Taluperemees Joosep Toots oli koolis paras kirstunael – tulistas rentniku saunaakna katki, jõi end Kiire venna ristsetel purju ja lõikas koolivenna saabastel nööbid eest. Hoolimata sellest, et ta köstrilt ühtelugu hurjutada ja karistadagi sai, on tal kooliajast peamiselt toredad mälestused. Kihelkonnakoolis sai ju palju nalja ja vahvaid asju juhtus kogu aeg. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Ehkki õppimine mulle üldse ei istunud, käisin koolis hea meelega. Õdesid ja vendi mul polnud, olin üksik laps. Tol ajal olid talud üksteisest kaugel, teiste lastega polnudki mujal eriti võimalik kokku saada kui kihelkonnakoolis. Muidugi trehvasime aeg-ajalt ka kirikus, aga seal ei saanud ju midagi teha, pidi vaikselt isa kõrval istuma nagu nui ning kirikuõpetaja pikka ja igavat jutlust kuulama. Pärast pea huugas ning tagumik oli kõval puupingil konutamisest pool päeva kange. Karjapoisi ja sulasega sai küll teinekord midagi ühes ette võetud, aga peamiselt pidin siiski kodus tööd rügama. Koolis aga oli hoopis teine asi – seal olid sõbrad. Peamiselt olin just mina see, kes igasuguseid tempe välja mõtles ja tegi. Nahk oli mul sellepärast pidevalt turul ning tagumik viilikirjas. 

Mitmeid naljakaid lugusid tuleb meelde. Näiteks hirmutasin ükskord vana Julk-Jüri poolsurnuks, kui lõunaajal salaja magamistuppa oma palitust, saabastest ja mütsist ühe mehe tegin ja lakke riputasin. Riputasin „poodu“ külge veel kirja, et „palun minu surmas mitte kedagi südistada. Posin ennast üles, et raha põle.“ (Naerab.)

Viimasel koolikevadel külvasin aga köstri peenramaale läbisegi kurke, porgandeid, peete, herneid, peterselli ja mis seemned seal kõik olidki. Mõtlesin, et kui taimed kavama hakkavad, las siis Julk-Jüri murrab pead, mis vili see niisuke on. Imelik hoiatas küll, et kui köster sellest teada saab, lööb mu lõhki nagu pajupilli, aga mina ei kartnud. Mõtlesin, et mis ta mulle ikka enam teha saab, kui ma koolist läinud olen. Ja et kui ta mulle Ülesoo karjamaale järele tuleb, ajan koera kallale, las tõmbab tal püksid lõhki.

Milline õpilane sa olid?

Eks ma selline paras rahmeldis olin. Ükskord köster isegi ütles, et mind on loonud jumal oma vihas inimsoo pattude pärast. (Naerab.) Olgem ausad, tegin ikka kõikvõimalikke koerustükke. On ka asju, mida tagantjärele kahetsen. Näiteks meelitasin klassiõe Teele õhukesele jõejääle. Aimasin küll, et ilmselt sisse ta kukub, aga et asi sedavõrd tõsiseks kisub, ei osanud ma uneski ette näha. Nimelt kukkus jõkke ka Teelele appi läinud Arno, kes jäi pärast seda külmas vees solberdamist väga haigeks. Lausa kartsime, et ta sureb. 

Pean häbiga tunnistama, et olin ka paras koolikiusaja. Tollel ajal ei saanud ma muidugi sellest ise aru. Oma arust tegin kõvasti nalja ja eks teised ju naersid ka. 

Näiteks meeldis mulle klassivend Kiirt kräunutada. Ilmselt sellepärast, et ta oli paras snoob ja kaebaja. Edvistas küll oma uhke pintsaku ja nööpsaabastega, küll uiskudega, küll uutmoodi sulepeaga ning lidus igal võimalikul juhul köstri juurde teiste peale kaebama. Eks proovisin siis talle omal moel kätte maksta. Mina pidin ju oma uisud tegema isa tagant näpatud vikatitest … 

Kiusasin ja narrisin ka teisi koolivendi: Tiugut, Visakut, Lestat. Võisin olla ikka päris tüütu tüüp. 

Aja jooksul kiskusid suhted köstriga nii hapuks, et ma ei jõudnud kuidagi ära oodata, millal see rist ja viletsus ükskord lõpeb ning saan minna Venemaale mõisavalitsejaks õppima. Kujutasin ette, kuidas ma siis tähtsa mehena Paunverre tagasi tulen ning kõigile juudastele näitan, mis mees see Ülesoo Toots tegelikult on. (Naerab.)

Millised ained sulle meeldisid? Millised olid rasked?

Mulle meeldis väga kirjandus. Meeldis raamatuid lugeda, eriti indiaanijutte. Minu kõigi aegade lemmikraamat on „Ameerika metsades“. Seal oli mees, Kentuki Lõvi, kes võitles üksinda tuhande punanaha vastu. See oli kohutavalt põnev ning inspireeris mind tookord väga. Lausa samastusin selle Kentuki Lõviga. Ükskord Paunvere laadal, kui kellamees Lible mingi järjekordse loterii korraldas, võitsin peavõidu – revolvri. Praegu tundub täiesti uskumatuna, et relv teismelisele kätte anti. No ja siis see lugu rentniku saunaaknaga juhtuski … Hea, et niigi läits. (Naerab.)

Vene keel mulle ei istunud. Kõik need imelikud tähed ei jäänud mulle üldse meelde. Näiteks „jätt“. Mäletan, et kord kutsuti mind millegipärast seda klassi ette suurele tahvlile kirjutama. Muidugi polnud mul õrna aimugi, kuidas see käib, ja palusin vaikselt, et Arno mulle ette näitaks. Valetamise eest pani kooliõpetaja mu järgmise tunni alguseni nurka seisma. 

Ka rehkendamine, sunnik, oli mulle raske. Enamasti kirjutasin teiste pealt maha ja valetasin siis õpetaja Laurile, et ise tegin. Eks ta sai muidugi sellest aru. Ükskord isegi pakkus, et kui ma tervet rehkendust ei jõua, teeksin ainult poole. Aga, noh, isegi see pool oli minu jaoks enamasti liig. 

Mis on tagantjärele vaadates kõige väärtuslikum, mille koolist kaasa said?

Sõbrad, kellega mul on tänaseni head suhted. 

Ka oma abikaasa Teelega tutvusin kihelkonnakoolis, kuigi tol ajal me üksteist ei märganudki. Teele jahmerdas siis Imeliku ja Arnoga ning mulle tundusid tollal pea kõik asjad põnevamad kui tüdrukud. (Naerab.) Ükskord, kui Imelik alles oma kandlega meie kooli tuli, küll rebisin Teele polkat tantsima, aga see oli lihtsalt nalja pärast. 

Milline on Eesti kool praegu?

Minu ajaga võrreldes on ikka väga palju muutunud. 

On ütlemata hea, et praegu on suuremal osal lastest võimalik käia koolis kodu lähedal. Minu ajal oli paljudel kooli nii pikk maa, et nädala sees tuli koolimajas ööbida. Ainult lähedal asuvatest taludest lapsed said iga päev kodus käia. 

Ka see on tore, et Eesti lapsed saavad koolis sooja lõunasööki ja kõhud korralikult täis. Meie ajal pidi leivakott endal kaasas olema ja igaüks sõi seda, mida kodust võtta oli. Näiteks jõukast perest Tõnisson mugis iga jumala päev liha, nii et lõug rasvast tilkus, ja Kiirel oli isegi õunu! Pidin hullupööra vaeva nägema, et temalt mõni õunapunn endale kavaldada. 

Noh, ja muidugi on üks peamine erinevus see, et tänapäeval ei tohi lapsi kehaliselt karistada ega isegi nurka seisma panna. Mina sain kooliajal korduvalt kepiga mööda sääri ning nurgas seisin nii sageli, et iga pisemgi seinapragu oli tuttav.  

Kui oleks üks asi, mida saaksid Eesti kooli juures muuta, mis see oleks?

Loodan, et leitakse võimalus väikesed maakoolid säilitada. Et lapsed ei peaks kulutama suure osa päevast kooli minekule ja koolist tulekule. See on kohutavalt väsitav ja lisaks pärsib võimalusi huvihariduses osaleda. Mõtleme näiteks pikale ja pimedale talveperioodile. Ka minu täiskasvanutest sõbrad, kes käivad kodust kaugel tööl või koolis, kurdavad suure väsimuse üle. Mida siis veel lastest rääkida! 

Teine asi puudutab õppimist. Mulle on interneti kommentaariumitest silma jäänud üks lõputu hädaldamine ja hala uue lumehelbekeste põlvkonna üle ja seisukoht, justkui peakski õppimine üks armutu ja rõõmutu rühmamine olema. Muidugi peab õppimine olema pingutav, aga pingutada saab ka rõõmsalt ja motiveeritult. Siis on see ka mitu korda tulemuslikum. Ise olen rõõmu õppimisest just täiskasvanuna avastanud. 

Milline on hea õpetaja? 

Hea õpetaja on selline, nagu oli minu õpetaja Laur – südamlik, empaatiline, kannatlik ja õiglane. Kes leiab igas lapses midagi head. Kes tahab ja viitsib oma õpilastega vahetunnis lumesõda mängida. Kes kaitseb oma õpilasi, kui vaja, ja seisab nende poolel. 

Hea õpetaja märkab, kui mõni laps on millegipärast eemalolev, üksik ja kurb. On tema jaoks olemas ja proovib igati aidata. Mulle meenub, et ükskord kinkis Laur minu klassivennale Arnole isegi viiuli, sest pani tähele, et Arno oli juba pikka aega väga õnnetu olnud. Hea õpetaja märkab kõiki oma õpilasi.

Milline on sinu sõnum õpetajatele? 

Olge head ja kannatlikud ka nende õpilastega, kellega on raske ja kes teil teinekord oma käitumisega kuklakarvad turri ajavad. Leidke ka neile mõni toetav sõna ja näidake välja, et usute neisse. See motiveerib neid rohkem kui miski muu. 

Ja muidugi tehke nalja. Naer on terviseks!