Mõeldes lastekirjanduses kujutatud külluslikule sortimendile esmaklassilistele kavalustele, kelmustele, tempudele, tükkidele, vallatustele, viguritele, vingerpussidele ja üleannetustele, meenub mulle esimesena üks episood asjakohase pealkirjaga raamatust „Rüblik Ottokar“, kus nimitegelane peab emale seletama, mis juhtus õpetaja Luschmili autoga. Tuleb välja, et lapsed tegid lumememme, aga õpetaja Luschmil sõitis selle katki ja naeris seejuures kahjurõõmsalt. Paar päeva hiljem tegid lapsed uue lumememme, sedapuhku tuletõrjehüdrandi ümber – pärast mida õpetaja Luschmil enam nii rõõmsalt ei naernud.

Kirjanikud ja kirjastajad saavad pahaseid meile ja telefonikõnesid ka palju süütumate lasteraamatutes kujutatud vallatuste pärast. Küllap tõttab mõni moodsa aja lapsevanem nüüdki nördinult koostama kaebust, mille alusel tuleks kõik „Ottokari“ raamatud kui mitte põlema panna, siis vähemasti hoiatusega varustada. Lihtne aktsioon see ei oleks, sest kaks eestikeelset „Ottokari“ kogumikku, „Usin õpilane Ottokar. Rüblik Ottokar. Maailmaparandaja Ottokar“ (1985) ja „Jälle see Ottokar“ (1990) ilmusid ajale omaselt ülisuures tiraažis, pealekauba on esimese kogumiku kahest esimesest osast hiljem ka kordustrükke tehtud. 

Suure tõlketöö taga seisab Andrus Simsel, illustratsioonidena on eestindustes kasutatud saksa karikaturistide Karl Schraderi ja Manfred Bofingeri pilte originaalteostest. Viimaste autor Ottokar Domma oli tegelikult aga Tšehhoslovakkias sündinud Saksamaa ajakirjanik Otto Häuser (1924–2007). Tähelepanelik lugeja märkab pärisnime ja pseudonüümi vahelist seost: saksa Häuser kannab tähendust ‘majad’, Domma on aga väga lähedane samatähenduslikule vene sõnale дома. (Vahest pidi see sümboliseerima Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Nõukogude Liidu tugevaid sõprussidemeid, mis on üks „Ottokari“ raamatute läbivaid motiive?)

Räägitakse, et Häuser visati keset üheksandat klassi koolist välja, sest ta käitus õpetajatega häbematult ja oli ka muidu distsiplineerimatu. See aga ei takistanud teda hiljem saamast tunnustatud õpetajaks, koolidirektoriks ja edukaks ajakirjanikuks, kes võttis palju sõna haridusteemadel. Kirjanikuna saavutas Häuser suure tuntuse ja soosingu just „Ottokari“ raamatutega. Esiti huumoriajakirjas Eulenspiegel trükivalgust näinud lood hakkasid raamatuina ilmuma aastast 1967, viimane, neljateistkümnes raamat ilmus aastal 2003. Igavesti kaheteistaastane Ida-Saksamaa väikeasula koolipoiss, ravimatu rüblik Ottokar Domma, kes on selgelt Häuseri osaline alter ego, oli SDV-s väga armastatud. Ka hiljem; kui Häuserile anti 2006. aastal riiklik orden, rõhutati just tema teeneid „Ottokari“ lugude autorina.

Need lood, nagu vast juba selge, ei meeldiks aga inimestele, kes otsivad lastekirjandusest elukauget idülli ja roosamannat. Ei ole siin ühtlaselt pilvitut argipäeva, mida elustavad seiklused on ikka ja alati rõõmsad ja riskivabad; ei ole lõputuid pannkoogimägesid ja vaarikateejõgesid ega läbinisti lahkeid ja arusaajaid täiskasvanuid. Siin annavad lapsevanemad võsukestele sageli vastu kõrvu, on vahel vines ja teevad tihti suitsu ning tülitsevad nii üksteise kui ka õpetajatega. Viimased hiilgavad iseoma inimlike puudustega; ka üks etemaid neist, õiglane õpetaja Burschelmann, on nõnda jäme, et õrna hingega laps võib tema pealekäratamisest „kogu eluks tõmblemise külge“ saada.

Ottokar ise on ühest küljest usin ja taibukas õpilane ning pealehakkaja pioneer, teisalt aga väsimatu vembumees ja jultunud ninatark, kes õpetajaid ja teisi autoriteete heameelega närvivapustuse äärele viib. Nood ähvardavad pidevalt, et temast tuleb „kas päevavaras või subjekt“, ja palju lootustandvamad ei ole ka tema parimad semud Harald ja Sea-Sigi.

„Ottokari“ lugusid saab võtta lihtsalt kui ühe ajastu koduse ja koolielu lustakalt häbematuid ja sekeldusrohkeid kirjeldusi. Kummatigi paljastavad minajutustaja Ottokari vaatepunktist lähtuvad arutlused satiirilises kastmes ning peotäie tarkuseterade ja kahemõttelisustega soolatult hulga probleeme, millest paljud on praegugi päevakohased: täiskasvanute kaksikmoraal ja silmakirjalikkus; „asjatundjatest“ lapsevanemate kiuslik suhtumine õpetajatesse; puudus pädevatest pedagoogidest; seksuaalkasvatusega seotud valehäbi ja vabakasvatusest johtuvad hädad; sugudevaheline ja majanduslik ebavõrdsus; ootamatud külalised …

Pole muidugi välistatud, et hooletu ja üleolev lugeja näeb Ottokari käitumise, väljenduslaadi ja mõttekäikude taga siiski vaid üht lapsikut ja ebaviisakat poisivemmalt. Kuid nagu Ottokar ise sellisele ütleks: viisakus on kena küll, aga … mõnikord saab kerge müksu abil kiiremini.