Sügisest hakkavad kõik 1. ja 4. klassid õppima eesti keeles. Et üleminek oleks edukas, on vaja häid õppematerjale ja ka eesti keelt oskavaid häid õpetajaid.

Lihtne on öelda, et õppematerjalid ja õpetajad peavad olema head, hoopis raskem aga selgitada, mis mõttes head. Ühest küljest kuuleb ju praegugi, et grammatika hea tundmine olevat keeleõppe alus. Teisalt rõhutatakse aga, et kõigepealt tuleb õpetada lapsed eesti keeles rääkima ja grammatikaga on aega. Väikesed lapsed saavad emakeele selgeks ju ilma grammatikata.

Teiseks on õpetajad väga erinevad. Alles alustavad õpetajad vajavad õppematerjali, millest nad saaksid eesti keele õpetamist õppida, kuid kogenud õpetajad ootavad midagi muud. Kolmandaks veel aineõpetajad, kes vajavad aineõpikuid, mis oleksid ühtlasi eesti keele õpikud. 

Ülemineku õppematerjalidega seotud probleemidesse süveneb selles lehes Mare Kitsnik, kellele vastavad Pille Kõiv ja Svetlana Tsarjova (lk 7–9). Teema sissejuhatuseks küsime aga neljalt inimeselt, kes otseselt üleminekuga tegelevad, missuguseid õppematerjale nad kasutavad ja missugused on nende arvates head õppematerjalid.

Tallinna abilinnapea ANDREI KANTE nendib, et Mauruse kirjastus on välja andnud õppematerjale, mis sobivad keelekümblusmeetodi rakendamiseks, ja õpetajad on neid kiitnud. Koolibril on ilmunud häid eesti keele kui teise keele õpikuid. Kuid selliseid õpikuid, mis otseselt üleminekut toetavad, ei ole. Probleem on Kante arvates eelkõige selles, et omavalitsused ei oska kirjastustelt üleminekuks vajalikke õpikuid tellida, nad ei oska kirjastustele konkreetseid lähteülesandeid koostada.

2028. aastaks tahetakse üleminekukoolidele uued õppekomplektid valmis saada. See on väga raske ülesanne. Kante küsib, kas valmis õpik peab üldse eesmärk olema, kui tingimused hariduses pidevalt muutuvad. Pärast 2028. aastat on ilmselt juba teistsuguseid õppematerjale vaja, sest olukord on muutunud. Ainekavasid muudetakse kogu aeg ja õppematerjalid peavad muutuma koos sellega. Kui õppimiskohustus pikeneb 18. eluaastani, on vaja õppematerjale vastavalt sellele jälle muuta. 

Omaette probleem on, kuidas õpetajad pidevate muutustega kaasa tulevad, ütleb Kante. Õpetajad vajavad põhjalikku ümberõpet, kuid selle asemel korraldatakse neile lihtsalt infotunde. Nii ei oska ka õpetajad uut moodi õppematerjale nõuda. On veel küllalt palju õpetajaid, kes ei pea näiteks mängulise õppe kontseptsiooni tõsiseltvõetavaks. Koolid teevad mängulise õppe õpitubasid, kuid teatud osa õpetajaid ei tule selle lähenemisega ikkagi kaasa. Niimoodi õpetamise kvaliteedis murrangut ei tule. Lisaks õpetajad vahetuvad – uut moodi õpetav õpetaja lahkub ja tema asemele tulnud õpetajaga peab jälle otsast peale hakkama.

Andrei Kante nendib, et inimesi, kes ülemineku probleemide keerukust mõistavad, on väga vähe. Isegi õppematerjalide väljaandjad mõistavad head õppematerjali erinevalt, neil ei ole ühist visiooni, mille põhjal saaks teema läbi vaielda ja sealt edasi minna. 

Mis oleks lahendus? Andrei Kante leiab, et praegu vajavad eesti keeles õpetavad pedagoogid eelkõige kiireid lahendusi. Näiteks materjale rääkivate seinte jaoks, keeleõpet toetavaid mudeleid, mõistekaarte jms. Selliseid õppematerjale on vaja operatiivlahendusena kiiresti juurde tekitada, õppides parimatelt praktikutelt.

Õpetajate ümberõppeks avas Tallinn Õpetajate Majas metoodika- ja kompetentsikeskuse MEKK, kus pedagoogid saavad õppida LAK-õppe ja keelekümbluse meetodeid. Tallinnal on kavas ka elustada ministeeriumi likvideeritud keelekümbluse võrgustik, nii et linna igas koolis ja lasteaias oleks selle üksused. Tööd alustab ka linna õpetajate värbamiskeskus, mis aitab tagada üleminekuajaks õpetajate olemasolu. 

Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi eesti keele kui teise keele õpetaja PIRGITA-MAARJA HALLAS toob välja, et eelkõige on vaja LAK-õppe materjale aineõpetajatele, eriti alates 4. klassist, eelkõige matemaatikas ja loodusõpetuses, kuid tulevikus ka ajaloos, bioloogias, keemias jm. Lisaks võiks need õppekomplektid sisaldada võtteid ja näpunäiteid õpetajatele, kellel muukeelsete õpilaste õpetamise kogemus puudub. 

Ideaalne oleks, kui loodavad õppematerjalid oleksid tänapäevased, ka visuaalselt atraktiivsed ning sisaldaksid mängulisi elemente ning rühmatöid. Sellised materjalid innustaksid nii õppijaid kui ka õpetajaid endid. Uued õppematerjalid võiksid alguses olla virtuaalsed töövariandid, mida saaks esimese aasta tagasiside põhjal parandada ja täiendada.

Pirgita-Maarja Hallase arvates tuleks hakata õpetama eesti keelt rühmades ja seda ka eesti koolides, kus on palju muu emakeelega õpilasi. Ühes rühmas oleksid eesti ja teises muu emakeelega õpilased. Sellest võidaksid mõlemad grupid ja muu emakeelega õpilastel oleks üks tund, kus nad saaksid põhjalikumat tagasisidet nii oma suulise kui ka kirjaliku keele kohta. Suurtes klassides ei pruugi õpilased saada tunnis piisavalt rääkida. 

Hallas leiab nagu Andrei Kantegi, et kõigepealt tuleks kiiresti luua praegustele õpikutele lisamaterjale, mida õpetajad saaks kohe kasutama hakata. Ent kindlasti on oluline, et need materjalid oleksid läbimõeldud, süsteemsed ja moodustaksid terviku, mitte ei koosneks üksikutest eraldiseisvatest harjutustest. Need võiksid olla esitatud 1–3-nädalaste plokkidena. Ei ole mõtet kasutada töölehti lihtsalt sel põhjusel, et need sattusid õpetajale kusagil ette. 

Hallas tunneb kõige rohkem puudust õpilastele põnevatest ja aktuaalsetest autentsetest tekstidest ja nende juurde käivatest ülesannetest. Just selliseid ülesandeid loob ta kõige rohkem. Ka autentseid tekste, mis kajastavad Eesti elu aktuaalseid teemasid, otsib ta ise. Autentsete tekstide pluss on, et õpilased saavad nendest uusi teadmisi Eesti elu kohta – mõnikord teavad nad sellest üsna vähe. 

Hallase arvates saaks õppematerjalidena kasutada ka magistritöid. Näiteks Svetlana Melnikova magistritöös on 7. klassile ülesandeid, mis on koostatud Andrus Kivirähki raamatu „Tont ja Facebook“ järgi, Victoria Toome magistritöös on ülesandeid 9. klassile sarja „Miks mitte“ juurde. Need ülesanded on loogilised, terviklikud ja mängulised ning seal on palju rääkimisülesandeid. 8. klassile sobib sari „Homme põgeneme“. 

Hallas tunneb puudust ka juhendist, kus õpetatakse autentsete tekstide juurde ise võimalikult lihtsal moel ülesandeid koostama. Just selliseid ülesandeid, mis arendaksid ka rääkimisoskust ja grammatikat, mitte ainult sõnavara ja teksti mõistmist. See juhend peaks aitama õpetajal luua harjutusi, mis oleksid nüüdisaegsed, huvitavad ja eeldaksid õpilaste aktiivset osalemist. 

Kokkuvõtteks märgib Pirgita-Maarja Hallas, et vaja on luua õppekomplekte, kus oleksid

• lugemisülesanded (võiks kasutada näiteks tekste väljaannetest Minu Maailm, Postimees Juunior; samuti noorte enda kirjutatud tekste – kas või konkursitöid; ilukirjandusest, mis on kirjutatud lihtsamas keeles, võrdlemisi lihtsad on näiteks Aino Perviku „Paula lood“ ja Piret Raua „Napakad lood“, aga väga hea, kui leitaks ka katkendeid lihtsamas keeles noortekirjandusest);
• kuulamisülesanded (sari „Homme põgeneme“, „Nova“, filmide juurde kuuluvad ülesanded, tänapäevased populaarsed laulud);
• elulähedased rääkimis- ja kirjutamisülesanded (sealhulgas ka kuulamis- ja lugemistekstidega seotud);
• liikumist sisaldavad ülesanded ja õuesõpe;
• grammatikat kinnistavad mängud (sealhulgas liikumismängud ja õuesõpe);
• ka pikemad paarikuulised projektid, kus õpilased peavad ise midagi looma.

Narva Kreenholmi Kooli direktor IRINA BAHRAMOVA kirjutab, et tema kool on sunnitud õpetama muukeelseid lapsi eesti kooli õpikutega, mis ei ole aga kõige mõistlikum, sest nende õpikute sõnastus on muukeelsele lapsele keeruline ning muukeelsed õpilased ei oska nendest arusaamiseks tihtipeale piisavalt keelt. 

Irina Bahramova tunneb puudust lõimitud aine- ja keeleõppe materjalidest (LAK-õpe). Ideaalis vastaks need materjalid riiklikus õppekavas sätestatud õpitulemustele ehk ära oleks toodud konkreetsed õpitulemused, sellega kooskõlas olev sisu ning vastavad ülesanded, sh kontrollülesanded. 

Bahramova tahaks vältida õpilaste ülekoormust, selleks peaksid olema ülesanded eri raskusastmega, et iga laps saaks jõukohast tööd. 

Bahramova sooviks ka paremaid eesti keele kui teise keele õpikuid, sest praegustest õpikutest õppides ei suuda 9. klassi lõpetajad rääkida eesti keelt B2-tasemel – eriti jätab nende kirjutamisoskus soovida. 

Bahramova märgib, et õpetajatele tuleks teha kiiresti digimaterjali, mis õpikuid täiendaks. Digimaterjali puhul saaksid õpilased teha kodutöid internetis ning õpetajal oleks lihtne üle vaadata, kuidas keegi oskab. 

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse (ENUT) juhatuse esinaine REET LAJA märgib, et üleminekut toetavates õppevarakomplektides ei tohi unustada soolist tasakaalu. 2023. aasta märtsis kehtima hakanud ajakohastatud riiklike õppekavade järgi koostavad koolid oma õppekavad ise ja see võib tuua kaasa olukorra, kus soolise tasakaalu printsiip võib jääda kahe silma vahele, ehkki määrus ütleb, et kõigi sotsiaalainete teemade käsitlemisel toetatakse soolise võrdõiguslikkuse edendamist ühiskonnas. Näiteks inimeseõpetuse puhul on kirjutatud: „Inimeseõpetuse kaudu kujundatakse esmased teadmised ja hoiakud sotsiaalsest võrdsusest, võrdväärsusest ning naiste ja meeste võrdõiguslikkusest.“ Seetõttu oleks hea luua koolidele ja ka õppevara valmistavatele kirjastustele juhis selle kohta, kuidas võiks olla soolise võrdõiguslikkuse teema õppematerjalides kajastatud.  

---

LOE KA:
Mare Kitsnik – Eestikeelsele õppele üleminekut toetav õppevara – kuidas tagada kvaliteet?
Pille Kõiv, Svetlana Tsarjova – Kuidas valmivad õppematerjalid muukeelsetele lastele