Märtsikuus tähistatakse kõikjal Eestis emakeelepäeva. Sellel kuul pööratakse kindlasti rohkem tähelepanu eesti keelele. Koolides toimuvad emakeelepäeva üritused ning meedias ilmuvad artiklid, kus räägitakse eesti keele ilust, tähtsusest ja hoidmise vajadusest. Jälgitakse võib-olla rohkem, et väljaöeldu ja kirjapandu oleks korrektses eesti keeles. Kas ei pea me seda aga iga päev ja alati tegema? Kahjuks võib öelda, et praegu see küll nii ei ole.

Juba pikemat aega saame televiisorist vaadata reklaami, kus täkke korral lubatakse vahetada sinu esiklaas. Tänapäeval on küll igas valdkonnas toimunud suur areng, kuid ei ole veel näinud, et autojuhtidel oleksid esiklaasid, mis vajaksid vahetamist. Hiljuti ilmus teleekraanidele tuntud autotootja reklaam, kus uue auto iseloomustamiseks kasutatakse sõnapaari „moderne sakslane“.

Mõned päevad tagasi tööle sõites kuulasin nagu ikka raadiost hommikuprogrammi. Üheks jututeemaks olid autod ja autokütused. Vestluse lõpus küsis üks saatejuht teiselt, et kas tal on juba nn uue põlvkonna auto või peab tema autosse endiselt bensiini või diislit tankima. Selle peale vastas teine saatejuht, et tema tangib ennast endiselt bensiiniga.

Õhtul, kui järgmiseks koolipäevaks on kõik ettevalmistused tehtud, on mõnikord mõnus vaadata mõnd meelelahutussaadet, filmi või sarja. Viimase aja üheks lemmikuks on kujunenud saade „Kahevõitlus”, mida püüan ikka vaadata. Alles hiljuti võis kuulda, kuidas saatekülaline endast rääkides ütles, et ta on raadios töödanud juba 20 aastat. Ma saan aru, kui mõni õpilane koolis sellise vea teeb, aga ajakirjanik, kes on meedias figureerinud juba 20 aastat!

Uueks normaalsuseks on saanud, et saadete lõputiitrites kirjutatakse kõik nimed väikese algustähega. Isegi mitmed lauljad kirjutavad oma esinejanime väikese algustähega. Miks küll? Õpitakse ju ometi juba 1. klassis, et inimeste nimed kirjutatakse läbiva suure algustähega. Väga tihti võib meedias näha, et ajakirjade ja ajalehtede nimed on pandud jutumärkidesse. Kunagi tõesti seda tehti, aga see reegel muudeti ära juba aastal 1994.

Selliseid „keelealaseid pärleid“ ei kuule ega näe ainult meediast, vaid neid võib leida ka internetist ning kuulda kõrgel positsioonil olevate inimeste suust.

Kuidas mõista näiteks järgmist lauset? (Asutuse nimi) ei tolereeri inimeste diskrimineerimist soo, vanuse, seksuaalse orientatsiooni, rahvuse, usutunnistuse ega erivajaduse alusel kõik on oodatud! Just sellise lause võib leida ühe suure ettevõtte töökuulutustest.

Kahjuks ei ole midagi üllatavat, kui kuuleme poliitikuid ning isegi ministreid andmas intervjuusid, kus kasutatakse sõnavorme läind, teind, autosi, taksosi, nüridat, mõrudat, pidasin kõne, emat jne. Samuti olen korduvalt olnud tunnistajaks olukordadele, kus kõrge vallaametnik peab kõne, mis kubiseb sellistest vigastest vormidest.

Oma õpilastele rõhutan tundides pidevalt, kui oluline on nii suuliselt kui ka kirjalikult ennast korrektselt väljendada. Kui endas kahtled, siis kontrolli. Kui me tahame, et ka saja aasta pärast kõlab meie järglaste suust ilus ja korralik emakeel, peame me kõik jälgima oma keelekasutust ning hoidma eesti keelt.