Usundiõpetus on valikaine nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Koolid on täiesti vabad otsustama, kas ja mis vormis nad usundiõpetust pakuvad. On koole, kus on aine kohustuslik, on koole, kus pakutakse seda valikainena. Kuid enamikus koolides ei ole seda ainet üldse. Kuna põhikoolis on kohustuslike kursuste arv õppekavas väga suur, siis on vaid väga üksikud koolid leidnud võimaluse usundiõpetust pakkuda.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma ja assessor Marko Tiitus andsid märtsi algul Riigikogu esimehele üle petitsiooni, et korraldada rahvahääletus usundiõpetuse kohustuslikuna koolidesse toomise teemal. Küsimus tekitab eriarvamusi. Mis on usundiõpetus võrrelduna usuõpetusega; kas maailma usundeid koolis tutvustada või mitte; kes neid õpetama peaks?

Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi inimeseõpetuse õpetaja Anna-Liisa Blaubrük ei kujuta enda sõnul ette, et ta jätaks oma aines puudutamata usu, uskumuste ja usunditega seotud teemad. Ehk teisisõnu, inimest ei saa õpetada usust ja usunditest rääkimata. Samas ei näe ta vajadust suurendada õpetajate puudust ühe eriti spetsiifilise kohustusliku õppeaine lisamisega õppekavva. „Olen nõus, et religiooniõpetus on osa haridusest, aga ma ei ole kindel, kas see peaks olema kohustuslik eraldi aine niigi kompleksses õppekavas,“ leiab ta.

Silmaringi avardamise ja kultuurikirjaoskuse arendamise kõrval aitavad teadmised usundite eripärast palju kaasa ka tulemaks toime praktilises elus, seda eriti üleilmastumise tingimustes ja mitmekultuurilises keskkonnas. Blaubrük toob näite: „Miks minna või mitte minna oma uue Egiptuse päritolu peikaga imaami juurde õnnistust saama, enne kui lähed tema perega kohtuma?“ 

Mõistagi tulevad igapäevaelus kasuks üldisemad filosoofilised ja inimeseks olemist puudutavad küsimused. Nende hulka kuulub teadmine, kas, miks ja kuidas pidada koolis debatti Araabia poolsaare konfliktide või abordi, eutanaasia ja surmanuhtluse teemal.

„Minul on õnn töötada koolis, kus mu enda teadmatust ja harimatust sel teemal saab vähendada täiendkoolitustel osaledes ja eriti tarkade kolleegide käest nõu küsides,“ nendib Blaubrük. „Samas ma ei tea, kuidas on olukord lahendatud väiksemas maagümnaasiumis, kus kohalik kirikuõpetaja on eelkõige oma religiooni esindaja, mitte vajaliku haridusega spetsialist. Nii tulebki Eestis muudkui juurde Jaak Aaviksoo kirjeldatud Euroopas ekslejaid, kes mitmekultuurilises keskkonnas end halvasti tunnevad.“

Blaubrük arvab, et vähemalt kõigi aabrahamlike religioonide võrdne käsitlemine eri ainetes aitaks veidigi vähendada vaenulikkust, radikaliseerunud sõnavõtte ja muid hirme, mis endast erinevat halvustavad. Silmaringi avamine on just nooremate elanikkonnagruppide puhul vajalik ka tõrjutuse vähendamiseks.

Tartu Katoliku Hariduskeskuse gümnaasiumiastmes usundiõpetust õpetava Pille-Riin Makilla sõnul on uuringutest selgunud, et Eesti lapsed, kes on usundiõpetusega kokku puutunud, on maailmavaadete erinevuse suhtes avatumad. Õpilased, kellel selline kokkupuude puudub, peavad omaks jäigemaid ja „teistsuguse“ suhtes vaenulikumaid tõekspidamisi. 

Leige huvi või suisa vastuseis

Usundid kui maailmakultuuri ja vaimsuse osa on Eestis õppeprogrammides teisejärgulised või sealt lausa välja praagitud. Inimesed on Eestis suhteliselt usuleiged ja usundite paljusus tekitab ka teatavat vastuseisu. Koolid, kus õpetatakse usundiõpetusega seotud aineid, moodustavad umbes kümnendiku koolidest. Blaubrüki sõnul võib õpilaste vastuseis usundiõpetusele olla teismeliste normaalne käitumine, aga tulla ka asjaolust, et radikaliseerunud religioonipooldajaid kajastatakse meedias rohkem kui inimesi, kelle jaoks usk on midagi privaatset. Olgu vaidlevateks osapoolteks siis eri religioonide äärmuslased või ühe religiooni eri leerid. See tekitab soovi hoida end neist teemadest eemal.

„Kui inimestel on isiklikul või ühiskondlikul tasandil vähene kokkupuude mingi valdkonna teemadega, siis ei saa neilt ka loota, et neil tärkaks selle vastu iseenesest suur huvi,“ nendib möödunud suvel religioonipedagoogikas magistrikraadi omandanud Pille-Riin Makilla. „See ei tähenda, et need teemad ei puudutaks neid, ei avardaks silmaringi või ei oleks olulised, nad lihtsalt ei tule selle peale, et nende teemade kohta oleks hea õppida ja neist võiks kasu olla.“

Makilla toob välja, et kui eestlastelt rahvaloendusel küsitakse, millist usku nad omaks peavad, on kõige levinum vastus, et mitte mingisugust. Ja siis eeldatakse seda ka kõigilt teistelt ja ülejäänud maailmalt ning peetakse teemat iganenuks. „Samas unustatakse ära või ei teatagi, et maailma – ja isegi Euroopa – mastaabis oleme oma mitteuskumisega väga erandlikud. Üha globaliseeruv maailm toob paratamatult ka meie õuele eri maailmavaated, oleks naiivne eeldada, et need siis meid ei puuduta.“

Makilla sõnul on meil puudus kvalifitseeritud õpetajatest, aga kõige enam mängib rolli ühiskonna üldine hoiak: „Üldiseid hoiakuid religioosse identiteedi suhtes mõjutab kõige rohkem kodu – kodus leviv vaenulik suhtumine kandub tõenäoliselt lastele üle.“

Mingil määral kardetakse tema arvates ka seda, et religioonidest räägitakse ühe religiooni poole kaldu või ei käsitleta religioonidega seotud negatiivseid nähtuseid. „Ma võin südamerahu nimel kinnitada, et ei jää ka negatiivsed ilmingud käsitlemata,“ märgib Makilla. „Ma oleks päris halb õpetaja, kui ma seda teeks.“

Küll aga illustreerib hirm tema meelest hästi seda, et usundiõpetuse õpetajatele peaks kehtima justkui kõrgem standard, mis puudutab neutraalsust teemade käsitlemisel. Hea õpetaja suudab tema hinnangul oma arvamust õppesisust eristada ja esitada seda õpilastele viisil, et õpilaste enda arvamust alla ei suruta. Seda peaks me taas kord kõigilt õpetajatelt nõudma.

„Ma ei tea, et koolitunnis oleks mõni õpilane mõnda usku pöördunud, aga tean, et kõik kasvõi ühe usundiõpetuse kursuse läbinud õpilased on pisut avarama ja avatuma suhtumisega „teistsuguse“ suhtes,“ teab õpetaja. „Tean seda, sest nad kirjutavad mulle sellest viimase ülesandena.“

Nagu iga teine õppeaine

Pille-Riin Makilla möönab, et usundiõpetus on universaalne aine, kuna puudutab paljusid valdkondi, ning seetõttu on seda võimalik lõimida nii reaal-, humanitaar-, sotsiaal- kui ka keeleainetega. Samas ei nõustu ta usundiõpetuse õpetajana sellega, et mõne teise õppeaine raames oleks võimalik usundiõpetuse teemad pädevalt ära katta. Samuti ei usu ta, et mõne teise aine õpetaja sooviks oma niigi piiratud tundide arvu kulutada teemadele, milles ta ennast kõige mugavamalt ei tunne.

Usundiõpetus on tema sõnul nagu iga teine õppeaine: nüansirohke ja eeldab teatud väljaõpet. Samuti kätkeb see endas keskmiselt rohkem tundlikke teemasid, kuna käsitletakse siiski maailmavaateid. Sellepärast on oluline, et seda ainet õpetav õpetaja on läbinud laiapõhjalise väljaõppe. 

„Religioone puudutavad teadmised ei tule lõpudiplomiga pealekauba kaasa,“ ütleb Makilla. „Religioonid, usundid, inimeste uskumused ja maailmavaated on väga keerulised nähtused, mis mõjutavad väga paljusid aspekte meie ümber. Kasvõi religiooni mõistel ei ole ühest definitsiooni. Usundiõpetuse eelis ongi see, et väljaõppe läbinud õpetaja suudab õpilastele luua tervikliku pildi, siduda seda teistes õppeainetes omandatud teadmistega.“

Tartu Raatuse Kooli direktor Toomas Kink teab, et väga keeruline on leida inimest, kelle hariduse tase võimaldaks rääkida maailma usunditest konfessioonieelistuseta. „Ennekõike ei sobi iga inimene õpetajaametisse, hoolimata usundialasest pädevusest ja haridusest, ja kindlasti peaks sellel inimesel olema teadmised laste arengupsühholoogiast, haridusest ja neuroteadustest,“ lisab ta. „Õpetajaid ettevalmistavad organisatsioonid ei suuda praegu rahuldada koolide vajadusi põhiõppeainete osas, mis siis veel rääkida suhteliselt uue aine õpetajate ettevalmistusest. Kes ja kus on need õppejõud, kes teemat valdavad?“

Lahendus on direktori hinnangul pakkuda töötavatele õpetajatele usundiõpetuse õpetaja teadmisi ja oskusi lisaerialana.

Pille-Riin Makilla tunneb rõõmu, et on tekkinud debatt usuõpetuse vajalikkuse üle, aga kahjuks on selle fookus pisut viltu läinud. Paljud inimesed justkui kardavad, nagu sooviks EELK peapiiskop saata koolidesse kirikuõpetajad kuulutustööd tegema. „See pole võib-olla õigustatud hirm, aga ma saan väga hästi aru, miks osa inimesi nii mõtleb,“ tõdeb ta. „Palju mõistlikum oleks rahvahääletuse asemel pingutada selle nimel, et igas Eesti koolis oleks esialgu võimalik õppida seda õppeainet valikainena, ning kui on tekkinud laiem arusaam õppeaine sisust ja olemusest, saame rääkida juba sellest, kas Eestis võiks selline õppeaine olla kohustuslik, nagu see paljudes Euroopa riikides on.“

---

KOMMENTAAR

Kas pooldate usundiõpetuse muutmist kohustuslikuks õppeaineks?

Toomas Kink, Tartu Raatuse Kooli direktor:

Iseenesest on usundite ja neist tulenevate kultuurisegmentide tundmaõppimine haridustee jooksul väga vajalik, et saada aru inimkonna kujunemisest. Õpetasin kunagi valikkursusena maailma usundite ajalugu Lähte Ühisgümnaasiumis ja sain aru, kui tohutult lai, mahukas, huvitav ning oluline on see valdkond, saamaks aru inimkonna kultuuri arengust.

Aga kas õpetada seda eraldi ainena või lõimituna teiste kultuurielemente sisaldavate ainetega, on iga kooli valik. Kui toome õppekavasse uue aine, suureneb õpilaste õppekoormus, kui me just ei vähenda mõne teise aine tunnimahtu. Gümnaasiumis võib see olla valikkursustena täiesti mõistlik valik ja korralduslikult lihtsam. 

Põhikoolis aga on minu arvates mõistlikum lõimingu- või teemapõhine lähenemine. Usunditega puutuvad lapsed põhikoolis eri ainetes – kirjanduses, kunstis, muusikas, liikumisõpetuses, terviseõpetuses, eetikas, inimeseõpetuses, geograafias, ajaloos, ühiskonnaõpetuses – niikuinii kokku. Tuues juurde eraldi distsipliini, läheb maailmapilt lapsele segasemaks ja seoseid tekib vähem. 

Eraldi probleem on meil vanemate hoiakud ja suhtumine. Pooldan inimestele valikuvabaduse jätmist, seetõttu peaks usundiõpetus olema ka põhikoolis vabatahtlik. Soovijad saaksid selle aine valida, kui kool on võimeline seda pakkuma.

Lähtudes luterliku konfessiooni soovist muuta usundiõpetus kohustuslikuks, siis arvestades õpetajate haridust ja ettevalmistust, oleks see ikkagi luterlusekeskne õpe. Maailma usundite paljusus dikteerib õpetajale teatavad valikud, millest ja kui palju lastele rääkida. Rõhuasetus ning õppematerjalid on ikka rohkem ristiusu-, sh luterlusekesksed. Aga kust tulevad vajalikud õppematerjalid islami, hinduismi, budismi, kristluse paljude allharude, taarausu, animismi … jne tutvustamiseks? 

Saan aru, et koguduste liikmete arv pidevalt kahaneb, liikmeskond vananeb ja seega muutub ka koguduste ülalpidamine üha raskemaks. Luterlik kirik seisab tulevikus kehvade ja veel kehvemate valikute ees. Kas neid probleeme peab haridusvaldkonna kaudu lahendama, see tekitab küsimusi. Usuvaldkonna lobistide argumendid on liialt läbipaistavad.

Usk on minu jaoks väga intiimne ja isiklik teema, mille juures on vajadus vahetalitajate (minu ja kellegi kõrgema jõu vahel) järele minu jaoks arusaamatu. 

---

INTERVJUU

Religioon ei kuulu ainult ajalukku

Tartu Ülikooli usuteaduskonna religioonipedagoogika kaasprofessor Olga Schihalejev ütleb, et usundiõpetus peab lähtuma usuvabaduse põhimõtetest. See õpetab tundma religioone ja maailmavaateid, märkama religiooni sisemist mitmekesisust, selle väljendumist kultuuris, üksikinimese ja ühiskonna toimimises ning arutlema eksistentsiaalsete küsimuste ja väärtuste üle.

Kas pooldate usundiõpetust kohustusliku või pigem valikainena?  

Kui vaatame Euroopat laiemalt, siis neis riikides, kus õpetatakse usuõpetust ehk ühel maailmavaatel põhinevat usulist õpetust, on sellise aine õppimine õpilastele valikuline. Aga riikides, kus on tegu meie mõttes usundiõpetusega – eri maailmavaateid käsitleva ainega, mis käsitleb religioone sotsiaalsete nähtustena –, on aine kohustuslik. Loomulikult on küsimus selles, kas me arvame, et religiooniga seotud teadmisi, oskusi ja hoiakuid on 21. sajandil vaja või mitte. 

Tänapäeva noored elavad üha kirjumaks muutuvas maailmas. Selles elamiseks on aga vaja nii enda maailmavaateliste küsimuste selgitamist kui ka eri maailmavaadetega inimeste mõistmise ja nendega suhtlemise oskust. Väga palju, mida me kogeme kultuurina, on tihedalt põimunud religiooniga ja seda teadmata jääb meie arusaamine väga piiratuks. 

Robert Jackson, kes on koostanud Euroopa Nõukogu tellimusel abimaterjali religioonide käsitlemisest üldhariduskoolides, käis mõned aastad tagasi Eestis ning imestas siiralt, et meie usundiõpetus on valikaine. Ta juhtis tähelepanu, et kui eri maailmavaateid tutvustava usundiõpetuse üks oluline eesmärk on sallivuse kujundamine, vajavad ilmselt need, kes ainet ei vali, seda kõige rohkem.

Kas usundiõpetust saaks senisest rohkem integreerida teistesse õppeainetesse; millistesse? 

Sarnaselt võiksime küsida, kas eesti keelt, matemaatikat või kunstiõpetust saaks integreerida teistesse ainetesse. Teoreetiliselt saab usundiga seotud teemasid teistesse õppeainetesse lülitada küll, eelkõige humanitaar- ja sotsiaalainetesse. Samas eeldaks see väga suuremahulist täiendõpet. Religioon on väga keerukas teema, mida enamik meie õpetajaid pole ise koolis õppinud. Usundid on ajas ja kultuuris muutuvad nähtused, nende keerukate süsteemide mõistmiseks on vaja tunda religioonide ajalugu ja nüüdisaega, nende sisemist mitmekesisust, tegevust nii globaalselt kui ka kohaliku piirkonna kontekstis. 

Religiooniuuringud on kiiresti arenev teadusvaldkond, millega kursis olemist ei saa eri ainete õpetajatelt eeldada. Siia tuleb lisaks pedagoogiline aspekt: kuidas suunata õpilasi selles keerukuses navigeerima ea- ja võimetekohaste vahenditega? Paraku on nii, et kui õpetaja tunneb end milleski ebakindlalt, jätab ta need teemad vahele või libiseb nendest üle. Veel hullem on olukord, kus õpetaja ei teadvusta endale oma kallutatust või puudulikke teadmisi. 

Praegu on religiooni teemat kõige enam ajalookursustel. Samas jätab see õppijale petliku tunde, nagu oleks religioon vaid midagi või peaasjalikult ajaloolist.

Mis on usundiõpetuse õpiväljundid? Millest jääb ilma keskharidusega inimene, kes ei saa koolis usundiõpetust? 

Aluspõhimõtte järgi on usundiõpetus usu- ja mõttevabaduse põhimõtetest lähtuv õppeaine, kus õpilane õpib tundma eri religioone ja maailmavaateid, märkama religiooni sisemist mitmekesisust, selle väljendumist kultuuris, üksikinimese ja ühiskonna toimimises ning arutlema eksistentsiaalsete küsimuste ja väärtuste üle. Religioonidel on palju viljakaid kokkupuutepunkte teiste eluvaldkondadega, olgu selleks poliitika, tervisekäitumine, eetiline tundlikkus, maailma- ja inimesetaju, nähtuste mõtestamine, kultuur. 

Religioonid on aastatuhandeid maadelnud inimeseks olemise oluliste küsimustega, nagu elu mõte või moraal, ning pakkunud neile erinevaid vastuseid. Nende vastuste analüüs pakub võimalust süveneda nendesse küsimustesse ning kujundada ka enda isiklikku maailmavaadet ja eetilisi põhimõtteid.  

Me võime antud küsimusest mõelda ka ühiskonna vaatevinklist. Mitmeusuliste ühiskondade demokraatliku toimimise puhul on oluline sallivus, mis põhineb usulisel kirjaoskusel. Seetõttu on usundialaste teadmiste, oskuste ja hoiakute saamine üldhariduse oluline osa.

Kes võivad usundiõpetust õpetada?  

Praegu on nõnda, et kuna tegu on valikainega, siis nagu teistegi valikainete puhul, otsustab direktor, kas õpetaja on piisavalt pädev. Kõige lihtsam on nendega, kes on lõpetanud magistrantuuri religioonipedagoogika suunal – nende puhul on tagatud nii ainealane kui ka pedagoogiline pädevus antud valdkonnas.  

Kuid paljudes koolides õpetavad seda ainet teiste ainete õpetajad: tavaliselt ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse, aga ka kunsti-, matemaatika- ja kehalise kasvatuse õpetajad. Mitmed neist on läbinud mõnda laadi täiendkoolituse. Praegu pakub näiteks Tartu Ülikool mikrokraadi „Usundid kultuuri- ja mõtteloos“ ning mitmed õpetajad on seal ennast täiendanud.

Kas selliseid õpetajaid on piisavalt, kui peaks tõesti juhtuma, et see aine muutub näiteks gümnaasiumis kohustuslikuks? 

Kui räägime gümnaasiumitest, siis puht matemaatiliselt, jah. Eriti kui arvestada, et üks õpetaja võiks õpetada mitmes koolis. Teisalt ei saa ju eeldada, et igaüks, kes kunagi vastava hariduse saanud, on valmis kooli tööle minema. Nii et kindlasti peaks korralikult läbi mõtlema juba töötavate õpetajate täiendkoolituse küsimuse, aga ka olukorra, kus kasvaks nõudlus päris uute õppijate järele. Samas, kui koolides oleks nõudlus usundiõpetuse õpetajate järele suurem, saaks õpetajaid ka juurde koolitada. Eks ta ole pisut muna ja kana küsimus – kui nõudlust pole, ei ole motivatsiooni pedagoogiks õppida, kui aga pole pedagooge, siis ei saa ainet kohustuslikuks teha. Sellest hoolimata on meil viimastel aastatel 1–2 religioonipedagoogika suuna lõpetajat, sel õppeaastal alustas õpinguid viis tudengit.

Miks on eesti õpilastel usundiõpetuse vastu leige huvi? Miks ei tehta vahet usu- ja usundiõpetusel?

Enamikul inimestest puudub igasugune usundiõpetuse kogemus, mistõttu avaldatakse arvamust selle suhtes, mida arvatakse, et see aine on, aga mitte selle suhtes, mis see on. Olen uurinud õpilaste hoiakuid ning saan öelda, et õpilased, eriti need, kes on ainet õppinud, peavad ainet vägagi vajalikuks, isegi kui nad enne selle õppimist olid skeptilised. Nad on öelnud, et see on avardanud nende maailma ning hoidnud ära mitmeid piinlikke olukordi. 

Ka ühiskonnas laiemalt on kasvanud toetus usundiõpetusele, isegi kohustuslikule. Viimane uuring „Usust, elust, usuelust“ näitab poolehoiu tõusu – üle poole vastanutest oli selle poolt, kõrgharidusega vastanutest isegi 64%, vastu 27%. Ilmselt on poolehoiu tõusule kaasa aidanud mitmed tegurid, näiteks see, et usundiõpetuse ainekavaga saab tutvuda, on ilmunud mitmeid originaalõpikuid ning ka ühiskond on sallivamaks muutunud. 

Samas, vastased reageerivad näiteks petitsioonile häälekamalt ja seetõttu domineerivad nad ka meedias. Ilmselt on päris palju neid, kes usundiõpetust pooldavad, aga pigem valikainena. Seejuures on kõige kaalukam argument see, et kohustuslike tundide maht on niigi suur. Seda argumenti jagan minagi. Ilmselt oleks otsus, mille arvelt see tulla võiks, vägagi valuline.

---

Usundiõpetusega seotud valikaineid õpetanud koolide arv ja usundiõpetusega seotud aineid pakkuvate koolide osakaal

Usundiõpetusega seotud valikainete nimetused 2023/2024. õppeaastal

• Eesti usuline maastik
• Inimene ja religioon
• Kristliku maailmapildi alused
• Maailma religioonid
• Maailma usundid
• Maailmareligioonid
• Moraaliteoloogia alused
• Mõttekunst (usundite ja filosoofia lugu)
• Religioon
• Religioonid minevikus ja tänapäeva maailmas
• Religioonilugu
• Religiooniõpetus
• Usundilugu
• Usundiõpetus
• Vaba religiooniõpetus
• Õigeusuõpetus

Usundiõpetuse valikkursused kooliastmete kaupa

• I kooliaste: tavad, lood ja väärtused – soovitatavalt 2. klassis
• II kooliaste: väärtused ja valikud – soovitatavalt 5.–6. klassis
• III kooliaste: üks maailm, erinevad usundid – soovitatavalt 9. klassis
• Gümnaasium: „Eesti usuline maastik“ ja „Inimene ja religioon“

Allikas: EHIS

---

Samal teemal:

• Jaan Lahe – Mis vahe on usuõpetusel ja usundiõpetusel?
• Maie Tuulik – Miks ma hääletaksin usuõpetuse (mitte usundiõpetuse) kohustuslikuks muutmise poolt?
• Toomas Jürgenstein – Usundiõpetuse hiilgus ja viletsus
• Heiki Haljasorg – Quo vadis?