Mul pole õrna aimugi, mis tunne on olla õpilane ja vahetada kooli. Või noh, tõsi, ma pidin gümnaasiumisse minnes ühest koolist teise kolima, kuid vaid seetõttu, et senine kodukool sai enda valdusse teise hoone, seegi asus aga vaid mõnesaja meetri kaugusel eelmisest – teisel pool tänavat. Kokku möödus sedasi kaksteist aastat ning juurdus arusaam koolis käimisest kui ruumiliselt piiritletud paiksest tegevusest, vähemalt minu jaoks. Teatavat tüdimust, mis nii pikalt väldanud paiksusega vahetevahel tekkis, korvas turvalisuse tunne.

Praegu rohket kõlapinda saanud kavatsus jätta kodulähedased koolid kuueklassiliseks on minusugusele seega olemuslikult võõras. Ma võin küll ennast sellises olukorras ette kujutada: viis-kuus aastat koos püsinud klassikollektiivi lagunemine on kindlasti päris valulik kogemus. Kuid küllap muudab see ka julgemaks ning täiskasvanulikumaks, sest missugune teine ajend on arenemiseks veel mõjusam kui sundolukorda asetumine.

Siin on muidugi veel palju agasid. Õpetajaametit pidavaid inimesi pole üleliia palju mitte kusagil, raske on näha, mis hoiaks aineõpetajaid just kuueklassilise kooli küljes kinni. Küsimus puudutab esmajärjekorras maakooli ning mitmed õppeained algavad endiselt umbes 5. klassist. On üsna raske näha, mis motiveeriks üht diplomeeritud õpetajat siduma end väikese kooliga, kus klasse on vähe ning tunnikoormus õpitud erialal peaaegu olematu.

Küllap annab osava logistika ja koormuse jaotamise abil mitme lähestikku asuva kuueklassilise kooli peale täiskoormuse jagu koolitunde kokku kombineerida, kuid pole kuigi tõenäoline, et säärast matemaatikaülesannet kuigi paljud pedagoogid lahendada tahaksid. Lihtsam on juba panustada suuremale põhi- või miks mitte ka täistsüklikoolile, nii paljukest kui neid alles on jäänud, aga vähemalt on piisavalt klasse, mida õpetada. See on juba maitse asi, kuid ilmselt mängib rolli ka see, et vaid kuuenda klassi tasemel õpetada muutub paljudele lihtsalt igavaks.

Järelikult peaksid siin appi tulema klassiõpetajad, kel minu teada samuti just ülemäära palju vaba aega ei ole. Kuidagi peavad need ainetunnid saama ära antud, roboteid veel kusagilt appi tõttamas ei paista, küllap siis palutakse klassiõpetajaid oma ampluaad maakoolides laiendada ning õpetada kuni kuuenda klassini välja. Mitte et nad seda juba praegugi ei tee, lihtsalt minul puudub igasugune ülevaade sellest, kui levinud see on.

Teine võimalus on muidugi ka. See tähendaks aineõpetajat, kes on tõesti oma nime väärt ning õpetaks 5. ja 6. klassides kõike, mida vähegi saadaval on, alates ajaloost ja matemaatikast ning lõpetades kehalise kasvatuse ja muusikaga. Muidugi on need näited utreeritud, kuid eeldades, et see kava realiseerub ning väheneva rahvastikuga maapiirkondades taanduvad põhikoolid kuueklassilisteks, siis missuguseid teisi stsenaariume võiks ette kujutada?

Väljapoole Tallinna ja Tartut pole ju isegi perearste saada, ometi meelitatakse neid märksa eeskujulikuma teenistusega kui õpetajat. Miks peakski keegi teine peale klassiõpetaja olema valmis neisse kohtadesse kas siis pisitillukese koormuse või enda õpitud erialast kaugele jääva tööülesannete paleti nimel kolima?

Hoopis iseasi on, kuidas käituvad pered. Tuntuks saanud Metsküla kool on hea näide sellest, milline see kõige paremal juhul välja näeks, kui kogu nende saaga korraks tähelepanuta jätta. Sinna on ajapikku koondunud pered omast vabast tahtest, et lapsed just sellesse väikesesse kuueklassilisse kooli saata, ja kõik tundub töötavat hästi. Kuid on kahtlane, kas see mudel ka mujal samavõrra edukalt töötab. Ei maksa ju unustada, et maal elamisest on saanud jõukate privileeg, kes endale sellist asja lubada saavad.

Kindel on vaid see, et kui kogu see protsess oleks teretulnud, siis selle vastu nii palju ei protestitaks. Samal ajal ei tahaks olla ülemäära kriitiline otsustajate suhtes, kelle ülesanne on raha lugeda. Võib-olla tasuks juba klassiõpetajate ettevalmistamisel hakata mõtlema nende rakendamisele kuuenda klassini välja. Kahtlemata on rääkida sellest lihtne, kui aga tegutsemiseks läheb, siis vist mitte enam nii väga.