päeval lähen, toimuvad ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse tunnid. 

Olen kahe kooli vahet käinud 12 aastat. Varem töötasin vaid Orissaares, aga klassikomplektide arv Orissaares vähenes ning koos sellega kahanes minu ainetundide arv. Muhus läks aga eelmine õpetaja parajasti pensionile ja nii võtsin vastu uue väljakutse. Ega see väljakutse (kahes koolis töötamine) tegelikult päris uus olnud. Olen varemgi lühemat aega kahes koolis (aga ikka ühe aine peal) töötanud. 

Väiksemas põhikoolis, kus paralleelklasse ei ole, on nädalas ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse tunde kokku 12–13: sõltub sellest, kas 5. klass saab viie päeva jooksul ühe või kaks ajalootundi. See teeb kokku umbes poole täiskoormusest. Kui tahad töötada täiskoormusega, tulevad mängu enamasti järgmised variandid: üks õpetaja – kaks kooli või üks õpetaja – mitu ainet. Muide, olen ka seda teist varianti proovinud: nooremas eas ja olude sunnil olen õpetanud nii maateadust kui matemaatikat.

Kummaski koolis on mul oma kabinet, mida neil päevil, kui mina teisel pool väina minevikku meenutan, kasutab kas geograafia- või keemiaõpetaja. See on tore, sest ruum ei seisa tühjana. Aga minul on ühel juhul kabinetis gloobuseid ja maakaarte rohkem kui ajalookabinetis keskmiselt ja teisel juhul saan värskendada oma teadmisi Mendelejevi tabelist ja selgitada jahmunud 5. klassi õpilastele, milleks on klassinurgas tõmbekapp.

Kaks kooli tähendab ka kaht töökollektiivi ja see teeb elu huvitavamaks ja vaheldusrikkamaks. Ma ei ole ainus õpetaja, kes oma töönädalat Orissaare ja Muhu vahel jagab, üks on veel. Üldse liigub iga päev üle Väikese väina mõlemas suunas mitmeid õpetajaid: ühed elavad Orissaares, aga töötavad Muhus, ja teised jälle vastupidi.

Hoolimata oma pikast töökogemusest tuleb (kontakt)tunde ka veidi ette valmistada. Kuna õpetan mõlemas koolis samades klassides ja kasutan samu õpikuid, vaatab siit vastu mõningane aja kokkuhoid tunnivälise töö osas. Probleemiks on aga see, et kui oled ühes koolis õpetanud midagi õpikuvälist, aga teises selleks aega ei leidnud, siis juhtub tagasisidet küsides vahel, et püüan vilju lõigata sealt, kuhu ei olegi külvanud.

Olen kunagi andnud tunde ka kolmele paralleelklassile (ühes ja samas koolis) ja mäletan, et kõige paremini õnnestus tavaliselt tund nr 2. Siis sai parandada puudujääke, mis ilmnesid esimeses tunnis. Aga kui hakkad ühel ja samal päeval kolmas kord samas klassiruumis sama asja õpetama, märkad, et innukus on vähenenud ja silmis ei ole endist sära. Kuigi õpilased on uued. Pealegi oli siis enamasti juba pärastlõunane aeg ja nii minu kui veel enam õpilaste pähe tikkusid koolivälised mõtted. Seda kirja pannes meenub, et suurtes koolides on neidki õpetajaid, kellel on õpetada rohkem kui kolm paralleeli, tublisti rohkem. Küllap saavad nad hästi aru, millest ma räägin. Arvan siiski, et sellisel juhul on paralleelid õpetajate vahel ära jagatud.

Igas hästi varustatud kabinetis on abimaterjali. Mõlemad kabinetid ei ole ühtemoodi varustatud: juhtub nii, et Muhus leidub midagi sellist, mida Orissaares ei ole. Või siis vastupidi. Muidugi ei mahu iga asi, mida tahaks korraks kaasa võtta, klassiuksest välja, aga pisemaid abivahendeid saan kasutada nii ühes kui teises koolis.

Kahe kooli vahet käies jääd paratamatult millestki ilma: põnev külaline, tähtpäeva tähistamine või kolleegi sünnipäev. Infost enamasti ilma ei jää, elame ju e-ajastul ja seda liigub rohkemgi, kui jõuad ära seedida. Klassijuhatamist oleks mitmes koolis töötades siiski raske korraldada, aga seda koormat mu õlul praegu ei ole.

Mõlemas koolis olen aastakümnete eest ka õpilase rollis olnud. Orissaares omandasin kunagi keskhariduse ja kaudsemalt õppisin ka Muhus. Kaudsemalt sellepärast, et seda Muhu Põhikooli ei olnud minu ajal veel olemas. Mina sain põhihariduse Piiri 8-klassilises Koolis, mis kohe pärast minu lõpetamist kaks kilomeetrit Kuivastu poole koliti ja seal uut nime hakkas kandma. Igatahes võin end mõlemas koolis vilistlasena tunda.

Kuivastu 12, Kuressaare 64. Minu käest on küsitud, kas vahel ka valele poole olen keeranud. Seni veel ei ole. Kui see aga juhtuma peaks, võib võtta seda kui kõrgemalt poolt tulnud märguannet, et tuleb koormust vähendada ja piirduda selle kooliga, kuhu auto omatahtsi läheb.

---

Üks õpetaja, neli ainet

Maarika Vällik, Tabivere Põhikooli õpetaja:

Väiksena mängisime kodus vanema õega tihti kooli. Tema oli see, kes mind enne kooli lugema ja arvutama õpetas, nii et koolis oli alguses kohati üsna igav. Algklassides soovisin väga saada õpetajaks, kuid gümnaasiumi lõppedes oli see juba välistatud, sest tol ajal näis, et õpetajaks läksid õppima vaid need, kes muudele erialadele sisse ei saanud. Toona valisin eriala, mis mind huvitas ja tundus prestiižsem – geenitehnoloogia. Aastaid hiljem kutsuti mind osalema programmis „Noored kooli“, kuhu kandideerides tuleb läbida tihe sõel. Selline väljakutse motiveeriski õpetajaametit proovima. Siis ma veel ei arvanud, et programmi lõppedes õpetajaks jäängi. 

Et maakoolis täiskohaga õpetajana töötada, tuleb õpetada mitut ainet. Kuna valdasin kõiki loodusaineid võrdselt, siis ei eelistanud ma esialgu neist ühtegi. Nelja aine õpetajana kohtun ühe klassiga kuni kaheksa tundi nädalas ja mu õpilased näevad oma tundides kõigist õpetajatest kõige sagedamini mind. Kui ma õpetajana alustasin, andsin esialgu kaheksandale klassile ainult kahte keemiatundi nädalas. Seda oli vähe, et saavutada klassiga sujuv koostöö. Tunnirahu mõttes läks olukord paremaks, kui sain samale klassile õpetada lisaks füüsikat. Siis nägin õpilasi neli korda nädalas ja tunni alguses kulus vähem aega, et õpilased töölainele saada. Kaheksa tundi nädalas ühe õpetajaga, kes annab nelja ainet, võib isegi segadust tekitada– tihti ei saa õpilased arugi, milline aine parasjagu käimas on ja millised vahendid tuleb lauale võtta. Samas ohkas alles hiljuti üks seitsmenda klassi õpilane, et loodusõpetuses on matemaatikat rohkem kui matemaatikatunnis. 

Mulle endale väga meeldib nelja ainet õpetada, sest näiteks geograafiatunnis kivimite murenemisest rääkides tean täpselt, kus ma saan sama teemat füüsikas, keemias või bioloogias lõimida. Loomulikult tuleb mul teha koostööd ka matemaatika-, eesti keele jt õpetajatega. Mõningaid teemasid saan ka ühendada – näiteks protsentarvutusi keemias ja füüsikas, siis jääb mõne teise teema jaoks rohkem aega. Olen loomult uudishimulik ja väga suur osa miks-küsimustest, mida lapsed esitavad, on ju vähemal või rohkemal määral loodusteadustega seotud, seetõttu on mõnus olla kursis nii paljude ainetega. Teisalt imestatakse mõnikord, miks ma geograafiaõpetajana kõiki maailma paiku peast ei tea.

Näha mind kaheksa korda nädalas oma klassis mõnele õpilasele kindlasti sobib ja mõnele mitte. Kõik õpetajad ei peagi ju kõigi õpilaste lemmikud olema. Küll aga leian, et kaheksa tunniga õpin ma õpilaste eripärasid palju paremini tundma kui kahe tunniga ja õpilased mõistavad ka minu ootusi paremini, mis viib turvalisema õpikeskkonnani.

Tundide ettevalmistamise mõttes võtab neli ainet muidugi rohkem aega kui üks õppeaine. Isegi kui anda üht õppeainet eri klassidele, on nelja ainet õpetada ikkagi raskem, rääkimata paralleelklassidest. Olgugi et loodusained on omavahel tihedasti seotud, on ühe valdkonna suundumustega kursis olla kergem kui nelja valdkonna omadega. Seega leian, et nelja paralleeli ühes aines õpetada oleks kindlasti lihtsam, kuid ma pole kindel, kas see oleks niisama lõbus. Ka mitme kooli vahet pole ma valmis sõitma. Praegu meeldib mulle väga, et saan tööle ja tagasi jalutada. Kokku hoitud aja arvelt saan tegelda näiteks hobidega.

Õpetaja Maarika Vällik sportlasena

• Tartu maratonil läbis ta 63 kilomeetrit ajaga 04.38, parandades oma eelmise aasta aega ligi kaks tundi. Ta saavutas oma vanuseklassis 19. koha, naiste arvestuses oli 159. ja üldarvestuses 1772.
• Tallinna Ironmanil läbis ta eelmisel aastal täispika triatloni (3,8 km ujumist, 180 km ratast ja 42 km jooksu) ajaga 11.31. See aeg andis talle oma vanusegrupis (F35–39) 5., naiste arvestuses 18. ja üldarvestuses 204. koha. 
• Tallinna jooksumaratonil püstitas ta eelmisel aastal isikliku rekordi ajaga 3.28 ja sai naiste arvestuses 47. koha. 
• Otepää triatlonil sai ta vanuseklassis N35-39 esimese koha ajaga 2.36. See oli standarddistants (1,5 km ujumist, 40 km ratast ja 10 km jooksu).

Vaata ka videoid

Geograafia: Ränded

Füüsika: Elektrivoolu pinge

Bioloogia: Meeled

Keemia: Süsinikuühendid