Veebruarikuu alguses avalikustas Arenguseire Keskus lühiraporti „Õpetajate reserv Eestis“. Raporti andmetel on Eestis praegu ca 2300 inimest, kes läbisid ajavahemikus 2005–2022 õpetajakoolituse, kuid ei tööta õpetajana. See on tervelt 14 protsenti õpetajate koguarvust Eestis. Kui lisada juurde ka enne 2005. aastat õpetajahariduse omandanud, on kvalifitseeritud õpetajate varu veelgi suurem. Kuidas neid kooli tööle meelitada?
Arenguseire Keskuse eksperdi Eneli Kindsiko sõnul liideti EHIS-est 2005.–2022. a õpetajaid ettevalmistavate õppekavade koodid ja selle alusel saadi Statistikaametist ülevaade, kui paljud lõpetanutest aastal 2023 õpetajatena töötavad. Kuna EHIS-e andmed ulatuvad vaid 2005. aastani, siis kaugemale raport ei lähe.
2023. aasta augustis tõi Arenguseire Keskus välja, et igal aastal lahkub Eesti koolidest keskmiselt 1500 õpetajat. Mitte kõik neist, nagu Nõukogude ajal õppinud, õpetajakutset mitteomavad ning valikainete- ja asendusõpetajad, ei kajastu EHIS-e statistikas.
Raporti järgi paikneb 52% reservist Tallinnas ja Tartus, 19% neist on mehed, 81% naised ja lausa 53% on alla 40-aastased. Kolmandik õpetajate reservist töötab hariduse vallas, kuid mitte õpetajana, ja ligi 1600 pole enam haridusega seotud.
Õpetajate reservi rakendamine aitaks kasvatada kvalifikatsiooniga õpetajate osakaalu Eesti koolides ning leevendaks oluliselt eesti õppekeelele üleminekust tulenevat õpetajate nappuse kasvu. Teadusuuringud on näidanud, et juba õpetajana töötanuid ametisse tagasi tuua on mitu korda odavam ja tõhusam kui uusi inimesi koolitada.
Ilmselgelt on kvalifitseeritud õpetajate varu väärtuslik ressurss. Tasub mõelda, kuidas seda kasutada. Millistel tingimustel oleks reservis olev õpetaja valmis kooli tööle naasma või asuma?
Värbama peaks atraktiivselt
HTM-i üldharidusosakonna juhataja Ülle Matsini sõnul annab Arenguseire Keskuse raport selge sõnumi: üha olulisem on pöörata tähelepanu, et keskkond, kus õpetajad töötavad, oleks selline, kuhu on mõtet inimesi tagasi kutsuda. Mõelda tuleks ka värbamisele. „Hea näide on riigigümnaasiumid, mis panevad päris suurt rõhku sellele, et kutsuda õpetaja tööle väärtuspakkumise põhiselt. Kui vaatad Õpetajate Lehe mustas raamis kuulutusi, mõtled, et keda need kõnetama peaksid. Värbamine on võti,“ ütleb Matsin ning toob positiivse näitena välja Mustamäe Riigigümnaasiumi värbamisvideo: „Sealt näed, et on kolleegide tugi ja mida see tähendab, on toetav juhtkond ja milles see väljendub ning mis on need hüved, mida tööandja sulle pakub lisaks sellele, et sul on puhkus, mis õpetajaametis on pikem kui mujal.“
Juhtimiskultuur on oluline
Kui 20 aastat õpetajana ja paar aastat koolijuhina töötanud Anu kaaluks kooli tööle naasmist, vaataks ta oma sõnul mitte ainult seda, mida ja keda ta õpetama hakkab, vaid pööraks tähelepanu, millised on organisatsiooni juhtimiskultuur ja väärtused. Küsimusele, kas ta on kunagi mänginud mõttega taas õpetajana tööle asuda, vastab ta, et päris kindlasti. „Tegelikult meeldib õpetajaamet mulle väga. Minu meelest on see üks mõtestatumaid ameteid üldse. Kaugelt vaadates võib tunduda, et issand kui õudne, sest meedias on kõik hästi negatiivne. Aga selle sees olles saad aru, et tegelikult ei ole häda midagi. Positiivset on oluliselt rohkem kui negatiivset. Töö lastega pakub väga palju vahetuid häid elamusi. Nendest tunnen ma väga puudust, sest neid kipub mu praeguses töös nappima,“ räägib ta. Anu ei kurda ka õpetajatöö suure koormuse üle, vaid leiab, et mida kauem töötad, seda arukamaks ka ajaplaneerimises ja enesetõhususes muutud. „Viimastel aastastel, kui ägasin parandamist ootavate kirjandite hunniku all, juurdlesin, miks olen sellises olukorras. Ma ei pea ju tegema seda sajale õpilasele koos. Saan jaotada proportsionaalselt, et koormus oleks hajutatud. Õpetajana eksisin selle vastu palju.“ Anu arvates kiputakse nägema pigem seda, mis on halvasti, ja seda ka võimendama. „Olen kindel, et millalgi veel teen õpetajatööd, aga kas üldhariduskoolis või ülikoolis, ma ei tea. Tulin koolist ära, sest tundsin end juba natuke halturtšikuna, hakkasin justkui end kordama. Kui ma ise ei arene, kuidas saan nõuda seda oma õpilastelt? Palju muudatusi on hariduses ees ootamas. Ootan huviga, kuhu haridussüsteem üldse välja jõuab ja mis sellest saab,“ on ta põnevil.
Et kooli juhtimiskultuur on oluline, toob välja ka õpetajatöölt lahkunud Maris, kes lõpetas 2012. aastal Tallinna Ülikooli alushariduse pedagoogi – nõustajana. „Läksin kooli tööle kohe, kui õpingud lõpetasin. Sain endale uuendusmeelse toetava juhi, kelle kõrval oli väga hea esimest õpetajapraktikat saada. Alustava õpetajana tundsin end hoituna. Kõik asjad olid õpetaja jaoks selgeks räägitud. Aastate möödudes juht vahetus, algul andsin uuele juhile võimaluse, siis vahetus juht jälle ja kõik muutus. Õpetajana vajad teatud stabiilsust. Hakkasin otsima endale teist kooli. Mind soovitati ühe loodava kooli meeskonnaga liituma. Läksin. Olin seal algul õpetaja, siis õppejuht ja sain oma praktikaid teises võtmes proovida. Õppejuhtimine võttiski mind õpetamisest ära.“ Koolis jõudis ta õpetajana töötada kümme aastat ning enne seda oli üheksa aastat lasteaiaõpetaja. Ka praegu töötab ta haridusvaldkonnas, HTM-is. „Arenen ka siin õpetajana, näen hoopis teist vaadet, tervikut. Võin ju olla väga hea õpetaja, aga tahaksin ka aru saada, kuidas minu KOV-is ja riigis asjad käivad, mida saan mõjutada ja mis haridust mõjutavad. Praegu on mul ülihea seda tervikpilti kokku panna, sest olen olnud tööl lasteaias ja koolis, õpetaja ja juhi rollis, oskan samastuda. Maris ei välista tulevikus õpetajana töötamist. „Ma ei ole sellele kunagi ei ütelnud. Mulle väga meeldis õpetaja olla. Minu puhul said asjaolud ja uudishimu võitu ning tahtsin ise ka areneda. Haridusvaldkonnas on Eestis väga palju võimalusi end rakendada.“
Palk on tähtis
Põhikooli ja gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Kristjan on töötanud mitmes koolis. Loobus sellepärast, et õpetajatöö on ühiskonnas alaväärtustatud ja palk liiga väike selleks, et täiskohaga töötada. „Palgaküsimus on väga tähtis küsimus. Mulle ei meeldi võrdlused politseinike ja päästjatega, me ei peaks vastandama avaliku sektori töötajate gruppe. Politseinikud, arstid ja päästjad tegelevad suures osas tagajärgedega, õpetajad loovad siiski tulevikku. Vääriline palk tagaks tihedama sõela, et konkursid oleksid ka konkursid, et kooliharidus ei püsiks 60+ põlvkonnal, nagu see praegu suuresti on. See on tahtmise ja üldise ühiskondliku hoiaku taga. Olen väga kriitiline, kuidas Eestis poliitiline tasand õpetajatesse suhtub, ning mul on lapsevanema ja õpetajana selle pärast piinlik.“ Kristjan oleks valmis, isegi huvitatud töötama koolis väga väikese koormusega, näiteks 2–4 tundi nädalas. Tema sõnul on väga oluline, et koolides õpetaks ka inimesi, kellel on lisaks pedagoogilisele ettevalmistusele teist laadi kogemusi. Paraku näib talle, et selliseid õpetajaid koolid praegu pigem ei rakendada – see oleks liiga keeruline. „Näiteks kui tahaksin õpetada linnakoolis ühte klassi ja mul oleks kaks tundi nädalas, ei leiaks ma ilmselt kooli, kes oleks minu sellelaadsest ettepanekust huvitatud. Otsitakse vähemalt poole koormusega õpetajat. Kõik algab sellest, kas see koolijuhte päriselt ka huvitab. Kõike annab korraldada, aga see on mugavustsoonist välja tulek.“
Kristjani sõnul tuleks vaadata, miks õpetajakoolituse läbinud õpetajad koolis ei tööta. Need põhjused on tema arvates palk, koormus ja väärtustamine. „Kui neid küsimusi ära ei lahendata, ei näe ma, mis imevitsaga õnnestuks neid kooli tööle meelitada. See, mida meil praegu karjäärimudeliks pakutakse, on niivõrd hale, et selle üle ei ole midagi isegi arutada. Kui ma kunagi kooli lähen, siis missioonist ja sellepärast, et ma olen kutsumuselt õpetaja. Aga ainult juhul, kui mul on tagala olemas ja olen majanduslikult kindlustatud. Et saaksin seda tööd endale lubada. Hindan väga kutsekindlust ja õpetajaid, kes on aastakümneid koolis töötanud, aga kõigile see ei sobi. Ei sobi ka täiskoht, isegi pool koormust võib olla liiga palju.“
Koormus peab olema inimlik
Liisa lõpetas õpetajakoolituse Tartu Ülikoolis 2019. aastal. Kooli tööle sattus ta juba enne õpetajaks õppimist, kui teda eesti keele ja kirjanduse asendusõpetajaks kutsuti. Ta polnud kunagi isegi mänginud mõttega hakata õpetajaks, aga võttis huvitavana tundunud pakkumise vastu. Kohe esimesel päeval klassi ees seistes tundis ta ära, et on õiges kohas. Niipea kui asendusõpetaja töö läbi sai, astus Liisa õpetajakoolitusse. Juba bakalaureuseõppe lõpus läks ta täiskohaga kooli tööle ja töötas seal kolm aastat. Koolist ära tulemise plaani polnud, aga pärast lapsehoolduspuhkust ta tööle tagasi ei läinud. „Mul oli palju aega reflekteerida ja mõelda õpetajatöö eeliste ja puuduste üle. Mitmeaastane õpetajatöö kogemus oli piisav jõudmaks järeldusele, et see töö ei ole suure ajakulu tõttu minu jaoks. Et olla oma töös väga hea, ei ole õpetajal võimalik mahutada kogu oma tööd 35 või ka 40 tunni sisse nädalas. Mul tuli töötada õhtuti, nädalavahetustel ja isegi suvepuhkusel. Leidsin, et ei saa seda endale pere kõrvalt lubada. Polnud aega sotsiaalseks eluks ega hobide jaoks. Üritasin lohutada end mõttega, et olen alles algaja õpetaja ja võib-olla läheb aastatega lihtsamaks, aga nähes vanemaid ja kogenumaid kolleege, nägin, et see ülekoormus ei ole kuidagi algajate õpetajate kogenematusest tingitud, vaid õpetaja elu igapäev. On õpetajaid, kes suudavad sellega leppida, et nad ongi 24/7 õpetajad. Leidsin, et ma ei ole see inimene. Otsene kontakt õpilastega ja see, et mul silm ikkagi klassi ees seistes säraks, jäi tagaplaanile. Meil oli kolleegidega niisugune eneseirooniline nali, et anname kähku tunnid ära, siis saame edasi tööd teha.“ Liisa mäletab, et juba lõunalauas oli tal tavaliselt tunne, nagu oleks kell juba viis või kuus õhtul. „Ma ei tulnud õpetajatöölt ära põhjusel, et oleksin pettunud iseendas, oma õpilastes või töö olemuses. Oli väga suur pettumus süsteemis,“ ütleb ta ja lisab, et praegune haridussüsteem ei ole süsteem, kuhu ta suudaks päriselt panustada. „Olen mänginud mõttega, et kui töötaksin kusagil maakoolis, 10–15 õpilast klassis, nii et mu õhtud ja nädalavahetused kuuluksid perele ja mulle endale enese laadimiseks, oleks see suurepärane. Aga miks pean unistama maakoolist, kui sellistele tingimustele võiks vastata ka linnakool?“
Liisa sõnul on õpetajaametis väga lihtne manduda ja mugavustsooni jääda: „Nägin seda mitmete kolleegide pealt. On õpetajaid, kes ei saa teiste kurtmisest aru. Ütlevad, et neil ei ole probleemi, süsteem toimib juba 15 või 20 aastat väga hästi ja nemad ei lase end häirida mingitest uuendustest või õppejuhi etteheitest, et neil pole ühtki tagasisidet Stuudiumis. „Mis ma kirjutan, panen iga tund õpilastele hinde ja hinne ongi tema tagasiside.“ Võib-olla see toimibki, aga et miski toimib, ei tähenda, et olemas ei võiks olla veel paremini toimivat lahendust. Kui õpetaja pigistamine ja temast maksimumi välja rebimine toimib, ei tähenda, et me ei võiks korraks pidurit tõmmata ja vaadata, kas kusagil ei ole lahendust, mis toimib hästi, aga säästab ka inimest.“
Peab olema paindlik
Ülle Matsini sõnul on jäädavalt läbi aeg, kus inimesed valivad eriala kogu eluks ning õpetajaõpingute järel töötavad elu lõpuni koolis. „Ehkki töötajate uuringute järgi liigutakse haridusvaldkonnas vähem kui mujal, tehakse seda tegelikult päris palju,“ sõnab ta ja lisab, et tulevikus on liikumist üha rohkem ja see on haridusjuhi väljakutse. „Mille sa prioriteediks sead: kas tunniplaani mugavuse või mõtled, kuidas korraldada õpet nii, et kaasata saaks ka majaväliseid tegijaid? Mõtlemiskohti on,“ räägib ta ja lisab, et enam ei saa üle ega ümber – õpetajatöösse tuleb tuua erasektori paindlikkus. See aga eeldab koolijuhilt nutikust.
Ka Eneli Kindsikonendib tööturu suundumusi vaadeldes, et koolijuhid ei leia enam õpetajat, kes on 20 aastat järjest ühes koolis. „See ei ole enam võimalik. Tulevik ja normaalsus on selline, et sul on see õpetaja võib-olla vaid aastaks. Aga pigem olgu ülimalt heal tasemel õpetaja üks aasta kui kehv õpetaja 20 aastat,“ on ta veendunud.
Tema meelest tuleks kooli õppekorraldus värske pilguga üle vaadata: „Kui lepime kokku, et maailm on muutunud ja eluaegne õpetajaamet ei ole enam standard, peaks mõtlema sellele, mida tuleks koolis muuta. Äkki peaksid meie tunniplaanid olema paindlikumad? Hoogtööõpetajad, kes püsivadki koolis lühemat aega, on sama väärtuslikud kui need, kes on seal 20 aastat töötanud.“
Matsini arvates võiksid koolid pakkuda reservis olevatele õpetajatele, kes ei lahkunud töölt õpetajaametisse mittesobivuse tõttu, võimalust tulla kooli tööle väikese koormusega. „Õppekava annab kujundada loominguliselt. Praegu minnakse Eestis üle ajakohastatud õppekavale ning sügisest peavad koolid hakkama selle järgi õpet korraldama. Neile on antud palju vabadust lõimida ja õpitulemuste saavutamise teekond on koolil täiesti enda kujundada.“ Tema sõnul võiks pakkuda neile kogukonna liikmetele, kellel õpetajaharidus olemas, võimalust juhendada uurimuslikku õpet või projektõpet, või õpetada mõnda valikainet.
Kool peab olema avatud
Et kool suudaks jagada tööpõldu põhikohaga õpetajate ja lühikesi töölõike tegevate külalisõpetajate vahel, peab ta olema avatud. Matsini sõnul on see oluline tuleviku väljakutse. Selge on see, et tasakaalukoht peab olema, aga kooli meeskonna tuumiktiimi ehk täisajaga põhitegijate kõrval kasvab tulevikus tõenäoliselt nende õpetajate osakaal, kes teevad koolis õpetamise kõrvalt ka midagi muud. Selliseid inimesi, kes teeksid midagi koolis oma töö kõrvalt, on tema hinnangul palju.
Näiteks võiks juba õppeaastat kavandades pakkuda välja päevi, mille sisustavad piirkonnas elavad reservõpetajad. See kõik eeldab muidugi kogukonna head koostööd, suhtlemist ja korraldamist. Isegi lapsevanemate hulgas võib olla seda reservi. „Õpilastele on arendav näha eri valdkondade inimesi. Arvan, et ka õpetajaamet muutuks popimaks, kui nähtaks, et see ei ole suletud maailm ja õpetajaharidusel on palju väljundeid,“ sõnab Matsin.
Paraku ollakse koolis reservõpetajate kaasamise suhtes üsna skeptiline. „See tähendab, et õpetajate hoiakut on vaja kujundada – selgitada, et maailm kooli ümber on muutunud nende aastatega, mil õpetaja seal töötanud on. Kui õpetaja pühendub 100% koolile, võib juhtuda, et ta ei hooma, kuhu ühiskond on vahepeal suundunud. Õpetajale on vaja aega tagasi võita, et ta saaks hoida kogu aeg näppu pulsil, et mis need ühiskonna vajadused on. Et need reservõpetajad 2300 hulgast, kes oleksid valmis koolis midagi tegema, ei kogeks seal kolleegide pahameelt, et mida sa siin siis teed.“ Matsini sõnul on natuke dogmaatiline arusaam, et ei ole võimalik muudmoodi efektiivselt õppida kui ainult siis, kui õpetaja seletab asju klassi ees. „Tegelikult ju see nii ei ole. Tehnoloogia kasutamine võimaldab isegi nendel inimestel midagi teha, kes on maailma teises otsas. Haridus on hästi inertne. Kõik muutused on sündinud alati suurte valudega. Kui meelitada reservis olevaid õpetajaid kooli kasvõi väikest töölõiku tegema, peab meeskond olema nende vastuvõtuks hästi avatud.“
Kindsikotoob väljaJohn Dewey mõtte, et kui me õpetame tänaseid lapsi vanaviisi, siis röövime neilt tuleviku. Tema sõnul kehtib see ka kooli juhtimise kohta – kui juhime kooli nii, nagu seda 20–30 aastat tagasi tehti, ei saa me oodata, et see on tulevikku vaatav organisatsioon. „Praegu konkureerivad koolid mitte ainult omavahel, vaid kogu tööturuga. Kool peab olema atraktiivne koht, kus töötada. Plusse peaks rohkem esile tooma ja minimeerima miinuseid.“
Milline oli lahkumine, määrab ära tööle naasmise
Väga oluline on Kindsiko sõnul ka see, milline on töölt ära mineva õpetaja lahkumiskogemus. „Lahkumine kujundab organisatsiooni maine. Isegi kui me ei taha seda tunnistada, on koolil tööandjana maine,“ ütleb ta. Ka teiste valdkondade uuringud näitavad, et naasma ollakse valmis töökohta, kus oli hea juhtimine. „Hea juht toob inimesed tagasi. Ei tohi karta, et õpetaja läheb ära. Kõik teevad elus muutusi. Aga tagasisaamine on see lakmuspaber, mis määrab ära koolijuhi kvaliteedi,“ sõnab Kindsiko ja lisab: „Hea näide on see, et õpetaja läheb lapsehoolduspuhkusele ning poolteist või kolm aastat on täielik paus, kus ta oma kolleegidega, kooliga üldse ei suhtle. Ja siis loodame, et ta kolme aasta pärast tuleb tagasi. Miks ta peaks? Pigem võiks ka lapsehoolduspuhkusel olijat kutsuda kooli üritustele, koolitusele, ühisele olemisele. Hoida teda sotsiaalses keskkonnas, sest inimesed naasevad keskkonda, kolleegide sekka.“
Osa reservis olevaid õpetajaid vajab ümberõpet
Kädli lõpetas Tallinna Ülikooli 2011. aastal klassiõpetajana. Ehkki ülikooli läks tal sooviga saada õpetajaks, ei ole ta päevagi koolis töötanud. „Elu tuli vahele,“ nendib Kädli. „Asi sai alguse sellest, et mul tekkis magistritöö kirjutamisel blokk ette ja ma ei teinud seda õigel ajal ära. Võtsin aasta akadeemilist, et töö valmis kirjutada. Selle aasta jooksul oli aga vaja midagi ka teha ning asusin tööle sekretärina. Kontorlilaua taga istumine hakkas mulle meeldima ja nii läkski,“ jutustab ta. Ehkki praegu ta seda 1. klassis käiva lapse kõrvalt teha ei saaks, ei välista ta tulevikus õpetajana töötamist. Aga mitte suure klassi klassiõpetajana, kes annab kõiki aineid. Teda huvitab eripedagoogika valdkond. „Peaksin ümber õppima. Mulle meeldiks olla HEV-laste või väikeklassi õpetaja, lausa üks ühele õpet teha või tugiteenust pakkuda.“
Hoolimata läbitud õpetajakoolitusest ei ole koolis töötanud ka Jana. „Käisin reaalkoolis praktikal ja sain selgeks, et ma ei ole suure klassi õpetaja,“ ütleb ta. Praegu töötab Jana koolitusfirmas ja leiab, et omandatud õpetajaharidus toetab tema tööd ka täiskasvanute koolitajana. „Kooli tööle minek on mitu korda laual olnud. Oleme teinud perega plaane Tallinnast ära kolida, siis olen mõelnud, et õpetajana saan ikka tööd,“ on ta kindel. Ta arvab, et võiks õpetada osakoormusega ning anda näiteks mõnda valikainet, aga täiskoormusega klassiõpetajaks ta päris kindlasti ei lähe. „See nõuab jõhkrat energiat ja ma ei ole nõus niimoodi töötama. Samas panustaksin väikese koormusega mingi mulle huvitava aine õpetajana. Kui riigigümnaasiumid endale vahepeal õpetajaid otsisid, siis täitsa huviga vaatasin, keda nad otsivad ja kas võiksin ennast pakkuda.“
On ka juhuseid, et õpetajaks õppinul pole kooli lõpetades enam tööturul erialast tööd. Sirli lõpetas TallinnaÜlikooli 2002. aastal kutseõpetajana, aga ei ole koolis päevagi töötanud. „Kui ülikooli rätsepate õpetajana lõpetasin, pakiti parasjagu õmblusklasse kokku ja tehti juuksuritele ruumi. Ehk siis minu jaoks polnud enam kohta,“ selgitab ta. Sirli on valmis õpetajana töötama ning on ka mõnda kooli käsitööõpetajaks kandideerinud, kuid pole kahjuks senini valituks osutunud.
Kõiki lahkujaid ei peaks iga hinna eest tagasi kooli meelitama
Ilmselt on märkimisväärne osa töölt lahkunund õpetajatest ka need, kes on klassi ees seistes jõudnud äratundmisele, et õpetajatöö ei ole nende jaoks.
Marta, kes õppis muusikaõpetajaks, astus kooli pigem õpetajast ema tungival tahtmisel. Ei tulnud kõne allagi, et laps ei lähe ülikooli. Marta soovis küll üht teist eriala õppida, kuid ei saanud sinna sisse. Ema vaba aastat võtta ei lubanud ning hiljem, kui õpingud juba käisid, oli ka nende katkestamise vastu: kui juba läksid, lõpetad ka ära! Sellist rõõmu ja tahet õpetajatööd teha kui emal Martal ei ole. Et tal puudub soov iga päev klassi ette minna ja laste käitumisprobleemidega tegeleda, koges ta juba praktikal. Lisaks arvab Marta, et elab praeguse tööga palju paremini ära kui õpetaja palgaga. Õpetaja ei peaks töötama koolis, kui tal pole selleks huvi, leiab ta ise.
Merle lõpetas Tallinna Ülikooli matemaatikaõpetajana 2002. aastal. Õpetaja olla jõudis ta kolmveerand aastat, siis sündis laps. Lapsehoolduspuhkuselt kooli tagasi ta enam ei läinud. „Sain aru, et mu isikuomadused ei ole sellised, mis sobiksid õpetajale. Mul oli väga keeruline end teismeliste seas kehtestada,“ räägib ta ja lisab, et pärast lapsehoolduspuhkust otsis ta endale uue väljakutse. „Kooli tagasi minna ma ei plaani. Saan aru, et ma ei ole õpetaja tüüpi. Olen oma lapsele vahepeal matemaatikat õpetanud ja ta ütleb, et ma ei oska seletada. Tunnen, et ma ei oleks hea õpetaja. Juba praktika oli minu jaoks eneseületamine.“
Krislin lõpetas 2011. aastal Tartu Ülikoolis ajaloo ja ühiskonnaõpetuse magistirõppe. Õpetajaks õppima ergutas teda pragmaatiline kaalutlus omandada mõni kindlustunnet pakkuv amet. Kuna ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja kohta ta oma kodulinna koolidest ei leidnud, kandideeris ta lõpuks kooli, kus otsiti õpetajat, kes oleks pool päeva asendusõpetaja ja teise poole päevast pikapäevarühma õpetaja. Lisaks usaldati tema hoolde tunnirikkujad ning individuaalset lähenemist vajavad õpilased. Krislin tundis, et talle kui noorele õpetajale on seda kõike korraga liiga palju, lisaks ei leidnud ta endas piisavat õpetajakutsumust. Koolis töötada jõudis ta vaid kolm kuud. Ta otsis uue töö ning on ülejäänud elu töötanud muuseumivaldkonnas. „Mul on hea meel, et olen saanud ajaloo õppimist ja õpetamist toetada teiste meediumide kaudu,“ leiab ta ise ning lisab, et oleks valmis tulevikus näiteks individuaalõpet läbi viima või ka väikesi gruppe õpetama, aga suuri klasse kindlasti mitte.
Lisa kommentaar