„Õpetaja päevikus“ saame sel nädalal tuttavaks alustava õpetaja Pille Kruusiga, kes õpetab esimest aastat Tallinna Südalinna Koolis eesti keelt ja kirjandust. Miks otsustas ta õpetajaameti valida ning mida soovib haridusmaailmas muuta?

Olen õpetaja, sest ei talu rutiini ja tahan kogu aeg õppida. Õpetajatöö on väga mitmekesine ja saan iga päev suhelda äärmiselt erinevate inimestega. Raske on kujutleda kirjumat kollektiivi kui koolis – ainuüksi üks klass on läbilõige ühiskonnast, lisaks veel väga erineva tausta ja huvidega õpetajaskond. Uudishimuliku inimesena meeldib mulle hoida kätt pulsil ja uurida, kuidas mõtlevad nooremad inimesed. Nemad on ju meie tulevik. Lisaks võimaldab see töö mul panustada inimeste arengusse, väärtusmaailma kujunemisse. Meeldib ka see, et olen sunnitud end pidevalt täiendama ja enda maailma avardama. 

Minu õpetajaks saamise lugu on verivärske. Olen algaja kooliõpetaja ja töötan koolis alles esimest õppeaastat, ehkki olen juba 40. eluaastates. Enne seda töötasin mõne aasta lasteaias rühmaõpetajana ja magistrandina õpetasin kunagi üliõpilastele prantsuse keelt. Kõige muu kõrvalt olen juba paarkümmend aastat tõlkinud ilukirjandust, mis andis ka julguse hakata õpetama eesti keelt ja kirjandust. Kuna haridusvaldkonnas toimub kogu aeg palju põnevat, siis kandideerisin aasta tagasi „Noored kooli“ programmi ning nüüd töötan ja õpin paralleelselt. Minu jaoks on õpetaja-amet tulnud õigel ajal, sest see töö vajab teatud elukogemust, millega kaasnevad kannatlikkus ja kohanemisvõime. 

Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: vaheldusrikkus, huumor, mõttevahetused, massaažitool ja kohvipaus.

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt söögilauas, sest minu jaoks on parim lõõgastus pere ja/või sõpradega heade roogade nautimine, veini joomine ja maailma asjade üle arutlemine. Samuti käin mõnulemas meie maakodus, armastan jalutada nii linnas kui looduses, mängin vahel tennist ja põikan päris tihti raamatupoodi või raamatukogusse, mis on minu jaoks kosutavad ja inspireerivad paigad.

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle jalutades muusikat kuulata või hoopis täielikus vaikuses diivanil pikutada. Lõõgastavalt mõjub ka igaõhtune raamatulugemine.

Hoian end oma valdkonnaga kursis„Noored kooli“ programmi abil, kus ma õpin väga erinevate lektorite, didaktikute ja muude õpetajate käe all ning jagan kogemusi ja mõtteid kursusekaaslastega. Suur inspiratsiooniallikas on Edutopia lehekülg, mida jälgin ka Instagramis. Alati naudin ajuteadlase Jaan Aru sõnavõtte, kirjutisi ja raamatuid ning loen üldse mõnuga kõiksugu aju-, arengu- ja psühholoogiaalaseid raamatuid. Ajakirjandusest on lemmikuks Müürileht ja aeg-ajalt satub kätte ka Edasi. Mõtted lükkavad käima ka pidevad arutelud õpetajate toas, kodus ja sõprade seltsis. Head ideed sünnivad ikka sünergias. 

Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, siis teeksin poole väiksemad klassid. Praegu on mul klassis ligi 30 õpilast. Kui neid oleks poole vähem, suudaksin õpetajana jõuda igaüheni vastavalt tema vajadustele ja võimetele. 

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt tõlkija või töötaksin mõnes kirjastuses. Olen mõelnud ka, et töötaksin meeleldi poole kohaga õpetajana ja poole kohaga tõlkijana, sest üks pakub intensiivset suhtlemist ja teine omaette nokitsemist. See oleks ideaalne kombinatsioon. 

Meeldejääv hetk minu lühikeses õpetajatöös oli, kui sotsiaalpedagoog edastas mulle pärast tunde paari õpilase soojad sõnad minu hoolivuse kohta nende suhtes. Just sellised asjad motiveerivad jätkama.

Õpetajana paneb mu silma särama see, kui õpilasele meenub uue teema raames midagi varem õpitut või ta tõmbab paralleele elu ja teiste teadmistega. Hariduse eesmärk ongi ju luua terviklikumat maailmapilti, mitte omandada eraldiseisvaid infokilde.

Soovitan teistel õpetajatel mitte unustada, et õpilaste perspektiiv võib olla täiskasvanu omast sootuks teistsugune. Vahel unustame, et näiteks eesajukoor areneb alles 25. eluaastaks, nii et me ei saagi eeldada teismeliselt alati enda tunnete talitsemist või mõistlikku käitumist. Soovitan mõelda ka sellele, et õpetaja on eelkõige eeskujuks inimesena ehk sellega, kuidas ta käitub, teistesse suhtub, ennast väljendab, konflikte lahendab jne. Seda kõike soovitan ma muidugi eeskätt iseendale.

Unistan haridusmaailmast, kus klassid oleksid väiksemad ja õppeained lõimuksid omavahel nagu eluski. Unistan koolist, kus rõhk oleks koostööl ja katsetamisel, kus õpilased ei kardaks eksida, vaid julgeksid ja tahaksid proovida, küsida ja arutleda. Tahaks väga näha rohkem koolirõõmu, mis eeldab seda, et õpilase jaoks oleks õppetöö mõtestatud. Loomulikult võiks ka õpetaja palk olla motiveerivam, arvestades, millist tohutut energiat see töö nõuab. Kõrgem palk ja parem maine aitaks pisut leevendada ka õpetajate puudust.

Kommentaar päevakajalisel teemal

Mida arvate õppimiskohustuse ea tõstmisest 18. eluaastani? 

Kuna töötan praegu 13–15-aastastega, siis ei ole ma sellesse teemasse väga süveneda jõudnud, aga intuitiivselt pooldan ettevõtmist. Mulle tundub, et alaealine vajab tagant utsitamist, igaühel ei ole kodu ja vanemaid, kes aitaks rajal püsida ja sihti silme ees hoida. Kui tohutute sisemiste muutuste pöörises orienteeruda püüdev teismeline end ise motiveerida ei suuda, siis ta võib seda hiljem kahetseda, kui jääb üksnes põhiharidusega. Motivatsioon võib tekkida pisut hiljem, aga siis on juba raske tagasi kooli pöörduda. Seda viitsivad vähesed. Ometi on ju hariduse üks oluline eesmärk aidata inimesel leida huvialad, millega elus tegelema hakata. Et inimene ei jääks niisama ripakile, mis on kahjulik talle endale ja ka ühiskonnale laiemalt. Ma ise kujutaks ette, et haridusmaastik võiks olla piisavalt mitmekesine, pakkudes erisuguseid valikuid, sealhulgas praktilist ja kvaliteetset kutseharidust. Kutseharidusel on võib-olla ikka veel kehvapoolne maine, kuigi see võib olla paljude jaoks just mõttekas valik. Loodan, et see vaikselt muutub ja valikud hariduses käivad kaasas kiiresti muutuva maailmaga.