Käimasolev kultuuririkkuse aasta kutsub märkama kultuure enda ümber ning teadvustama laiemalt elu mitmekesisust. 

Sõnaveebis mitmekesisuse sünonüümidena esile toodud „rikkus“ ja „vaheldus“ kirjeldavad ilmekalt, miks on põhjust erinevustele, samas aga ka kõigi võrdsele kohtlemisele senisest rohkem tähelepanu pöörata. Kuna tänapäeva ühiskond eeldab laia silmaringi ja avara maailmavaatega liikmeid, on väga vaja noortele ühiskonnas kõrvuti eksisteerivaid erinevusi tutvustada. Üks võimalik viis, kuidas elu selle mitmekülgsuses koolitöös esile tuua, on mitmekülgne (laste)kirjanduse valik. 

Saab ju kirjanduses mitmekesisust märgata mitmel tasandil – omamaisele kirjandusele vahelduseks ilmuvate tõlkeraamatute geograafilise areaalina, omanäoliste autorite esiletoomise või žanrite vaheldusrikkusena, käsitletavate teemade variatiivsuse või eriilmeliste tegelaskujude esinemisena teoses. 

Jättes kõrvale ülejäänud ja keskendudes peamiselt teoste sisemistele karakteristikutele, võtan allpool vaatluse alla esimese ja teise kooliastme lastele mõeldud viimastel aastatel ilmunud raamatud, mis annavad hääle vaimse tervise probleemidega kimbus olevatele või erivajadustega lastele ja nende lähedastele. Need teosed lasevad noorel lugejal end kirjutatus ära tunda või pakuvad võimalust piiluda teistsuguse inimese siseilma. Võimaldades noorel lugejal lastekirjanduse kaudu kokku puutuda paljude erisuguste inimeste ja olukordadega, saab noor teostes esile tuleva üle turvalises raamistikus mõelda ja enese seisukoha kujundada. See aga arendab noorte empaatiavõimet ning annab seeläbi pagasi ka reaalses elus ette tulevate olukordadega paremaks toimetulekuks.

Poolaka Tomasz Małkowski teos „Lugu poisist, kes näeb kätega“ (tõlkinud Hendrik Lindepuu, Helios, 2024) aitab mõista pimedate maailma. Raamatu peategelane on viieaastane Kamil, kes on sünnist saati pime. Poisi pere võtab asjaolu loomulikuna ning püüab Kamilile tagada igati rõõmsa ja tavalise lapsepõlve. Nii kaasataksegi poiss igapäevastesse tegemistesse, nagu lauakatmine, koristamine, prügi välja viimine. Samuti võetakse ta igale poole kaasa, olgu siis tegemist poeskäigu, muuseumi, jalgrattamatka või mäesuusatamisega, hoolimata sellest, et nii mõnigi kord tuleb kokku puutuda ka ebameeldivustega, nagu haletsemine, jõllitamine, alahindamine või lausa kiusamine. 

Kamili heatahtlikkus ja siirus võidab aga ka kõige kalgima südame. 

Soome kirjaniku, Finlandia Juniori auhinna võitja Sofia Chanfreau maagilis-realistliku jutustuse „Kaelkirjaku süda on uskumatult suur“ (tõlkinud Kadi-Riin Haasma, Vesta, 2023) keskmes on erakordse kujutlusvõimega 10-aastane Vega, kes näeb enda ümber igasugu põnevaid loomi, keda ta armastab üles joonistada. Nii näiteks elavad ta kapis mammutid, duši all võib kohata grislikaru ning turtsuv jaanalind meisterdab köögis võileibu. 

Teised aga loomi ei näe. Nii peetaksegi Vegat koolis imelikuks ja temaga ei taheta suhelda. Ka tüdruku mõistuseinimesest isa paneb tütre liigne fantaseerimine muretsema. 

Austraalia lastekirjaniku Sally Harrise „Topelt-Felixi“ (tõlkinud Jüri Kolk, Vesta, 2021) peategelasele Felixile meeldib aga just äärmuslik rutiin ja süsteemsus. Tema arvates on kõik hästi siis, kui kõike on topelt. See kehtib nii pastakate, patjade, raamatute, astutud sammude kui ka pereliikmete kohta. Kui kõik on täpselt nii nagu alati, ei saa midagi halba juhtuda, arvab ta. 

Paraku ei taha maailm Felixi reeglite järgi toimida ning muutused on paratamatud – ema ootab last, mis viib perekonnaliikmete arvu paarisarvulisest tasakaalust välja, samuti saab Felix pinginaabri, kelle eluvaade on märksa kaootilisem. Peagi mõistab Felix, õpilasnõustaja selgitused abiks, et muutused ei pruugi ainult ebameeldivad olla ning mõistvate sõprade toel saab ka nendega toime tulla. Ennast ületada on aga igaühel hiiglama raske.

Inimsuhted on keerukad ka saksa kirjaniku Nikola Huppertzi jutustuse „Kaunis nagu kaheksa“ (tõlkinud Mari Klein, Vesta, 2022) peategelasele, peagi 13-aastaseks saavale Maltele. Poisile meeldib üle kõige matemaatika selle loogilisuse, lihtsuse ja lahendatavuse tõttu, pealegi on arvudel vaja vaid iseennast. Inimesed ja nendevahelised suhted on Malte jaoks aga ettearvamatud ega oma mingit loogikat. 

Poisi andekuse tõttu on ta valitud endast vanemate õpilastega koos matemaatikavõistluseks valmistumise gruppi. Kui aga rühmaga liitub temaga samavanune ja vähemalt sama andekas Lale, lööb Malte enesekindlus kõikuma. Ta ei suuda mõista, miks on tüdruk, kes on küll kaunis nagu kaheksa (number, mis Malte meelest on täiuslik), lahke, sõbralik ja jagab poisi huvisid, samavõrra ärritav kui meeldiv.

Prantsuse kirjaniku Anna Gavalda jutustus „35 kilo lootust“ (tõlkinud Indrek Koff, Koolibri 2021) toob keskmesse 13-aastase keskendumisraskustega Grégoire’i, kellel raske kooli akadeemilistele nõuetele vastata. „Ma õpiksin hea meelega, aga häda on selles, et mul ei taha see kuidagi välja tulla,“ ütleb poiss. 

Tema vaimsetele võimetele mittevastav kool, vanemate ambitsioonikus ja andekuse tõlgendamine vaid akadeemilise edukuse kontekstis mõjub poisi isiksusele hävitavalt. Ainult vanaisa, papa Leo mõistab, et Grégoire’i meeli köidab meisterdamine, asjade omaenda kätega valmis tegemine ja et selles vallas on ta lausa ületamatu.

Kui eelmainitud teosed lähenevad vaimsetele küsimustele peamiselt läbielaja positsioonilt, siis järgnevad kaks raamatut kujutavad toimetulekut lähedase inimese vaimse probleemiga. Norra kirjaniku Iben Akerlie „Lars LOL“ (tõlkinud Riina Hanso, Eesti Raamat, 2018) kirjeldab sündmusi 6. klassis käiva Amanda pilgu läbi. Tüdrukust saab tema uue klassikaaslase, Downi sündroomiga Larsi mentor. Esialgu häirib Amandat olukorra uudsus ja teadmatus, kuidas erivajadusega inimesega suhelda. Võõristusest tasapisi üle saades muutub tüdruk aga päev-päevalt Larsiga lähedasemaks ning leiab, et poisilt on nii mõndagi õppida. 

Kui klassi popid õpilased kutsuvad ellu veebilehe „Lars LOL“, kuhu hakatakse koguma pilte Larsist koomilistes situatsioonides, ja Amanda saab veebilehe loojatele jälile, teab ta küll, kuidas oleks õige käituda, kuid tegelikkuses teeb siiski miskipärast hoopis vastupidi. 

Islandi lastekirjaniku Arndís Þórarinsdóttiri jutustuses „Surmasõlm“ (tõlkinud Maarja Siiner, Hea Lugu, 2023) tuleb peategelasel Álfuril tulla toime oma väikevenna Eiki autismidiagnoosiga. Álfur, kes venda väga armastab, keeldub esialgu arstide öeldut uskumast. Ta sulgub endasse, ei suuda sportvõimlemise treeningul enam piisavalt keskenduda ja püüab vennaga rohkem tegeleda, teda õpetada, et diagnoosi ümber pöörata. Et aga sellest abi pole, tuleb poisil leppida, et Eik teeb asju lihtsalt omamoodi.

Kuigi käesolevast kirjatükist võib jääda mulje, justkui eesti autoreid mitmekesisuse teemad ei köidaks, on see petlik. Nii võime leida vägagi erilaadsete tegelaste galerii näiteks Kairi Loogi Piia Prääniku lugudest („Piia Präänik kolib sisse“, Tänapäev, 2015; „Piia Präänik ja bandiidid“, Tänapäev, 2019, „Piia Präänik ja sõnasööbik“; Koolibri, 2021). Tiina Laanemi jutustustes „Mina, Meg ja meie klass“ (Pegasus, 2019) ning „Katariina kaaperdab kooli“ (Pegasus, 2022) tuuakse samuti keskmesse õpilased, kellel koolielu omajagu harjumist nõuab.

Kõik mainitud raamatud sobivad nii tervikteostena kodulugemiseks kui ka katkenditena koolitunnis teema avamiseks. Üheskoos maailma ja selle elanikkonna mitmekesisust avastades võib aga tõdeda, et kuigi igaüks meist on omamoodi, vajame kõik enda ümber inimesi, kes armastaksid meid meie puudustest, kõrvalekalletest või veidrustest hoolimata.