• Väikelapse vaimseks ja kehaliseks arenguks on tähtis tema vahetu aktiivne kontakt oma ümbrusega.
• Kooli tuleb üha enam lapsi, kel raskusi kõnega.
• Alles pärast keerulist-vastuolulist murdeiga jõuame mõistelise (semantilise) ja abstraktse mõtlemiseni.

Inimlapse areng kulgeb eelkõige läbi protsesside – see arengupsühholoogiline tõde on maailmas teada juba ligi sada aastat (Piaget, Võgotski, Tulving jt), laste-alaealiste arendamisel eriti. Samas toimub see eri vanuste puhul erinevalt. Jämedalt – maimukesest murdeeani ja edasi täiskasvanuks saamiseni. Sellest lähtumine ongi kodus, lasteaias ja koolis lapse arendamise (õpetamise-kasvatamise alus).

Paraku on see päriselus asendunud ilukõneliste nn teooriatega. Pedagoogilises töös tuleb teada, kuis põhimõtteliselt toimub lapse arendamine neil kahel astmel. Sest kogu tegevus (meetodid-võtted) lähtuvad neist teadusele (arengupsühholoogia) toetuvatest teadmistest.

Imiku arendamisel on ema roll olulisem isa omast. Toetudes emainstinktile, arendab ema märkamatult edasi sünnipäraseid lihtsaid instinkte. Seegi toimub looduspäraselt lapsega tegelemise kaudu. Et lapse arengus on nn kriitilised perioodid, siis on tema tulevikku silmas pidades eriti tähtis kõne areng (resp. arendamine) – lapsega tuleb lihtsalt rääkida ja seda ei asenda miski (eriti 1. eluaasta lõpust 2. eluaasta lõpuni). Hiljem ei suuda keegi sealjuures tekkinud arenguhäireid kõrvaldada. Paraku kuuleme, et kooli tuleb üha enam lapsi, kel raskusi kõnega.

Psühholoogia pole inimesest vadistamine

Väikelapse vaimseks ja kehaliseks arenguks on tähtis tema vahetu aktiivne kontakt ümbrusega. Ta peab ise saama kõike katsuda, muuta ja katsetada. Nii on olnud (alates loomariigist) sadu miljoneid aastaid. Just nii hakkavad lapsel kujunema ka mõisted, need aga on tulevikus mõtlemise alus.

Sel ajal on lapse mõtlemine seotud vahetu tajuga, eriti nägemisega. Rõhutagem siin James J. Gibsoni pikaajalise uurimuse tulemust: tajuda tegelikkust ja pilti sellest on psühholoogiliselt täiesti erinev! Talulastel aastakümneid tagasi toimus see kõik iseenesest – looduspäraselt. Ühel kohtumisel lasteaednikega soovitasin neid võimalikult iga päev minna lastega õue (kui võimalik kuhugi metsatukka) ja lasta lastel seal ise toimetada. Osa õpetajaid noogutas selle peale, aga osa oli kohkunud – lapsed määrivad end ära, saavad haiget ja vanemad hakkavad  pahandama!

Muidugi, aga arendamisel siin muid teid pole. Küll peaksime aru pidama, kuis linnalapsi sellisesse olukorda panna. Selgitusi vajavad vanemadki.

Kindlasti tuleks teadvustada, et selles eas laste juures toimib nn lähima arengu tsoon – areng, oskused jne ei pruugi avalduda kohe, vaid mõne aasta pärast. Nii ei anna selles eas laste kohene testiminegi usaldusväärset infot arengu kohta. Nii et „Laste ööülikool“ ja üldse abstraktset vaimutööd vajav tegevus ei arenda. Võltsid on ka viimase aja ETV2 filmid, kus lapsed on pandud toimima-rääkima täiskasvanutena. Alles pärast keerulist-vastuolulist murdeiga jõuame mõistelise (semantilise) ja abstraktse mõtlemiseni. Arengupsühholoogiliselt ongi vaimne tegevus seoses mõtlemisega täiskasvanule kõige inimlikum, mille arendamine vanemas kooliastmes on seotud didaktikaga (õppemeetodite-võtetega) tunnis.

Psühholoogia pole inimesest vadistamine. Psühholoogia on teadus psüühikast ja selle seaduspärasustest, kus psüühika aju omadusena (kujunenud evolutsioonis) peegeldab meis ümbritsevat maailma. Just nende seaduspärasuste tundmine aitab õpetajal lapsi arendada.

Kuulates igasugu psühholoogilisi nõustajaid, võib asjatundja öelda, et nad ise inimest psüühilise olendina ei tunne. Nii algabki sõnaosavate „teooriate“ levitamine. Kõige inimlikumad psüühilised protsessid on seotud abstraktse semantilise (mõistelise) mõtlemisega, mida ei esine ühelgi teisel imetajal. Sest paljud instinktid, tajud ja emotsioonidki on Suur Loodus andnud ka loomadele. Kui tegeleme vaid nendega (nagu söömise-seksiga), siis „viime“ piltlikult öeldes inimese tagasi loomariiki – inimese mõtlemine kängub.

Kuidas panna õpilased mõtlema?

Põhimõtteliselt pole alates keskastme lõpust abstraktse mõtlemise arendamine keeruline – paneme normaalselt arenenud õpilase tegema mõtlemisoperatsioone: võrdlemine, analüüs, süntees, üldistamine ja abstraheerimine. Metoodiliselt käib see nii, et pärast aine uue teemaga tutvumist annab õpetaja õpilastele mõne probleemi seoses läbituga, kus arutelus tuleb kasutada mõnd sobivat mõtlemisoperatsiooni (siin laps ei vali). Soovitav on seda teha kirjalikult, mis korrastab-distsiplineerib alati ka mõtlemist.

Laiemalt sellest kõigest: „Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis“ (TÜ, 2000) või ka „Õpetajatöö psühholoogilisi probleeme“ (TÜ, 2008) ja „Õppimine on tõesti huvitav“ (TÜ, 2006). Põhimõttelisi küsimusi leiab selgituseks ka videoloengutes „Didaktikas vajalikust teaduskirjandusest“ (TÜ, 2017) ja „Inimese kujunemine arukaks olendiks“ (TTÜ, 2018) jne.

Tegelikult olen neid kognitiivsest psühholoogiast lähtuvaid põhimõtteid üritanud levitada üle 30 aasta, kuid tundub, et tulutult – minu kommentaaridestki (resp. teadusest) ei saada lihtsalt aru. Kui olin ligi 25 aastat raamatukogudes töötanud psühholoogia alusuuringute tulemuste kallal (kirjanduse loetelu leiab raamatus „Carpe diem!“ (EÜK, 2020) ja publitsistlikust „Kolleegid, miks on õpetajatöö aluseks ikkagi pedagoogika ja psühholoogiateadus?“ (EÜK, 2016), siis muutus õpetamine lihtsaks-mõtestatuks.

Muigan, kuulates-lugedes kasvatusprofessorite „soovitusi“ – pealiskaudsus levib kogu heaoluühiskonna maailmas.

Seoses hiljutise õpetajate streigiga sain mitmeid huvitavaid kirju just mõtlevatelt õpetajatelt ja isegi mõnelt kasvatusteadlaselt, kes imestavad, et neid vihjeid ja soovitusi aastakümnete jooksul pole arvestatud ja kool läheb allamäge. Üks Valgamaa (juba üle 90-aastane) koolmeister meenutas isegi artiklit 1992. aasta Hariduses nr 10 „Õpilased tundides mõtlema!“, kus toodud probleeme ju tänased õpetajad ei tea ega tunne.