Üleminek eestikeelsele õppele on toonud tähelepanu keskmesse vene õppekeelega koolid, millest avalikkusel kipub olema stereotüüpne ettekujutus. Vene koolidega seostatakse madalamaid PISA testi tulemusi, vananenud pedagoogikat, konservatiivset väärtussüsteemi. Liudmila Zaichenko uuris oma Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöös, kuidas vene koolide õpetajail tegelikult läheb, millised on nende mured ja mis teeb rõõmu.

Liudmila Zaichenko, millal te Eestisse elama tulite ning mis teid siia tõi?

Tulin siia 2020. aastal Peterburist. Kandideerisin Tallinna Ülikooli doktorantuuri kaks korda. Esimesel korral ei võetud mind vastu, kuid teisel korral soovitas minu juhendaja professor Krista Loogma uurida mõningaid Eesti ja Tallinna Ülikooli jaoks olulisi teemasid. Otsustasime keskenduda vene õppekeelega koolidele, kuna seda teemat on vähe käsitletud. Doktoriõppesse kandideerimise ajal oli eesti õppekeelele üleminekut puudutav arutelu väga aktuaalne. Kui teist korda sisseastumisavalduse esitasin, saatiski mind edu, sest Tallinna Ülikool tundis valdkonna vastu suurt huvi.

Mida saite teada venekeelsete koolide õpetajate kohta? 

Õppisin vene keelt kõnelevate õpetajate kohta seda, et kultuur ühendab neid ja kultuuriruum on neile väga oluline. See ei tähenda, et nad võistleksid eesti kultuuriga, vaid kultuuri osa nende identiteedis on suur. Ja loomulikult on õpetajate jaoks tähtis säilitada oma identiteeti, sest see on seotud nende professionaalsuse, autoriteedi ja võimega lapsi suunata. Seega tähendab kultuurist mingi osa kaotamine oma identiteedi kaotamist. See on õpetajate jaoks väga tundlik ja raskelt tajutav teema. Minu esimene tähelepanek oligi, et isegi minu valimisse kuulunud eesti keelt väga hästi oskavad õpetajad püüavad ikka veel oma kultuuriga kursis olla ja kasutada eesti keelt enda kogukonna toetamiseks.

Millised on vene koolide õpetajate probleemid?

Üleminek eesti keelele seab neile tõsised piirangud. Ja nagu ma olen juba mitmel konverentsil maininud, külvab see teema väga palju hirmu. Kuna küsimus on tundlik, siis on keelega seotud üsna palju rahvuslikke teemasid. Loomulikult on venekeelne kogukond üldiselt väga tugevalt seotud mineviku, Nõukogude okupatsiooni ja seeläbi ka traumaga − kultuuritraumaga Eesti jaoks. Kuna need arutelud on õpetajate jaoks omavahel seotud, on eesti keelele üleminek väga valulik teema.

Õpetajad eeldavad, et kui nad ei räägi head eesti keelt, ei ole nad professionaalid. Õpetaja võib olla suurepärane matemaatika- või kirjandusõpetaja, aga kui ta ei oska eesti keelt, peetakse teda ebaprofessionaalseks – selline on nende arvamus. See ei vasta tõele.

Minu uurimus hõlmas ka intervjuusid ekspertidega. Esialgu vestlesin asjatundjatega, eelkõige Eesti ekspertidega, kes olid akadeemilises ringkonnas, sotsiaalpoliitikas, hariduses ja poliitikas mõjukal kohal. Nemad arvasid samuti, et vene keelt kõnelevad õpetajad tunnevad end keeleliselt väga allasurutuna. Nii et see ei ole ainult õpetajate, vaid ka venekeelse haridusega väga tihedalt seotud ekspertide arusaam. Intervjueerisin inimesi akadeemilistest ringkondadest ja neid, kes olid 2020. aastal kõrgetel poliitilistel ametikohtadel. Nad nõustuvad, et eesti keelele üleminek on väga õrn teema. Sellel probleemil on mitu tahku, millest kõik ei ole seotud keele, vaid ka muude teemadega, näiteks eesti- ja venekeelsete kogukondade kultuuriliste erinevustega.

Õpetajate peamine probleem on, et neid seostatakse Nõukogude minevikuga. Päris paljud eksperdid mainisid, et Eesti haridussüsteemi ei taheta venekeelseid koole, kuna see meenutab Nõukogude haridussüsteemi. Vene õppekeelega koolide õpetajad tunnistavad, et teema on keeruline, kuid tõdevad, et nad on sellise suhtumise ohvrid. Paljudel neist ei ole okupatsiooniga mingit pistmist, kuid neid seostatakse sellega. See on paratamatus, mida nad ei saa muuta.

Kas oli ka nn Nõukogude-aegse suhtumisega õpetajaid?

Neid polnud palju. Päris paljud minuga suhelnud õpetajad olid väga kogenud ja õpetasid ka Nõukogude ajal. Aga ma ei pea seda Nõukogude-meelsuse kontseptsioonis oluliseks. Loomulikult hindab mõni neist kõrgelt traditsioonilist akadeemilist haridust ja mõni on väga kriitiline. Näiteks üks PISA metoodik ütles, et kunagi õpetasime suurepärast matemaatikat ja nüüd kasutame ainult meetodeid, mis aitavad lastel kalkulaatorit kasutada. Nii et paljud õpetajad väärtustavad väga akadeemilist traditsiooni.

Ma ei ütleks, et traditsioonilise akadeemilise hariduse eelistamine tähendab Nõukogude-meelsust. Nagu aru saan, on ka eestikeelsetes koolides palju vanema põlvkonna õpetajaid. Vene koolides on see samamoodi. 

Intervjueerisin ka vene õppekeelega koolide nooremaid õpetajaid. Need kaks õpetajate rühma on väga erinevad. Nooremad ja vanemad õpetajad konkureerivad omavahel. Neil on erinev mõtteviis ja väärtused. Noorematel õpetajatel puudub palav soov olla õpetaja. Intervjueerisin mitut õpetajat, kes ütlesid, et nad töötavad kaks või viis aastat ja suunduvad seejärel mujale. Miks nii? Tõenäoliselt ei ole nad rahul palgaga. Neil ei ole palju väljavaateid. Rääkisin ka nooremate õpetajatega, kes eesti keelt ei kõnelenud, ja nemad ütlesid, et kui neid sunnitakse eesti keelt õppima ja eesti keeles õpetama, peavad nad ilmselt ametist lahkuma. Nii et minu valimis olid väga entusiastlikud, väga aktiivsed ja proaktiivsed vanemad õpetajad. Nooremad õpetajad lähevad enamasti vooluga kaasa.

Aga millega õpetajad rahul olid?

Neil on hea meel autonoomia üle klassiruumis, mis on Eestis võimalik. Lisaks armastavad nad väga lapsi.

Paljud õpetajad rääkisid raskes olukorras lastest, erivajadustega lastest ja vähekindlustatud peredest pärit lastest, kelle pered on kehva haridus- ja majandustaustaga. Õpetajad armastavad neid lapsi. Selline lastest hoolimine on nende tohutu ressurss. Ma ei võrdle neid eesti kooli õpetajatega, kuid vene koolide õpetajad teevad väga hea meelega koostööd. Nad ei tee peaaegu kunagi otsuseid üksi, vaid kollektiivselt, nad ei ole individualistlikud, neil on võimas kollektiivne identiteet. Ja see on neile tohutu toetuse allikas.

Millised olid teie uurimistööst tehtud järeldused või ettepanekud?

Esiteks, nagu mainisin, piirab õpetajaid väga see, kuidas ühiskond neisse suhtub. Avalikes aruteludes seostatakse neid tugevalt mälestusega rõhuvast Nõukogude kooliajast. Seetõttu tekitab venekeelsete õpetajate kuvand neile muret.

Minu esimene soovitus oleks muuta üldist suhtumist: lõpetada nende õpetajate seostamine rõhuva Nõukogude ideoloogiaga. Lõpetage sellest poliitilisel tasandil rääkimine! 

Eestlastel ei ole psühholoogiliselt lihtne kahte narratiivi üksteisest lahutada. Aga ikkagi, rääkides venekeelsetest õpetajatest ja üleminekust eesti õppekeelele, on ilmselt kasulikum seda osa ajaloost mitte mainida, sest minu arvates on see õpetajate jaoks väga häiriv ja muudab nad haavatavaks. Samuti on paljudel vene keelt kõnelevatel õpetajatel oma eestikeelsetele kolleegidele palju pakkuda. Näiteks töötavad nad ebasoodsas olukorras olevate lastega.

Eesti keelt kõnelevatel õpetajatel on probleemsetest peredest pärit venekeelsete lastega raske – nad on hoopis teise temperamendiga kui eesti lapsed. Vene keelt kõnelevad õpetajad teavad, kuidas selliste lastega toime tulla. Et nad saaksid oma kogemusi jagada, tuleks nende kogemusi arvesse võtta. 

Samuti võiks korraldada rohkem eesti- ja venekeelsete õpetajate koostööd toetavaid üritusi, eriti nüüd, mil minnakse üle eesti õppekeelele.

Paljud õpetajad rõhutavad, et nad vajavad rohkem venekeelseid ametialase arengu ressursse. Õpetajad, kes ei räägi eesti keelt, ei saa olla vajalikuga kursis ega omandada uusi teadmisi.

Ent igas vene õppekeelega koolis on ka õpetajaid, kes räägivad eesti keelt väga hästi. Need õpetajad võiksid esindada ka oma kolleege. Nad saavad minna eestikeelsesse kogukonda ja jagada sealt saadud teadmisi oma kogukonnaga. Koolidirektorid, kogukond või omavalitsused peaksid neid õpetajaid kui kahe kogukonna ühendajaid kuidagi motiveerima, kas siis kõrgema palgaga või mõnel muul moel. Aga peamine on koostöö. 

Vene keelt kõnelevad õpetajad peaksid külastama eesti õppekeelega koole. Nad peaksid oma kolleegidega rohkem koostööd tegema ja neil peaks olema võimalus ka ise rääkida, mitte ainult kuulda, et vene keelt kõnelevad õpetajad peaksid õppima eesti keelt. Samuti peaksid nad nägema, et nendega arvestatakse. Ka neil on midagi jagada.

Neil on oma meetodid probleemsete lastega töötamiseks ja oma pedagoogilised oskused. Neil on leidlikke ideid ja peaks olema võimalus neid oma eesti keelt kõnelevate kolleegidega jagada.

Milline on vene ja eesti õpetajate senine koostöökogemus?

Oma valimi põhjal näen, et koostöö on väga napp. Ma ei ole kuulnud väga paljudest vene ja eesti õppekeelega koolide koostöö juhtumitest. Selles suhtluses on lüngad. Kui küsisin, mida teavad vene õpetajad enda eesti kolleegidest, vastasid paljud, et mitte midagi. Nad ei suhtle eesti õpetajatega. Venekeelsed õpetajad tahavad suhelda ja koostööd teha, aga nad lihtsalt ei tea, kuidas seda teha. Kui nad ei räägi eesti keelt, ei saa nad minna eestikeelsesse kooli ja hakata rääkima eesti keeles. Kuid isegi sellises olukorras tuleks neile anda võimalusi. Muidu jääb see probleem alatiseks kestma. Mõistan, et koostöö puudumine eesti kolleegidega on vene õpetajate jaoks väga emotsionaalne teema. Nad tunnevad end süüdistatuna ja arvavad, et on süüdi selles, et nad ei tee koostööd. Nad tunnevad end eraldatuna ja see muudab kogu olukorra veelgi pingelisemaks.

Mida soovite veel esile tuua?

Rõhutan veel kord, et hea eesti keele oskus ei tähenda lõimumist. Minu valimis rääkisid paljud õpetajad suurepäraselt eesti keelt, kuid neil oli vaja sellesse kogukonda sulanduda ja tunda end teretulnuna. Nii et selle taga on midagi enamat kui ainult eesti keel. Seetõttu on koostöö hädavajalik.

Üksteise aktsepteerimine ja suhtumise muutmine, vaatenurga muutmine nii eesti- kui ka venekeelsete kolleegide puhul on palju olulisem kui lihtsalt keeleoskus.

Mainisite, et vene keelt kõnelevad õpetajad kardavad kaotada oma autoriteeti ja kultuurilist identiteeti. Miks see nii on?

Kujutage ette, et olete kogenud õpetaja, kes on ühtäkki sunnitud rääkima eesti keelt, et oma tunnis eesti keeles õpetada. Teil on suurepärased matemaatikateadmised, olete autoriteetne õpetaja. Õpilased austavad teid, aga teie eesti keel võiks olla parem. Siis astute klassi ette ja hakkate rääkima eesti keeles. See on konarlik ja lapsed hakkavad naerma. See ongi identiteedi kaotamine ja hävitab õpetaja maine. Seega ei tohiks keeleoskuse ja professionaalsuse teemat kõrvutada. Asi pole selles, et te pole professionaal, kui eesti keelt ei räägi. Võite ikkagi olla väga hea ja kogenud õpetaja, loominguline inimene, keda lapsed armastavad.

Avalikus arutelus on need kaks teemat väga tugevalt seotud. Nagu ütlesin, seostatakse eesti keele oskuse puudumist ebaprofessionaalsusega, millega need õpetajad ei nõustu. Just seetõttu arutlengi professionaalsete tõekspidamiste ja identiteedi kaotamise üle.

Kui ma Narvas oma teemat tutvustasin, oli eesti keelele üleminek õpetajate jaoks väga emotsionaalne teema. See emotsionaalsus süvendab lõhet kahe kogukonna vahel veelgi. Nende emotsioonide tõttu tahavad õpetajad isolatsiooni jääda. Hirm on suur. Hirmu ja intensiivsete negatiivsete tunnete tõttu ei kao see lõhe kuhugi.

Seega peame muutma enda suhtumist, et aidata neil end turvalisemalt tunda.

See võib aidata neil tunda end turvalisemalt, usaldavamalt ja vähem haavatavana.

---

Vaata ka videot

Venelanna Olga Hudjakova õpetab Tallinna Mahtra Põhikoolis vene lapsi eesti keeles. Keelekümbluse meetod. Tiina Aro video.